olen juba jõudnud järeldusele, et suvi ei ole siiski mõeldud reisimiseks. kui ilmtingimata peab reisima, siis soovitaksin selleks kevadet (mis sellisel päeval nagu täna tundub ikka üks uskumatult tore aastaaeg). või kui ilmtingimata peab suvel, siis soovitaksin mitte reisida sinna, kuhu kõik teised ka reisivad. või siis mõnda suuremat sorti linna. london oli täna igatahes tapvalt palav ja ülerahvastatud.

tundsin ennast täieliku nässina juba enne kui ma üldse linna jõudsin ja erinevatesse poodidesse sisse astumine ainult süvendas seda tunnet. selfridgesisse kuuma eest peitu minemine paistis juba pärast paari sammu taktikalise veana, sest kõige selle sädeluse ja puhvis soenguga poiste vahel olin ma ikka eriti kohatu. olin juba peaaegu suutnud sealt põgeneda (keegi polnud isegi mind ühegi parfüümiga rünnanud, mis on juba omajagu paljuütlev, arvestades, et lõhnaõlipudelitega relvastatud meeste- ja naisterahvaid oli seal minuarust peaaegu sama palju kui kliente), kui keegi tütarlaps mulle teele ette kargas ja särava naeratusega mult küsis, kas ma olen kunagi benefiti tooteid kasutanud. olin sunnitud tunnistama, et tõesti ei ole (ei hakanud ütlema, et pole sellisest ettevõttest isegi kuulnud) ja kui ta siis avaldas tungivalt soovi mind nende toodetega tutvustada, ei hakanudki ma vastu puiklema. mõtlesin ainult, et ega hullemaks ikka minna ei saa. esitluse käigus tegin endaga diili, et kui ma selle kõige lõpuks ei näe välja nagu odav hoor, siis ehk isegi ostan talt midagi. ja ei pane pahaks, et ta ilmselgelt kindlakskujunenud mudelit järgiva vestluse käigus ei suuda meeles pidada, kust ma pärit olen ja mind läbivalt heleniks kutsub. lõppkokkuvõttes oli meigikihti küll antud põrgukuumuse tarbeks vähe palju, aga lõpptulemus ei olnud kindlasti mitte hullem kui algmaterjal. mis andis lootust, et võib-olla polegi täielik ikaldus.

viimasel ajal on juba mitu korda juhtunud nii, et minu esimene reaktsioon on võimalus kasutamata jätta. loobuda kusagile minemisest või millegi tegemisest. eile õhtul, pärast äärmiselt meeldivat ja huvitavat vestlust täis õhtusööki ss great britain'i nimelise laeva peal bussiga kesklinna poole tagasi sõites jäin selle ohtliku tendentsi üle mõtlema (võimaliku keskmisest suurema mõtlikkuse tagamaid võib ilmselt otsida sellest pudelist valgest veinist, mis mõlemal pool mind istuvate härrasmeeste abiga minu klaasist läbi käis). sest tõesti, palju lihtsam oleks ju olnud istuda pärast eilse tööpäeva ootamatult varajast lõppu kohe londoni rongi peale ja tulla hotelli, kus mind ootas tuba, mida enam tühistada ei saanud. kõvasti lihtsam kui jääda bristolisse, teha linnas tuur turistibussiga ja käia kohalikus linnagaleriis bristoli oma ülekäte läinud poja banksy näitust vaatamas ja minna ametlikule õhtusöögile ja seetõttu tukastada kolleegi hotellitoa diivanil ja hommikul vara ennast rongile vedada. ja nii hea, et ma seekord siiski jälle iseendast suutsin üle olla.

aga see, et ma selliste asjade puhul üldse mõtlemagi jään, on ilmselgelt selle talve tervisesaaga tagajärg. ja mul on kahtlane tunne, et neid tagajärgi hakkab veel lähiajal ilmnema.

h

tuvastasin praegu, et olen eelmisel nädalal tšehhis olles ka mingisugused märksõnad üles täheldanud. pärast seda tuli praha, mis mind oma eurodisnisusega nii endast välja viis, et ei jaksanudki enam olukorrakirjeldustega tegelema hakata. aga niisama raisku lasta neid ju ka ei maksa.

täishäälikutega käivad tšehhid küll äärmiselt kokkuhoidlikult ümber (aga teevad kõik selle kuhjaga tasa oma välisfassaadidega, kus vidinate pealt pole kokku hoitud). mina sõitsin konkurentsitult mõttetuima institutsiooni palvel tööle linna nimega plzen. tegelikult oleks pidanud saama otse lennujaamast tellitud bussiga, aga kuna euroopa kommertslennunduses on väljumis- ja saabumisajad pehmelt öeldes tinglikud, siis oleks pidanud tundide kaupa praha lennujaamas passima, et neli tundi hiljaks jääva brüsseli lennuki pealt inimesed ära oodata. mistõttu otsustasin kasutada ühistransporti. õues valitses täiesti õigustamatu jääaeg (mulle tundus kirjeldamatult ebaaus, et ma istun praktiliselt põhjanabal lennukile, sõidan peaaegu kolm tundi peaaegu otse lõunasse ja lennukist väljudes on ilm kümme kraadi külmem kui seal, kust ma alustasin), mis andis suvalises pimedas praha bussijaamas hiljaks jääva sebebussi ootamisele veel omajagu vürtsi. aga igatahes olin ma lõpuks plzenis vähemalt kaks tundi varem kui tellitud buss.

külma trotsides läksin veel õhtul kohe hotelli kõrvalt algavasse kesk/vanalinna patseerima. igavene jumakas katedraal oli muljetavaldavate valguskahuritega igast küljest välja valgustatud (mis energiakriis?) ja üldse tundus olukord paljulubav. hommikupoolikul päevavalguses asju uuesti üle vaadates selgus, et plzen on pimedas oluliselt võluvam kui valges.

toosama päev algas aga sellega, et plzen murdis mulle hotellituppa sisse. umbes hommikul kell üheksa, ilma igasuguse hoiatuseta. ukse avanemise peale tõusin voodis istuma (arvata võib, et soengustiilis andis tooni trendikas "gorilla-vedas-terve-öö-juukseidpidi-mööda-mistrat" joon), plzen vabandas alandlikult ja asetas suure paberkoti keset toapõrandat. loomulikult oli see täis elumõttetuid klantsvoldikuid ja kaelapaelu. järgmise päeva eksoduse käigus vaatasin, et päris paljud olid kogu selle pahna endale ka kaasa pakkinud. kingitud hobuse suu jne. päris mööda külgi see trauma ka minul siiski maha ei jooksnud -- hammaste pesemise kõrvale üht voldikut sirvides sain teada, et plzeni katedraal on tšehhi kõige kõrgem, 104 meetrit.

üldiselt tekib inimestel selle linna ingliskeelset nime kuuldes kohe õlleassotsiatsioon. täiesti õigustatult. see nimi on pilsen. mulle tundus, et nende kõige hinnatum õllemark on nagu miskit sõrmuste isanda valdkonnast, aga j teatas mulle (veidi patroniseerivalt, mulle tundus), et see on lihtsalt sellepärast, et ma saksa keelest mitte muhvigi ei tea. õllemargi nimi on urquell, väidetavalt saksa keeles 'ürgläte'. mina olin aastavahetusest alates hobikorras täiskarsklusega tegelenud, pealegi pole ma elusees õlut eriti hinnata osanud (välja arvatud ehk mõnikord seda belgia magusat punast kirsivärki nimega kriek, aga seda ka ainult siis kui ma olen leidnud endas piisavalt jõudu seltskonnas olevate meesterahvaste põlglikke näoilmeid ignoreerida), aga kohalikus oldehansas plzeni kulul sööki sisse ajades kukkusin minagi paratamatult selle vaguni pealt maha.

aga sellest polnudki sellesmõttes hullu, et alkohol ju teadagi ühendab inimesi. isegi õlu. kui enne õhtusööki ei tundnud ma kogu linnas mitte ühtegi inimest, siis pärast õhtusööki oli skooriks juba tervelt üks. läksime tegime lähedalasuvas zacki baaris siis veel paar õlut. zacki baar oli jube väike ja kuna seal oli ka kaks päris vingelt muusika taaskäitlemisega tegelvat poissi, siis alguses oli seal ruumi ainult ühel jalal püsti seista. pärastpoole läks mõneti lahedamaks. ka üldine meeleolu -- j tundis meeste kempsust väljudes siirast heameelt selle üle, et kõrvalkabiinis kaks kodanikku niivõrd ennastsalgavalt teineteise õnnelikuks tegemise ette võtnud olid. suitsu tohtis teha toas, kanepit ilmselgelt ukse taga õues, nagu nina südaöö paiku lahkudes tuvastas.

järgmisel õhtul läksin prahasse. see oli isegi viie miinuskraadi juures siuke turistilõks, et rohkem sellest ei räägikski.

mägedega hotelli fuajee akna taga on kehvad lood. kui pool tundi tagasi oli vähemalt kaks kolmandikku sellest misiganes moontblaankist veel täiesti selgelt eristatav, siis nüüd on lumepilv igatahes praktiliselt hotelliuksest sees. ei usukski, et pilv võib nii taltsas olla, et väiksemat sorti sirutusega saab talle näpu sisse pista.

see ennenägematu lumesadu hakkas tegelikult peale juba kaks päeva tagasi, kui meie veel itaalias valle de aostes mingi künka otsas lodžeerusime. õhtupoolikuga oli pool meetrit maas ja kohalikud oskasid ainult pead vangutada ja tunnistasid sellise asja praktiliselt enneolematuks. chamonix, kuhu läbi häda siiski eile kohale jõudsime, on sulasem, aga sellest hoolimata mitte vähem lumine.

suusahooaeg avati sobivasti täna. lund sajab hangedena, mis tegi küljealuse küll kenasti pehmeks, nähtavuse siiski mitte päris rahuldavaks. kuna meie näol on tegemist perekond algajatega, kellest keegi polnud kunagi enne mäesuuski alla saanud, siis polnud sellest muidugi väga lugu. ootamatu oli hoopiski see, et allalaskmine ei ole üldsegi mingi raketiteadus, isegi minusugusele kehkakolmele. olime endale vaimusilmas juba ette mananud mitmeid situatsioone, kus põlvepikkused lapsed meid viuh ja viuh jalust maha sõidavad. seda õnneks ei juhtunud. algajanõlv oli hoopiski ebaühtlaste vahedega täis pikitud briti tšikke, kes umbes seitsmekümneaastaselt prantsuse instruktorilt esimesi lumelauatamise juhtnööre said. kõige keerulisem, peaaegu, et ületamatu, tundus lisaks pidurdamisele olevat suusalifti käsitsemine -- olin tunnistajaks, kuidas minu ees üles sõitev tütarlaps järsku vibama hakkas ja pulga otsast maha prantsatas, otsustavalt suuna metsase järsaku poole võttes. õnneks sai kolm meetrit hiljem siiski külje maha.

lumesaju jätkudes muutub jällegi muidugi huvitavaks väljavaade homme milaanosse lennuki peale jõuda. aganoh, sellestki sillast tasub ilmselt alla hüppama hakata alles siis kui me temani jõudnud oleme.

arvestades, et eelmisest apokalüpsisest jäin ma täiesti ilma, sest olin sunnitud päev enne seda riigist lahkuma, on see väljas toimuv muidugi tänuväärne. täna enne tööle minekut kaalusin tõsiselt, kas põhjendus, et ma ei suutnud vanalinna üles leida, või siis et teed oma aiast välja, oleks piisav, et mitte minna.

veerenni tänava raudteeülesõit oli omadega segi juba siis kui me kolme ajal kesklinna sõitma hakkasime. tõkkepuu oli permanentselt all, kellad üürgasid ja tuli sähvis. iga natukese aja tagant viskas järjekordsel komplektil autodel jällegi üle ja nad sooritasid tõkkepuude vahelt slaalommanöövri. tõkkepuu oli jätkuvalt all ka umbes kuus tundi hiljem kui ma uuesti siiakanti jõudsin. kuna edukaks ümberpöördeks puudus piisav vaateväli, siis pärast väikest ennetavat paanikat võtsime meiegi ette samasuguse proaktiivse liigutuse. sellesmõttes, et ma ei tea, mis siis toimub, kui sealt päriselt ka rong peaks tulema -- arvestades, et nähtavus on põhimõtselt null.

tõnismäel olid mingid kaks tüüpi, kes ilmselgelt olid endale eesmärgiks võtnud purustada kinessi rekord kõige suurema hulga puusakõrgusest lumehangest välja lükatud autode kategoorias. siis kui meie auto seal parajasti järjekordselt välja suri, olid nad parasjagu lõpetanud eelmisega ja meid nähes süttis nende pilgus hirmuäratav tuluke. õnneks saime enne siiski minema kui nad meieni jõudsid.

äge ju? nii kui uksest välja astud, näed välja nagu oleksid peaees lumehange sukeldunud, vonkrahl mattus hetkeks kottpimedusse, hoovist välja saamiseks oleks põhimõtselt aeru vaja ja peale kõige muu on see kõik nii hingematvalt ilus. sellisel apokalüptilisel, hellfreezingover moel.

kuigi ma olen tegelikult ise ka juba niipalju tark, siis pileteid broneerides küsisin igaksjuhuks ka agendilt üle, et kui minnes on amsterdamis kahe lennu vahe 45 minutit ja tulles 50, siis milline on tõenäosus jätkulennust maha jääda. ta kinnitas mu arvamust, et selline võimalus on üsna hea. aga kuna realiteedi maksimaalsel kokkulangevusel planeerituga oleks graafik olnud üsna täiuslik, siis otsustasin antud võimaluse liigitada kategooriasse "reisi potentsiaalne lisaatraktsioon" ja siiski edasi pressida. omandasime praktilise kogemuse, et 45 minutit on täpselt paras, et jõuda schipolis terminalist d terminali b, sealjuures läbides passi- ja turvakontrolli ning lipsata väravast väljuva bussi tagumistest ustest enne nende sulgumist sisse. samal ajal kui buss mööda põlle vuras, arutlesime veel omavahel, et ei tea, kas meie kohvrid ka sama operatiivsed ja osavad on kui meie, aga lennuki juures bussist väljudes avanes järgnev südantliigutav vaade:



mõtlesime, et kui me nüüd neid marseille'is pagasilindilt ei leia, siis saame vähemalt detailselt kirjeldada, kus me neid viimati nägime.

piloot, kes teatas, et marseille'is on sooja 9 kraadi, oli ilmselgelt pessimist, sest sadamabulevardil kohvikus istudes kiskus dressipluusis ikkagi palavaks. enne lennujaama bestwesternisse tagasi sõitmist jalutasime veidi ringi kitsastel hämaratel tänavatel, mis olid natuke räpased ja inimtühjad nagu natüürmort, aga sinise taeva tustal ikkagi mõneti muinasjutulised.



järgmisel hommikul edasi sellesse linna, mille nime me lõpuni hääldada ei osanud ja tol hetkel kujutasime veel ette et see on ajattshio.



kohapeal tuli korduvalt nentida, et faking jaanuar, sest ilm oli rõõmus kevad, 15-16C, mõnikord rohkem. ja ei olnud üldsegi hooaeg (kogu linna lugematutest hotellidest oli lahti ainult kaks) ja me ei kuulnud terve nädala jooksul kordagi mingit muud keelt räägitavat kui prantsuse, aga igal pool olid välikohvikud ja päike lajatas hommikuti valusalt aknast sisse. noh, ja mida nendest palmidest arvata, eriti kui nad on vaheldumisi raagus puude ja jõulukaunistustega?



lennujaam asub neil põhimõtteliselt rannas, nii et kui teisel päeval otsustasime seal tshillida, siis nägime, kuidas fokkerid kõrval maandusid. mitte väga tihti, sest see poleks olnud tshill. ja kui üks asi on selge, siis see, et kõiki maailma saari (abrukast korsikani) ühendab kõikehõlmav manjaanakultuur -- praegu kohe ei saa midagi, sest kõik võtab aega, nii et lähme teeme parem ühed dringid.



kuigi 99% postkaartidest, mida saarelt leida, kujutavad erinevaid maalilisi biitshe, on muljetavaldavam osa siiski see valdav enamus, mis paarsada meetrit merest praktiliselt püstloodis üles tõuseb ja tõuseb ja tõuseb ja tõuseb. kõrgeim tipp, lumine ja puha, peaaegu 3000 meetrit. ja selleks, et saada saare lääneosast napoleoni sünnilinnast (mille hääldust kahtlustasin nüüdseks juba olevat ajakkio) risti läbi saare kirdesse, suuruselt teise linna bastiasse, peab minema praktiliselt sellesama monte d'oro kaudu. 19.sajandi lõpus murdsid mingid imemehed sealt läbi üherealise raudtee (sillad ja tunnelid ja värgid), mida mööda siiani neli korda päevas kahe vaguniga rong paneb (neljapoole tunniga), aga kuna pole hooaeg, siis oli pool raudteed remondis ja meid viis kuni keset mägesid oleva corteni hoopiski buss, mis mööda kõhedalt kitsaid mägiteid hulljulgelt ülespoole rühkis, kuni me ükshetk olime pealpool pilvi.



korsika on ka sajandite jooksul päris mitmetele ette jäänud ja kunagi mitte päris iseseisvaks saanud ja iga kord kui võõrad jorsid rannast peale pressima hakkasid, panid kohalikud, tükkis oma toskaanast tulnud keele ja vankumatu põikpäisusega mägedesse. seal on nad igatahes muljetavaldavat inseneritööd arendanud, sest kui neid väikseid linnu näinud ei oleks, siis ei usukski, et maju on võimalik niimoodi üksteise kohale rippuma ehitada. vankumatu põikpäisus on viinud aga selleni, et suuresti turismist sõltuvast saarest ei ole saanud turistikat -- bastia (ja tema maanukil künka otsas laiutava jumaka bastioni) romantiline räämasus oli kohati isegi mõistatuslikult ehmatav. siis keerad muidugi kusagilt ümber nurga ja hing jääb jällegi kinni.



viimaseks, südantmurdvalt päikseliseks päevaks juhatas lonelyplanet meid omaenda linna (nüüdseks oli meenunud, et tegemist on ju ikkagi prantsuse saarega, nii et ehk hääldub see nimi hoopiski azhakkio?) tagusele, kaktusevõsasse mattunud mööda rannikut sakitavale mäele, kuhu 19.sajandil saabunud inglise suvitajate tarbeks (antud kaktusevõsa oli nende järgi isegi bois des anglaisiks nimetatud) oli matkarada sisse uuristatud ja eelmise suve jooksul isegi korralikult märgistatud. kõrgpunkti jõudes oli nahk küll märg ja hing paelaga kaelas (sandra tegi juba oma mobiiltelefoni 'cloverfieldi' stiilis videosid -- 'kui te selle telefoni leiate, siis ilmselt olen ma juba surnud...'), aga avanev vaade heastas kõik. laskumine oli järsk ja kaval, pärast all rannakividel peesitades oli tunda, kuidas põlved värisevad.



kuigi kolm lendu üksteise otsa on ikkagi liiga palju ja air france/klm oma lennuplaaniga liberaalselt ümber käimisega ka reisipaketti veidi närvikõdi tõi (marseille'is lennukit oodates kuulsime, kuidas kõrvalväravas kuulutati välja tagasilend saarele ja lõpuks sai selgeks, et nimi, mis kirjutatakse ajaccio, hääldub azhaksio -- no kui nad seda iksi sinna tahtsid, miks nad seda sinna siis lihtsalt ei pannud?), on korsika siiski esimene käidud koht, kuhu tahaks kindlasti tagasi (muidu, ükskõik kui vinge ka on olnud, tundub ikka, et maailmas on ju veel nii palju täitsa nägemata paiku) -- nii üllatusi täis saarel jäi veel väga palju ennenägematut pakkuda.

h

täna saab 62 aastat sellest päevast, kui jaapan teises maailmasõjas alla andis. selle puhul on ilm lükanud sisse veel ühe, varem täiesti tundmatu käigu. ja noh, kui meie oma maikades ja plätudes veel kuidagi vastu peame (kuigi, ausalt, surm oli täna ikka paar korda silme ees), siis kuidas see raskelt relvastatud märulipolitsei vastu pidas, on täiesti müstika.

käisime hommikul yasukuni pühamus. see on pühendatud kõigile jaapani eest hukkunutele, mis iseenesest, eksole, on üsna kaunis viis neid inimesi meeles pidada. kahjuks on sinna aga maetud ka 12 inimest, kes pärast teist maailmasõda, vist postuumselt, inimsusevastaste kuritegude eest süüdi mõisteti. mistõttu iga aasta 15.augustil muutub kogu see paik eriti vastuoluliseks. sest oma minevikutaaga ja identiteediga on jaapanlased sama hädas kui sakslased.

märulipolitsei oli juba metroojaamas strateegiliselt paigutunud. tavalised korravalvurid juhatasid rahvahulki korrapärastes ridades jaamast välja ja sisse. kohe trepimademelt algas lendlehejaotajate spaleer, kusjuures vaheldumisi olid paigutunud need, kes arvasid, et jaapan ei peaks oma ajalugu enam häbenema ja need, kes arvasid, et jaapan peaks jätkuvat alandlikkust üles näitama ja hoiduma kõigest sellisest, mis näiks õigustavat või välja vabandavat teise maailmasõja aegset tegevust (nagu seda näiteks võiks olla peaministri visiit pühamusse -- tegu, millega toonane peaminister yunichiro koizumi eelmisel aastal hakkama sai, põhjustades sellega põhimõtteliselt kogu ida-aasias diplomaatilise intsidendi. koizumi, muide, olla seal olnud ka täna hommikul, aga nüüd mitte enam peaministrina).

pühamule lähenedes oli veel näha märulipolitseinike grupeeringuid, keegi röökis midagi vihaselt ruuporisse ja järsku oli meie selja taga kuulda marssimist. ümber pöörates selgus, et marssijateks on rühm mustas militaristlikus rõivastuses mehi, kes lehvitasid nii praegust kui vana jaapani lippu. läbi rahvahulkade teed pühamule lähemale rajades võis näha veel kuut või seitset erinevat tüüpi paramilitaristlikku vormirõivast, keegi laulis kusagil vanu jaapani sõdurilaule jne. kõike seda saatis tappev palavus, mis meie seltskonnaga igatahes üksnull tegi (jim näiteks kurtis midagi selle kohta, kuidas ta prillid näole veel rohkem kuumust peegeldavad), nii et põgenesime tagasi jahedasse rongi.

ilmselt on mingi ajani okei kanaliseerida kogu oma energia majandusarengusse ja tehnoloogilistesse uuendustesse ja see, mis sealt veel üle jääb karaokesse ja religiooni, aga selline rahvuslik surutis ja 50-aastane guilt trip on nagu tiksuv aegreleega pomm (kuidagi tore oli vaadata, kuidas sakslased eelmine suvi oma jalkameeskonna näol enda rahvuslikule uhkusele lõpuks suht eluterve väljundi leidsid). täna yasukunis küll kõik mulksus ja mulises. loomulikult ei saa keegi inimestelt mäletusi ära võtta. aga ilmselt selles ongi probleem.

h

kuna ei ilm ega graafik ei kavatse mingeid järeleandmisi teha, siis olen endiselt see mats, kes igal pool avalikus kohas nina nuuskab. pikas perspektiivis pole sellest ilmselt eriti midagi, sest kõik on nii uus ja avardav, et hiljem kõigele sellele tagasi mõeldes ei tule asjaolu, et ma haige olin kindlasti enam meeldegi. jooksvalt on see pidev taskurätimajandus muidugi väga tüütu.

neljapäevast eile õhtuni olime lõunasuunalisel väljasõidul, jõudes lõpuks peaaegu tuhande kilomeetri kaugusele tokyost. kahest lageda taeva all veedetud ööst oli kõige lemmikum muidugi see hetk, kui teisel hommikul kell 7 virgusime öösel spontaanselt keset kyoto linna ühte parki moodustatud külakuhjast ja avastasime kahekümepealise pundi koolilapsi juba kannatamatult ootamas, et nad oma kehalise kasvatuse tundi alustada saaksid, sest pahaaimamatult olime maabunud nende staadionil. kuigi edetabelis ei jää väga palju all ka miyajima saarel oma pagasi füüsiline kindlustamine potentsiaalselt une pealt atakeerivate pesukarude (kassi ja rebase ristsugutist meenutav loom, väidetavalt see, aga kohalikud eksemplarid olid tunduvalt nässimad) ja karjadena mööda tänavaid jalutavate metskitsede eest. (lauri sundis meid kõiki sõlmima ka pakti, et kui öösel keegi karjub appi, sest pesukaru teda ründab, siis peavad kõik teised ka ärkama ja pesukaruga võitlusse asuma.) jaapanlased suhtuvad õnneks igasugustesse veidrustesse leebe tolerantsiga ja ei lasknud ennast meist eriti häirida. mida teie oleksite näiteks arvanud, leides hommikuvalguses 9 jaapanlast tornide väljakult hambad laiali magamast? (võrdlust rikub muidugi see, et kui 9 jaapanlast oleks tallinna kesklinnas uinunud, siis oleksid nad päikesetõusuks ilmselt trussikute väel ja torkehaavadega).

eile õhtuks (kui mõnedel oli juba otsa lõppenud ka kohalikust 24h r-kioskist juurde ostetud puhas pesu) jõudsime kõik väiksemate grupeeringutena tokyosse tagasi. ma arvan, et igasugustest templitest ja pühakodadest mulle nüüd mõneks ajaks piisab. hiroshima külastamine, mõtlik, külmavärinaid tekitav pilk lähiajaloole (ka allkiri tuumarelva kaotamise heaks) andis kuidagi palju rohkem.

h

palavus ja tsikaadid. otsustasin tagumikuhaudumise vastu võidelda, ostes endale eile gapist meeste shortsid, lootuses et ehk need saavad piisavalt kotjad õhuvoolude soovitatavaks läbipääsuks (viimati avanes võimalus külastada gappi täpselt kümme aastat tagasi usas, nii et omamoodi pidulik sündmus). jalga ei proovind, sest ma poleks sellist tegevust kuidagi kohalikele umbkeelsetele puhvsoengu ja kitsaste teksadega müüjapoistele seletada suutnud. said head.

eile käisime ilma trotsides näiteks meiji pühamus, mis on shinto religiooni asutus. suurte väravate vahelt sisse astudes hoiatas kadri mind, et lävepaku peale ei tasu astuda, sest siis jääb hing sinna taha kinni või midagi. pühamust lahkudes möödusime keskealisest ameerika naisturistist, kes seisis kindlalt mõlema jalaga pakul ja imetles vaadet.

aga shinto näitab igatahes polüteismi eeliseid monoteismi ees, sest kuna erinevad jumalused on spetsialiseerunud erinevate küsimuste lahendamisele, siis ei ole ükski palve liiga triviaalne. võid näiteks paluda maailmarahu ja igavest õnne, aga ka näiteks, et:



h

põhimõtteliselt on tõesti nii palav, et täna haudus tagumik teksapükstes lootusetult ära. iga kord kui mõnest konditsioneeritud ruumist välja astuda, ründab kuumus nagu pahvakuga. nii et ilmselt, teretulemast kopsupõletik, astu edasi, istu lauda, tunne ennast nagu kodus. ja eskalaatori peal seisan ka kogu aeg valel pool (mis tuleneb otseselt sellest, kuidas samuraid mõõka kandsid) ja saan kadri käest sellepärast kogu aeg õiendada. ja siiani pole suutnud leida seda pistikuotsa, mis arvuti euroopa juhtmest jaapani oma teeks, mistõttu trükin siin laenatud ajast. ja olen ka veel lootusetult jetlagged.

aga muidu on kõige vingem. ütleks lausa, et tshill, aga siukse palavusega tundub see veidi kohatu. päeval jalutasime shinjuku juures suures pargis, elu püsis sees ainult tänu ühtlaste intervallidega asetsevatele joogiautomaatidele ja tänaval jaotatavatele reklaamlehvikutele. alustasin ka oma eilehommikul lennujaamast hangitud jaapani mobiili pimpimist. kadri on mu üle uhke.

õhtul üürgasime kaks tundi shibuyas karaokes laulda (mulle oli eriti südamelähedane kylie ja jasoni igihaljas duett 'especially for you', mille me entega väga professionaalselt ja kirgliselt ette kandsime). pärast igat laulu näitas telekaekraan, mitu kalorit laulu esitamisega kulutati. tükk aega oli favoriit kadri valitud instrumentaal-vokaalansambel queeni pala ühendkooridele, "bohemian rhapsody", mis vabastas meid 7.8 kilokalorist, aga lõpuks tegi aerosmithi 'i don't want to miss a thing' sellele siiski pika puuga ära, tulemuseks 9.9kcal.

öösel tulime kadriga taksoga koju kichijojisse, rikkurid nagu me oleme, ja mina sain praktiseerida oma prantsuse keelekeskkonnas omandatud kogemust aru saada keelest, mida ma üldse ei oska, sest kadri ja taksojuht vestlesid elavalt barutost, sellest, kas eesti on musta mere ääres, miks roppongi ei ole äge koht jne.

a sellega, ma arvan, võiks täitsa ära harjuda, et iga päev sööd ennast silmini sushit täis ja maksad selle eest näiteks 60 krooni. (või et kui tuleb öösel kell 3 teksaemergency, siis on selle jaoks ettenägelikult olemas 24h teksapoed...)

h

esimene, aga seejuures hämmastavalt selge märk sellest, et ei ole mõtet jakki kaasa võtta kohta, kus kuu keskmine temperatuur on 31 kraadi tuli siis kui ma eelpoolmainitud jaki kopenhageni lennujaama laundzhi põrandale unustasin. või noh, laundzhi, sest kui ta poleks tooli taga põrandal olnud, siis ma oleks ilmselt teda siiski lahkudes märganud. aga ma siiski avastasin selle enne ümbermaailmareisile asumist. sellesmõttes läks paremini kui sellel jaapani tüdrukul, kes narita expressis mu kõrval istus ja pärast shinjuku jaamas mind abivalmilt valelt rongilt maha tõmbas ja õige peale juhatas. tema avastas juba keset tokyot olles, et on lennujaamalindilt vale kohvri kaasa võtnud.

h

oleme otsaga jôudnud nauvo saarele turu saarestiku lôunaosas. tee on siiani olnud mägine ja pilvine. täna hommikul ilmus ootamatult lagedale päike, kuna matka pole veel alustanud, siis mägede kohta ei oska öelda. kôrged kivised saared pakuvad igatahes meeliülendavat vaatepilti, kôrgustest üles ja alla vehkimine nii meeliülendav ei ole.

üleeile ôhtuks jôudsime naantalisse, eile naantalist rymänttylä kaudu hankasse, kus sadamas kalju otsas telkisime (nii kui telgi püsti saime, kukkus vihma kallama), hommikul sealt pähklikoorepraamiga tunniajase reisi järel nauvosse. ôhtuks üritame jôuda houtskärisse kaks saart edasi, et siis ülehomme juba ahvenamaale, brändösse pôrutada.

a pôhimôtteliselt soovitaks siiakanti tulla jahiga. sama maaliline, aga vähem mägesid.

h

brüsseli suveilm on küll allpool igasugust arvestust. eriti võrreldes sellega, mis eestis praegu väidetavalt tooni annab. lõuna ajal tuli söökla akna taga vihma põhimõtteliselt sellise valge seinana ja kell neli oli väljas igatahes rusuvalt hämar.

koosolek oli ka täna selline, mis kerge vaevaga katuse sõitma võttis. töögrupp iseenesest oli nunnu, siuke, kus kõik kõigi poole eesnime pidi pöörduvad, nii et minulgi on meeles, et kreeka delegaadi nimi on odysseias ja tal on kalduvus kergesti ärrituda ja siis segast panna ja siis pärast kui keegi ei ole tema jutust aru saanud, siis tõlget süüdistada ja oma jutt sama hoogsalt inglise keeles uuesti maha pidada, misjärel teised talle ütlevad, et jah, odysseias, täpselt sama asi tuli meile eelmine kord ka läbi tõlke. täna oli vahva kuulata, kuidas inglise kapi tädi ka ärritus teda tõlkides ja volüümi ja särtsu lisas.

aga üldiselt on meil nüüd alanud portugali eesistumine ja ma ei tea, kuidas sel poolaastal keegi üldse midagi nõukogu töögruppides aru saama hakkab. eile näiteks oli inglise kabiinis üks väga rase tädi, kes tegi portugali keelest ja teistes suurtes kabiinides, prantsuse ja saksa omas, polnud ühtegi. mistõttu see tädi ei saanud mahti isegi pissile minna. aga ta tegi vähemalt korralikult, üldine praktika näitab, et isegi need inglise tõlgid, kellel portugali keel on, seda ikka eriti ei oska.

küsisin eile ühe sloveenia tõlgi käest, et kuidas järgmine poolaasta. et kas sloveenia eesistujad hakkavad inglise keeles rääkima (nagu paljud soomlased seda tegid) või on vaesed sloveenia tõlgid nende eesistumise lõpuks surnd. too tõlk kehitas õlgu ja ütles, et eks me kuue kuu pärast näema, kas nad hakkavad inglise keeles rääkima ja aasta pärast, et kas meist müni veel elus on.

eesti eesistumisaeg saabub vist õnneks alles 2018.

h

eile sai kodus küll keksitud, et seal, kuhu mina lähen on väljas pidev 25C. täna, kui väljas oligi pidev 25C oli nutt muidugi kiire tulema, sest ma ju teadagi vihkan kuuma ilma ja praeguses olukorras oli 25C ikka päris palav küll. puud on moodustamas ka sellist meeliülendavat dzhunglit, nii et pôhimôtteliselt vôib nentida, et strasbourgi on saabunud suvi. ônneks on parlamendi maja meeldivalt konditsioneeritud ja kuna tööpäeva eeldatav lôpp on täna kell 22.30, siis ehk saab hotelli ka ilma, et surm silme ette tuleks.

h

täna, sel ajal kui mina suures kivist majas tööd tegin, läksid väljas puud lehte ja parki tulid papagoide parved. õhtuks oli suvi käes. merode'il nägin umbes 15pealist lühikeste käiste ja pükstega kampa jalgratastel, pakiraamile kinnitatud kõvasti kraami ja magamiskotid, nii et ilmsegelt oldi suundumas rattamatkale.

suures kivist majas sellesmõttes ikaldus, et põhimõtteliselt kolmandat tööpäeva järjest kirjutati minust raport. kuna mul puudub ambitsioon kui selline ja üldse teen ma oma tööd kogemata, siis selle raporti sisu jätab mind keskmisest rohkem külmaks. pealegi, eelmised kaks raportit kuulutasid mu täitsa normaalseks, kahe nädalaga ju nii suurt allakäiku ka olla ei saanud. aga asjaolu, et üldse ei saa enam normaalselt tööl olla ilma, et keegi su igal liigutusel silma peal hoiaks, on ikkagi vähe tüütu.

sellesmõttes on kirega muidugi ka kehvasti, et siuke elurõõmus põrge puudub tööpäeva lõpus ikka sammust absoluutselt. täna läbi juubelipargi hotelli poole kõmpides ei viitsinud isegi kõrvaklappe kõrva panna. tahaks ainult voodisse pikali ja raamatut lugeda ja seriaale vaadata ja mitte mõelda sellele, et homme kell pool kümme hakatakse saalis 50.1 rääkima politseikoostööst ja naples II konventsioonist ja oma rollile selles ürituses. sügisel olid 10-11 tööpäevaga kuud täiesti normaalsed. aprillis on kaheksa ja praegu, kui nendest üks läbi sai, ei täida see väljavaade mind erilise rõõmuga

h

eilne täiesti turismivaenulik ilm (mille käigus sai siiski niimõnigi linnuke kirja) on täna asendunud täiesti vastuvõetava keskeuroopa varakevadega. kahjuks aga sai eile jalad ribadeks trambitud, mistõttu täna suundusime hoopiski kunstisaali. d'orsay muuseum oli isenesest päris vahva koht ja küllastumust õnnestus seal siiski tunduvalt pikemaks ajaks vältida kui eelmine kord louvre'is (kus juba pärast murdosa maalide, ehk siis umbes sajakonna, läbivaatamist hakkas kogu väljapanek pigem tapeedina tunduma). kõigi piltide pealkirjad olid muidugi ainult prantsuse keeles, aga õnneks üsna lakoonilised (degas' pilt "vannist väljuv naine kuivatab vasakut jalga" näiteks). ühe pissarro juures sattusime siiski hätta ja see pilt on nüüd meie jaoks ilmselt igavesti tuntud kui "ahh, persse, ütleb tütarlaps bagetiga".

nüüd igatahes jalad protesteerivad valjult, et nende kallal on vägivalda toime pandud ja mina pean kohe oma kodinad kokku korjama ja gare du nordi poole raiuma hakkama, et brüsseli rongi peale jõuda. kajale jätan päranduseks meie toa vannitoa vanni, kust vesi enam ära ei lähe, sest kork on kinni kiilunud ja see nupp, mis korgi lahti peaks tegema keeldus eile koostööst, mistõttu ma ta lõpuks lihtsalt seina küljest lahti murdsin. täna hotelli tagasi saabudes tuvastasime, et toateenindus ei ole antud veekogu osas midagi ette võtnud, küll aga on ära viinud kõnealuse nupu, mille ma eile vanniservale asetasin.

h

no vähemalt päike särab ja magnooliad ôitsevad tânaval ja hommikusel hääletamisel arendas parlamendi prantslasest asepresident sellist tempot, et saadikud ei jaksanud nii kiiresti kätega vehkida kui vaja (noh, et "poolt" ja "vastu" ja "erapooletu" jne) ja ta pidi nendega kogu aeg ôiendama, et tôstke kôrgemale, muidu ta ju ei näe. mis tähendas, et poole tunniga oli kôik läbi ja sai sööma minna. mind ainult pani imestama, et huvitav, kes olid need neli saadikut, kes olid eestile joogipiima osas erandi tegemise vastu ja miks nad ei taha, et me 2,5% piima jooksime.

ja kui nüüd järele môelda, siis ega tegelikult polegi nagu millegi üle viriseda. juba mingi praktiliselt nädal aega on kôik jumalasta bueno, mis siiski ei väsi üllatamast kui jällegi midagi täiesti vahvat juhtub. järgmine nädal toob endaga muidugi räiget tööd, aga samas -- teile seal eestis vôib ju tunduda, et nüüd, kus koerajulgad on lume alt välja sulanud (ja seda ka ilmselt ajutiselt, eksole) ongi kevad käes, aga kesk-euroopa kevad on ikkagi midagi muud. see vôtab sind pehmelt kaissu ja paneb ôhu ümberringi helisema ja vesi kanalites veliseb ja kas ma juba mainisin neid imetabaselt roosasid magnoolialid?

kuulutan halva hotelliônne veebruarikuuga lôppeuks. ma tean, et see ei ole päris standardmeetod kurja saatusega vôitlemiseks, aga no nii see asi edasi minna ei saa. hotellidel pole seestpoolt küll mitte midagi viga, aga nende eksperimentaalne asukoht on küll pehmeltöeldes tüütu. vôib lausa öelda, et kui ma eile lôpuks läbimärjana ja kohvri vedamisest surnud ôlavööndiga tuppa jôudsin (kui olin teeleasunus, oli ôues veel päv, kohalejôudmise ajaks igatahes juba kottpime), viisin läbi oma kôige kirglikuma padjatagumise elus -- edaspidiseks teadmiseks, hotell 'gresham belson' ei ole seal, kus hotellibroneerimise leheküljel venere (mille suhtes mul üldiselt pretensioone ei ole) olev kaart väidab teda olevat. ei ole isegi eurokvartartalis ja ma môneti kahtlustan, et see ei ole isegi mitte brüssel enam. eile ôhtul tundus hommikul töölesaamine küll ilma taksota vôimatu, aga pärast seda kui olin tund aega vannis ligunenud, suutsin siiski strateegia välja môelda. inimestega suhtlemisele paneb see siiski paraja pôntsu.

h

kuna hotell on seekord kohas, mis laseb avastada jällegi uusi nurki strasbourgist (aga on näiteks sundinud mind vähemalt ühte ôhtusööki vahele jätma, sest ma olen lihtsalt olnud liiga laisk, et selleks tarbeks vaanlinna tagasi matkata), siis olin sunnitud eile südaöö ajal, kui töö lôppes, läbi lausvihma koju jalutama. tavaliselt ma harrastan seda praktikat, et vean vihmavarju eestist kaasa ja siis hoian teda turvaliselt hotellis kohvris. seekord olin mingi harva môistusevälgatuse ajel ta siiski kaasa haaranud. viigipükste sääred lirtsusid küll rôômsalt.

seejärel suundusin süüdimatult kaheteistkümneks tunniks magama (mis on pôhimôtteliselt ka see, mida parlamendi töögraafik mulle ööplenaari järgselt ette näeb, sest seal on mustvalgelt kirjas: "15.02.2007 00:00-14:30 Resting Period"). ärgates avastasin üllatusega, et ôue on saabunud kevad. termomeeter tänava ääres ütles +13C (ütles ka, et kell on peaaegu üks, aga sellele ma ei hakanud liigset tähelepanu pöörama), mistôttu oli ilmselge, et majast väljumisel on oodata aeglast küpsemissurma. ka hakkasin kahetsema, et ei olnud kaasa vôtnud eelmisel nädalal ateenas tänavaputkast ostetud päikeseprille (habemik: "väga ilusad maailmaparimad päikeseprillid!" mina: "kui palju need maksavad?" habemik: "18 eurot" mina: "ei aitäh headaega" habemik: "7 eurot"), aga vaadates, milline oli kliima siis kui ma kodust lahkusin, on see ehk ka môistetav.

nüüd ootan, millal kôrgemad jôud parlamendi sessiooni lôppenuks kuulutavad, et mina saaksin linna poole kepsutada. piipar on kaelas ja arvuti kôrval on telefon stardivalmis, et ma saaks kohe helistada, kui selleks märku antakse. niikaua teen aega parajaks (raske töö, eksole) lugedes, kuidas ameerika poisid siiditeel rattaga sôidavad.

h