olen juba jõudnud järeldusele, et suvi ei ole siiski mõeldud reisimiseks. kui ilmtingimata peab reisima, siis soovitaksin selleks kevadet (mis sellisel päeval nagu täna tundub ikka üks uskumatult tore aastaaeg). või kui ilmtingimata peab suvel, siis soovitaksin mitte reisida sinna, kuhu kõik teised ka reisivad. või siis mõnda suuremat sorti linna. london oli täna igatahes tapvalt palav ja ülerahvastatud.

tundsin ennast täieliku nässina juba enne kui ma üldse linna jõudsin ja erinevatesse poodidesse sisse astumine ainult süvendas seda tunnet. selfridgesisse kuuma eest peitu minemine paistis juba pärast paari sammu taktikalise veana, sest kõige selle sädeluse ja puhvis soenguga poiste vahel olin ma ikka eriti kohatu. olin juba peaaegu suutnud sealt põgeneda (keegi polnud isegi mind ühegi parfüümiga rünnanud, mis on juba omajagu paljuütlev, arvestades, et lõhnaõlipudelitega relvastatud meeste- ja naisterahvaid oli seal minuarust peaaegu sama palju kui kliente), kui keegi tütarlaps mulle teele ette kargas ja särava naeratusega mult küsis, kas ma olen kunagi benefiti tooteid kasutanud. olin sunnitud tunnistama, et tõesti ei ole (ei hakanud ütlema, et pole sellisest ettevõttest isegi kuulnud) ja kui ta siis avaldas tungivalt soovi mind nende toodetega tutvustada, ei hakanudki ma vastu puiklema. mõtlesin ainult, et ega hullemaks ikka minna ei saa. esitluse käigus tegin endaga diili, et kui ma selle kõige lõpuks ei näe välja nagu odav hoor, siis ehk isegi ostan talt midagi. ja ei pane pahaks, et ta ilmselgelt kindlakskujunenud mudelit järgiva vestluse käigus ei suuda meeles pidada, kust ma pärit olen ja mind läbivalt heleniks kutsub. lõppkokkuvõttes oli meigikihti küll antud põrgukuumuse tarbeks vähe palju, aga lõpptulemus ei olnud kindlasti mitte hullem kui algmaterjal. mis andis lootust, et võib-olla polegi täielik ikaldus.

viimasel ajal on juba mitu korda juhtunud nii, et minu esimene reaktsioon on võimalus kasutamata jätta. loobuda kusagile minemisest või millegi tegemisest. eile õhtul, pärast äärmiselt meeldivat ja huvitavat vestlust täis õhtusööki ss great britain'i nimelise laeva peal bussiga kesklinna poole tagasi sõites jäin selle ohtliku tendentsi üle mõtlema (võimaliku keskmisest suurema mõtlikkuse tagamaid võib ilmselt otsida sellest pudelist valgest veinist, mis mõlemal pool mind istuvate härrasmeeste abiga minu klaasist läbi käis). sest tõesti, palju lihtsam oleks ju olnud istuda pärast eilse tööpäeva ootamatult varajast lõppu kohe londoni rongi peale ja tulla hotelli, kus mind ootas tuba, mida enam tühistada ei saanud. kõvasti lihtsam kui jääda bristolisse, teha linnas tuur turistibussiga ja käia kohalikus linnagaleriis bristoli oma ülekäte läinud poja banksy näitust vaatamas ja minna ametlikule õhtusöögile ja seetõttu tukastada kolleegi hotellitoa diivanil ja hommikul vara ennast rongile vedada. ja nii hea, et ma seekord siiski jälle iseendast suutsin üle olla.

aga see, et ma selliste asjade puhul üldse mõtlemagi jään, on ilmselgelt selle talve tervisesaaga tagajärg. ja mul on kahtlane tunne, et neid tagajärgi hakkab veel lähiajal ilmnema.

h

juba paljas mõte selle nädala tööteekonnast hakkas mind kurnama juba enne kui ma selle tööotsa eelmisel nädalal üldse vastu võtsin. eile öösel kohutas hommikul aset leidev mind veelgi rohkem. praegu, kopenhagenisse jõudnuna on tunne juba enamvähem okei. sest inglismaa mulle ju tegelikult meeldib ja bristol pidi ka kuuldavasti kena paik olema ja pärast töökohustuste täitmist on soolas üks shopingupäev londonis ja jaanipäevaotsingud oleksid nagunii praktiliselt sama suurt siiberdamist tähendanud. küsige mult muidugi õhtul, mis ma asjast arvan. kui ma olen läbinud ka cph-london heathrow-paddington station-bristol teelõigud. võimalik, et ma vastuseks lihtsalt mõmisen kurjalt.

hea algus sellele kõigele oleks muidugi nüüd mitte lennukist maha jääda. sestap pillid kotti ja värava D101 otsingutele.

h

ostsin endale täiesti kogemata praegu ilmselt maailma rôvedaima joogi. istub siin mônitava ilmega nüüd minu kôrval nôukogu maja tôlkide toa arvutilaual. tundub nii räige, et ma pole julgenud seda isegi lahti teha -- cocacola light lemon. vajutasin automaadil katastrofaalselt valet nuppu, noh. kusjuures sinna läksid ka minu viimased sendid, nii et kui siit diivani vahelt just 60t senti ei leia, siis on see rong lôplikult läinud...

saatuslik viga on muidugi môneti pôhjendatav sellega, et lightlemoni tasemel töönädal on just lôppenud. nagu arvata oligi, saabus kustumine iga ôhtuga aina varem. eile näiteks olin juba enne ühteteist üsna küpsis, a sellel vôis muidugi miskit pistmist olla ka sellega, et kui me juhtisime elina tänava nurgapealses udupeenes suhsigrillikohas meid teenindanud noormehe tähelepanu asjaolule, et ta on unustanud meie arvesse kirja panna meie söögid, kallas ta meile tänutäheks veel kolmandagi klaasi veini.

sellemôttes jäin eile muidugi stiilipuhtaks, et kôigepealt dinner asutuses, kus kenad vanemad meesterahvad hellalt teineteisele otsa vaatasid ja siis eurovisioon, hollandi keeles. lôpp on hägune, tooni annab mööduvate tulede blur taksoaknast, place sablon to place dailly...

h

ametiaeg tiksub vaikselt lôpule. täna läks terve hunnik plenaarikônesid selle nahka, et saadikud kukkusid ülevoolavalt kôike ja kôiki püha ürituse nimel mööda saadetud 5/10/25 aasta eest tänama. oma osa sai ka volinik tajani, kes juhtumisi kohal oli ja ônnelikul kombel ka endine parlamentäär on. ideoloogilised erinevused hägustusid ja isiklikud ebasümpaatiad olid kui meelest pühitud.

viimase hetke puhul on kohale saabunud ka muljetavaldavad rahvamassid, galeriis on peael tavaliste koolilaste ja pensionäride olnud märgata ka näiteks neljakümnepealist punavalgetes klounikostüümides seltskonda. üleeile tööle tormates sattusin väikse maja pikal keerdtrepil lausa misterbiinilikku situatsiooni, sest treppi mööda pürgis üles märkimisväärne hulk rohkem vôi vähem seitsmekümne künnise ületanuid. esialgu olid nad hôivanud ainult käsipuust paremale jääva trepipoole, aga ilmselt oli ka meeskonnasisene tempo arendamise vôimekus kôikuv, sest krapsakamad hakkasid vups ja vups käsipuu alt läbi pugema, valides ehk ainult poole aeglasema minu poolt soovitud liikumiskiirusest. leidsin siiski oma sisemise zeni ja ei jäänud isegi tööle hiljaks ega miskit.

olgem ausad, endal on ka vähe kummaline, et järgmine kord siia tulles on kôik hoopis teistmoodi... demokraatia on rutiini vaenlane.

h

eilne päev vilniuses oli küll selge näide sellest, kuidas ajavõit tegelt ilgeks ajatapmiseks kujuneb. kohaliku peatänava mambopizzas biifsteigitükki kahvli otsas keerutades ütles meelis selle kohta mõtlikult, et tundub nagu oleks me vilniusesse lõunat sööma lennanud.

ma ei olnud vilniuse lennujaama enne väljast näinud (suvel odessasse minnes nägin seest ära) -- näeb välja nagu keskmise suurusega kohalik raudteejaam. sambad ja värgid. vajusime sealt välja kell pool üheksa, seimis pidime olema kell 12, mistõttu tundus kohane aja tapmiseks mitte taksot võtta, vaid ise kohale seigelda. ootasime parasjagu bussi, kui saabus meesterahvas, kes küsis ega me juhuslikult "vilnius taizéga" seotud ei ole. ja kui selgus, et siiski mitte, teatas ta, et kui me kesklinna minemas oleme, siis võib ta meid siiski ära visata, sest on sinna teel nagunii. teepeal üritas meelis talt küsida, et kuidas siis majandussurutis siinkandis ja nii, aga selgus, et tüüp elab tegelt hoopiski soomes. igatahes olime kell 9 seimis ja üritasime sinna sisse murda.

kui see meil kolmandal katsel lõpuks õnnestus, suunati meid parlamendi sööklasse (no ilmselt siiski ei olnud esindussöökla, aga suht vanakoolivärk siiski), kus me järgmised paar tundi raamatut lugedes aega tapsime.

seejärel tuli kaks tundi tööd, herr pöttering selgitas kohale kogunenud rahvale, peamiselt nooremapoolsele seltskonnale, miks ja kuidas (tehes seda sealjuures päris asjalikult. eesti noored küsisid hiilgavas inglise keeles teravaid küsimusi (ilmselgelt tulevased märkimisväärselt kõrge enesehinnanguga maailmaparandajad), paneelis eestit esindanud noor naisajakirjanik seeeest mõrvas inglise keelt pikalt ja põhjalikult. mitte küll nii palju kui viimase küsimuse esitanud leedu noormees, kes suutis ritta panna sellised sõnad sellises järjekorras, et tõlkida polnud mitte midagi.

misjärel oli kell 2 ja hansgerd pidi ummisjalu lennukile tormama. meie lennukini oli aega kuus tundi. pikk ja põhjalik lõuna, paar sammu tänaval (tolmune ja palav oli, pealegi olid hommikul poolekuuest üleval olemine ja täis kõht tekitanud märkimisväärse uneka), seejärel pooleviieajal taksosse ja lootusrikkalt lennujaama.

kui suvel kujutas vilniuse lennujaam ette, et temast võiks saada riia-sarnane transiidipunkt, siis nüüdseks, kui flylal on viiuli varna riputanud ja muidu ka olukord nukker, on tegemist veel ikka kordades uimasema kohaga kui LMTL. meelis ühendas laundžis arvuti seina, mina veel lugesin natuke ja siis keerasin ennast järgmiseks pooleteiseks tunniks magama.

pühapäeval alustatud raamatu sain tagasilennul läbi. vot niivõrd tõhus tööpäev.

nädal strasbourgis on näidanud, et ega vorm tegelikult täielikult taastunud ei ole. eile näiteks olin kell kümme juba täiesti valmis kõrvad pea alla panema ja õhtusöögi kõrvale joodud kohalik riesling ei tekitanud mitte tahtmist kusagil veel klaasikest võtta, vaid pigem olin huvitatud oma silmalaugude siseküljele pikema pilgu heitmisest.

samas võib teatav kurnatus tuleneda ka sellest, et seoses lähenevate valimistega on lugupeetud rahvaesindajaid tabanud teatav rahutus. või noh, ütleme, marutõbisus. sest nüüd kui nende ja saatusliku päeva vahele on jäänud ainult üks sessiooninädal, on neile järsku meenunud veel päris mitu asja, millest nad on meile kõigile ammu rääkida tahtnud. ja no neid on siin ju ikka terve... suur hulk. mäletan ühte paari aasta tagust tööpäeva, kus hääletuste selgituste ajal, umbes kell veerand kolm (kui ma hea meelega juba vähemalt pool tundi lõunasööki nautinud oleksin) ütles itaalia pensionäride partei esindaja: "aitäh, härra president, et mulle neljandat korda sõna andsite," ja minul tekkis vastupandamatu soov ennastunustavalt vastu tõlkekabiini pleksiklaasi viskuda. no eile sai hääletuste selgituste ajal neli korda sõna (ja hääletuste selgituste ajal sõna saada on üks odav trikk tegelt -- kui muidu on veel oht, et keegi sind kuulab, siis selgitada, miks sa ühe või teise asja poolt või vastu hääletasid, samal ajal kui kogu ülejäänud mass juba rõõmsalt söökla või, viimasel sessioonipäeval, rongi/lennuki peale trügeleb, on küll põhimõtteliselt lihtsalt linnukese kirja saamine) niimõnigi asjast huvitatu. hommikune istung lõppes kell 14.55, õhtune algas kell 15.00, minu õhtupoolsele tööle lisati kolmveerand tundi, mis tähendas veidi üle kolme tunni marulises tempos seletamist ja lõppkokkuvõttes kähedat kurku.

samas, tänase hääletuste selgituse ajal suutis härra kamall mind rõõmustada, tsiteerides tuntud muusikapala: "war! uuggghhh! what is it good for? absolutely nothing!". õnneks mina ei pidanud toohetk seda eestindama.

aga kolmapäeval suundusin umbes kell kolmveerand kaksteist õhtul taksojärjekorras kohta sisse võtma kui märkasin suures tühjas fuajees neoonroosa deressipluusi ja liibuvate lühkaritega tumedapäist prouat. lähemale jõudes selgus, et tegemist on minu lemmikekspeaministri anneli jäättenmäega. mind märgates naeratas ta mulle talle iseloomulikul pingestatud moel, võttis kaenla alt mustad kepid ja kadus sauvakävelein öhe.

h

tuvastasin praegu, et olen eelmisel nädalal tšehhis olles ka mingisugused märksõnad üles täheldanud. pärast seda tuli praha, mis mind oma eurodisnisusega nii endast välja viis, et ei jaksanudki enam olukorrakirjeldustega tegelema hakata. aga niisama raisku lasta neid ju ka ei maksa.

täishäälikutega käivad tšehhid küll äärmiselt kokkuhoidlikult ümber (aga teevad kõik selle kuhjaga tasa oma välisfassaadidega, kus vidinate pealt pole kokku hoitud). mina sõitsin konkurentsitult mõttetuima institutsiooni palvel tööle linna nimega plzen. tegelikult oleks pidanud saama otse lennujaamast tellitud bussiga, aga kuna euroopa kommertslennunduses on väljumis- ja saabumisajad pehmelt öeldes tinglikud, siis oleks pidanud tundide kaupa praha lennujaamas passima, et neli tundi hiljaks jääva brüsseli lennuki pealt inimesed ära oodata. mistõttu otsustasin kasutada ühistransporti. õues valitses täiesti õigustamatu jääaeg (mulle tundus kirjeldamatult ebaaus, et ma istun praktiliselt põhjanabal lennukile, sõidan peaaegu kolm tundi peaaegu otse lõunasse ja lennukist väljudes on ilm kümme kraadi külmem kui seal, kust ma alustasin), mis andis suvalises pimedas praha bussijaamas hiljaks jääva sebebussi ootamisele veel omajagu vürtsi. aga igatahes olin ma lõpuks plzenis vähemalt kaks tundi varem kui tellitud buss.

külma trotsides läksin veel õhtul kohe hotelli kõrvalt algavasse kesk/vanalinna patseerima. igavene jumakas katedraal oli muljetavaldavate valguskahuritega igast küljest välja valgustatud (mis energiakriis?) ja üldse tundus olukord paljulubav. hommikupoolikul päevavalguses asju uuesti üle vaadates selgus, et plzen on pimedas oluliselt võluvam kui valges.

toosama päev algas aga sellega, et plzen murdis mulle hotellituppa sisse. umbes hommikul kell üheksa, ilma igasuguse hoiatuseta. ukse avanemise peale tõusin voodis istuma (arvata võib, et soengustiilis andis tooni trendikas "gorilla-vedas-terve-öö-juukseidpidi-mööda-mistrat" joon), plzen vabandas alandlikult ja asetas suure paberkoti keset toapõrandat. loomulikult oli see täis elumõttetuid klantsvoldikuid ja kaelapaelu. järgmise päeva eksoduse käigus vaatasin, et päris paljud olid kogu selle pahna endale ka kaasa pakkinud. kingitud hobuse suu jne. päris mööda külgi see trauma ka minul siiski maha ei jooksnud -- hammaste pesemise kõrvale üht voldikut sirvides sain teada, et plzeni katedraal on tšehhi kõige kõrgem, 104 meetrit.

üldiselt tekib inimestel selle linna ingliskeelset nime kuuldes kohe õlleassotsiatsioon. täiesti õigustatult. see nimi on pilsen. mulle tundus, et nende kõige hinnatum õllemark on nagu miskit sõrmuste isanda valdkonnast, aga j teatas mulle (veidi patroniseerivalt, mulle tundus), et see on lihtsalt sellepärast, et ma saksa keelest mitte muhvigi ei tea. õllemargi nimi on urquell, väidetavalt saksa keeles 'ürgläte'. mina olin aastavahetusest alates hobikorras täiskarsklusega tegelenud, pealegi pole ma elusees õlut eriti hinnata osanud (välja arvatud ehk mõnikord seda belgia magusat punast kirsivärki nimega kriek, aga seda ka ainult siis kui ma olen leidnud endas piisavalt jõudu seltskonnas olevate meesterahvaste põlglikke näoilmeid ignoreerida), aga kohalikus oldehansas plzeni kulul sööki sisse ajades kukkusin minagi paratamatult selle vaguni pealt maha.

aga sellest polnudki sellesmõttes hullu, et alkohol ju teadagi ühendab inimesi. isegi õlu. kui enne õhtusööki ei tundnud ma kogu linnas mitte ühtegi inimest, siis pärast õhtusööki oli skooriks juba tervelt üks. läksime tegime lähedalasuvas zacki baaris siis veel paar õlut. zacki baar oli jube väike ja kuna seal oli ka kaks päris vingelt muusika taaskäitlemisega tegelvat poissi, siis alguses oli seal ruumi ainult ühel jalal püsti seista. pärastpoole läks mõneti lahedamaks. ka üldine meeleolu -- j tundis meeste kempsust väljudes siirast heameelt selle üle, et kõrvalkabiinis kaks kodanikku niivõrd ennastsalgavalt teineteise õnnelikuks tegemise ette võtnud olid. suitsu tohtis teha toas, kanepit ilmselgelt ukse taga õues, nagu nina südaöö paiku lahkudes tuvastas.

järgmisel õhtul läksin prahasse. see oli isegi viie miinuskraadi juures siuke turistilõks, et rohkem sellest ei räägikski.

eks ma ilmselt ise selle ikka endale kaela tõmbasin, kuigi võiks ju ka süüdistada kaarinit, kes minu täiesti retoorilise mõtliku küsimuse peale, et "ei tea, kas peaks endale "the west wingi" boxseti tellima, arvestades, et ta on kolmekordselt alla hinnatud?" vastas lihtsalt "jah". mistõttu minu kena härras jõuluaeg ongi nüüd sisustatud (eile ta lasi mul kokku arvutada ka, et kuimitu tundi see 154 osa on -- umbes 103).

tänasega, ma arvan, peaks esimene hooaeg ühele poole saama, kuigi võimalik, et lõpuspurt jääb homsesse õhtusse (ja kas saakski olla midagi kohasemat, millega jõululaupäeval maalt vanaema juurest ägisedes koju jõudes õhtu mööda saata?). inimkaod (peamiselt minu enda inimlikkuse arvel) on muidugi arvestatavad, aga mis teha.

ausaltöeldes, isegi vahepealse "studio 60" sähvakaga, ma olin unustanud milline vaimustav sõnadelaviin aaron sorkini firmamärgiks on. enamikku neist esimese hooaja osadest olen ma ju kunagi omal ajal näinud ja tuleb küll tuttav ette, aga juba praegu on tunne, et ma pean seda uuesti vaatama kohevarsti, et kõik sinna sisse topitu üles korjata.

teine asi, mis põhimõtteliselt küll teada oli, aga siiski pidevalt mind üllatusena tabab, on see, et seitsme aasta jooksul jõudsid seal episoodilistes rollides ikka kõik mängida. nüüd on muidugi tore vaadata, et mida need episoodilised tegelased pärast tegema on hakanud. kõrgklassi prostituudist laurie rollinsist on näiteks saanud dr.lisa cuddy... või siis president bartletti noorimast tütrest sterling cooperi inetust pardipojast sekretär/klaasist lae murdja peggy... noh, ja josiah bartlett on saanud ametlikku tunnustust kui "best fake president ever."

Paris Hilton Gets Presidential with Martin Sheen by Paris Hilton

ja ükshetk avastasin ehmatusega, et john spencer on väga sarnane donald rumsfeldile. eriti kui tal prillid ees on.

h

kui eelmisel korral strasbourgis tekkis tôsiseid raskusi, et ennast kolleegiga ühest voodist välja vôidelda, siis seekord, täieliku reversal of fortuneina, elan apartmendis, kus on vähemalt neli üdini legitiimset voodikohta kahel korrusel. ja üldse on kôik väga südantliigutav. ainult süda klopib rinnus iga kord kui mingi raskeme esemega (kohver, toidukott jne.) mööda kitsast järsku treppi sinna neljandale korrusele kohale on jôutud.

muidu on ootuspärane -- saadikud teatavad iga natukese aja tagant, et neid pôhimôtselt enam ei koti, sest nemad siia juulist enam tagasi tulla ei kavatse. ja täna hommikul kônelejate nimekirja takseerides tehtud ennustus, et kui sarkozyle on eraldatud 15 minutit kôneaega, siis see peaks reaalsetes ja üldtunnustatud minutites välja tegema umbes 35, läks ka täiesti täppi. a noh, rääkis ilusti ja südantliigutavalt ikkagi, kuidas eesistumine on temast endast isiklikult parema inimese teinud...

hommikul tööle saabumise ajaks olid sandarmid nicolas' auks ümber parlamendi püstitanud mitmekihilise tara, kust ainult jaopärast rahvast läbi tilgutati. mitmed hääletuse lôpuks puhkides kohale kihutanud rahvasaadikud kurtsid, kuidas blokaad neid alatult tööle saabumast takistas. mina tulin igastahes trammiga. peatuse kôrval oli trammist väljujatele eraldatud parlamenti pääsemiseks umbes 40 cm laiune aiaauk, mille ette siis mina koos mônede omasugustega ja samuti trammi peal olnud prantsuse penskarite ekskursioon ennast rivistasid, et lasta politseinikul endale näkku vaadata enne kui meil ühekaupa ennast sellest mulgust läbi pressida lasti.

ilmselt on prantsuse politsei oma vôimekuses suutnud kaardistada "eriti sarko-vaenuliku näoilme".

eilne jurmala-ots oli mõneti absurdne. juba põhimõtteliselt -- täiesti tundmatult inimeselt tulnud ettepanek novembrikuiseks jurmalaks tundus niivõrd absurdne ja dekadentlik, et see tuli otsemaid vastu võtta. mida ma võib-olla tol hetkel nii palju arvesse ei võtnud, oli see viis tundi bussiga sinna ja viis tundi tagasi, mis sai küll ööpäeva peale ära jaotatud ja poolenisti maha magatud, aga oli ikkagi mõneti liig.

taksojuht, kelle üsna viisaka välimusega taksosse autoosta ees istusime, lasi mulle alustuseks stoilise rahuga oma istme seljatoe rahustava elektrilise surina saatel nii sügavale sülle kui andis. oma vea ilmnedes ei hakanud vabandamisega vaeva nägema. seejärel ei olnud ta kunagi kuulnud meie hotellist, mis oli ometigi riia suuruselt teine (pidi lausa taksost välja ronima ja kolleegi käest küsima, omal oli gps armatuuril) ja lõpetuseks võttis mult viierahase ja pidas sellega meie bisnisi lõppenuks, kuigi arve oli 3.60 -- ja no ma tõesti ei tahaks uskuda, et riias on takso miinimumtasu 125 krooni, majanduslangus või mitte. kuna kõik eelnev oli olnud piisavalt kummaline ja kell märkis ka juba teatavat kurnatust, siis ei hakanud asja suure kella külge panema. ja noh, arvestades, et kõige muu osas oli tegemist tõelise bisnistripiga (mittebisnis osa piirdus viiekümnemeetrise kiire jalutuskäiguga piki aknatagust biitshi lõunatunni lõpuminutitel), siis läks selline, ütleme, ekstsess muidugi asja ette.

pärast ürituse lõppu, kui autojuht alex meid uhkes džiibis (mis ei olnud seesama džiip, millega ta meid hommikul kohale toimetas) riia poole tagasi toimetas, tuli niimõndagi tuttav ette. et siis mitte ainult see lõhkuv peavalu, mille ürituse mõttetus mulle ilmselt tekitas (või siis vastupidi, peavalu hoopiski paljastas ürituse erakordse mõttetuse), aga ka see meeliülendav ummik linnast väljuval suunal tööpäeva lõpus ja vähemalt 80% tee ääres olevate asutuste nimedest, maximast ja swedbankist k-rauta ja nesteni. nii, et kui poleks veel viit teetundi ees olnud, siis oleks võinud ennast päris koduselt tunda.

kui see on juba traditsiooniks saanud, siis kasutaksingi siinkohal oma taastärganud huvi omaenda blogi vastu selleks, et märkida ära mõned alternatiivsed tähelepanekud eileöisest obsessiivsest "refresh" nupu vajutamisest vana hea cnn-i kodulehel. kuna pärast seda kui hillary püssi varna riputas, on ainukeseks meelelahutuslikuks elemendiks antud valimistsükli juures olnud tina fey hirmuäratavalt tabavad sarah palini imitatsioonid, siis pole ma viitsinud sügavamalt maailma probleemide üle juurdlema hakata. küll aga on ameerika üks igavesti vahva riik. (millega ilmselt nõustuks ka postimehe avastatud haruldus: Kohalviibinud Eestlane)

-- ma arvan, kvantitatiivselt oli eile kõige parem päev siiski joe bidenil, kes valiti korraga nii asepresidendiks kui senaatoriks. delaware inimesed olid valimiskabiinis tegutsenud lausa sellise otsustavusega, et cnn julges bideni senaatoriks valituks kuulutada umbes kaks hetke pärast seda kui delaware'is olid valmisjaoskonnad sulgunud. (umbes samasuguse enesestmõistetavusega osutus massachusettsi osariigis valituks ka anonüümseks jääda sooviv john kerry, keda võib-olla, aga mitte ilmtingimata, mäletate ühest nelja aasta tagusest intsidendist). asepresidendina on biden muidugi automaatselt kohe ka senati spiiker, ilmselt unustati talle mainida, et see on niiöelda kaks ühe hinnaga diil. delaware'i kuberner peab tema asemel siiski ilmselt mõne teise kodaniku senaatoriks suunama.

-- kõrvutiasetsevatest kandilistest osariikidest new mexicost ja coloradost valiti senatisse demokraate esindama kusinsid udallid (coloradost mark ja new mexicost thomas). esimesel korral kursoriga üle osariikide libistades jäigi mulle hetkeks mulje, et üks mees kandideerib igaks juhuks kahes osariigis, ehk ühes ikka näkkab. aga ikkagi, milline on tõenäosus, et suvalises sajapealises "from sea to shining sea" ameeriklastepundis on kaks tüüpi, kelle perekonnanimi on udall?

-- alaskainimesed on jällegi mingitel seletamatutel põhjustel tagasi ametisse valinud peamiselt pideva pohmeluse käes kannatavat kivivalvur ropkat meenutava igivana vabariiklasest senaatori ted "internet is like a series of tubes" stevensi. võib-olla suurest tänutundest selle stevensi isikliku suursaavutusena föderaalrahadega ehitatud 200 miljonit dollarit maksva silla eest eikuskilt eikusagile. a võib-olla ka lihtsalt niisama -- meenutagem siiski, et needsamad inimesed on omale ilma igasuguse piinlikkustundeta kuberneriks valinud sarah palini.

-- rahvaalgatusi silmas pidades on üsna selgelt on võimalik tõmmata horisonaalne joon selle ameerika osa, kes tahaks peamiselt omaenda elu elada ja selle, kellel see ilmselgelt puudub ja kes seetõttu morbiidset huvi teiste magamistoas toimuva vastu tunneb, vahele (see sai nüüd küll üks ilgelt kole lause, aga ma olen ka eile öösel kell neli "refresh" nupu vajutamise lõpetanud ja seetõttu lausa neli tundi magada saanud). samas kui lõunapoolne seltskond tegeles peamiselt asjade keelustamisega (ja ilmselgelt keelustati asju teistele inimestele, tõenäoliselt sellistele, keda keelustajad ise isegi ei tunne ja väga tõenäoliselt ka selle tõttu, et ei tunne) -- floridas, arizonas ja tõenäoliselt ka californias (kes suht tagurpidiseadusandlusega need just legaalseks saanud oli) keelustati homoabielud, nebraskas ja colorados affirmative action ja arkansases homodele laste lapsendada andmine, siis põhjapoolsed osariigid tegelesid peamiselt asjade lubamisega -- kindakujulises michiganis näiteks ravimarihuana ja tüvirakkude uurimine, marylandis miskine selline asi nagu videoloterii ja washingtonis eutanaasia (mis, olgem ausad, ei puuduta siiski mitte niivõrd omaenda elu elamist kuivõrd pigem risti vastupidi). massachusetts (mis ilmselt tänasest on jällegi uhkelt ainus homoabielusid tunnistav osariik) kaotas ära osariigi tulumaksu, mis samuti on pigem isiklike võimaluste laiendamist kui naabrimehe võimalusi kitsendamist silmas pidav liigutus.

-- võimalik, et selle tõttu, et vastutustundetu kolmas kandidaat 15% häältest vasakule toimetas, jääb vist minnesotas senatisse valimata koomik al franken, vaimukam ja põhimõttelisem versioon michael moore'ist, kes peaks kõvasti boonuspunkte saama juba raamatupealkirja "lies, and the lying liars who tell them" eest. vabariiklaste arvates on franken marutõbine ja tema senatisse saamine oleks neile olnud ilmselt piinlikum intsident kui näiteks see, kui mccain oma koduosariigis arizonas obama käest vastu pükse saanud oleks.

-- ja lõpetuseks, nagu me kaariniga nentisime, loodetavasti sai vana john nüüd selle oma süsteemist välja ja pöördub sujuvalt ja kergendunult tagasi oma vaimuka, normaalse inimese juurte juurde. tema sketš viimases snl-is, kui vähemalt mccainile endale oli juba suht selge, et mäng on kaotatud, andis selleks igatahes lootust (kuigi ka kampaania ajal oli sellest kohati märke -- silmas pidades oma muldvanasuse üle käivat pidevat ilkumist vastas ta näiteks küsimusele, kas ta avaldaks oma social security numbri, et see on 8). seekord oleks temast seda võib-olla siiski veel vara oodata, aga loodetavasti saab temast siiski jällegi see tüüp, kes koos oma sõbra senaator joe liebermanniga presidendi ametivande ajal kaasa maigutab, et niimoodi ennast ka igaks juhuks presidendiks vannutada. sarah palin oli pingelisel ajal küll päris hea comic relief, aga monotükki ta, ma kardan, siiski välja ei kannaks.

pärast tänast tsirkust tund aega enne lennuki väljumist jõudsin ma järeldusele, et ilmselt olen ma minetanud oskuse lennukiga reisida. mis, arvestades minu tööd, on rohkem kui murettekitav. kui eelmisel nädalal kopenhagenisse ringipatseerima sõites olin ridiküli unustanud oma tuhande teraga taskunoa (nii, et pidin turvaväravast tagurpidi välja jalutama ja selle infoletti hoiustama, kust siis isa oli sunnitud selle pärast sisse kasseerima), siis seekord ei jõudnud ma ilma sekeldusteta isegi niikaugele.

ja pealegi olin ilmsüüta, kui ehk välja arvata see, et tund aega enne lennuki väljumist lennujaama jõuda on ikka mõneti ülemäärane ülbus. igatahes teatas tshekkinn mulle, et minu tallinn-kopenhagen-brüssel pilet peaks olema paberpilet. aga essaess sulgeb suve puhul oma leti kell pool viis, millest selleks hetkeks oli möödunud juba tubli pool tundi, mistõttu ei eksisteerinud terves vabariigis enam ühtegi instantsi, kes selle paberpileti mulle väljastada oleks võinud. ööl ja päeval lahti olev ja viimasel ajal lausa jalustrabava meeldivusega silma hakanud estonian airi lett oli kahjuks võimetu mind kuidagi muudmoodi aitama kui arvutist minu lendamiseõigust sedastades (missiis, et esimene jupp reisi justnimelt nende lennukiga aset leidma pidi). kõnekeskuse toomase võttis asjaolu, et eile ostetud pilet pabervormis peaks olema esialgu sõnatuks, arvestades, et sas müüb juba mitu kuud ainult e-pileteid.

pärast mõningas süsteemistuhlamist selgus, et mingil seletamatul põhjusel oli minu pilet tund enne reisi väljumist ikka veel aktiveerimata, milline toiming seejärel ka sujuvalt teostati, mistõttu mina siiski nõuetekohaselt lennukile jõudsin. seejärel oli puhas sile purjetamine. isegi brüsseli lennujaama pagasikäitlejad, kelle streigi tõttu eile kõik finnairi lennud näiteks amsterdami ja täna terve päeva absoluutselt kõik lennud leuwenisse suunati, olid õhtuks maha rahunenud. terve lennujaama pagasilindisaal oli ainult üks suur kohvrimeri.

a põhjus, miks ma keset palavat puhkust ennast ootamatult brüsseli äärelinnast kolleegi korterist leian, on suht proosaline. homme hommikupoolikul erakorraline üld- ja välisasjade nõukogu. teadagi, mis teemal (ma ei hoiaks lõpptulemuse suhtes hinge kinni...) nii ootamatult polegi enne tööle sattunud -- eile lõunal helistas keegi vedrupingul häälega gabriela ja küsis anuvalt, ega mul poleks võimalik kohale sõita. ütlesin, et kui lennukipileti saan, siis miks mitte. gabriela saatis pärast kirja, kus põhimõtteliselt lubas oma esmasündinu soovi korral mulle.

h

strasbourgis tagasi olla on täitsa meeldiv, eriti arvestades, et parlament vôimaldas mulle täna vaba päeva. ja kuna ma visuaalse eksituse tôttu (antud visuaalne eksitus on tegelikult väga lihtne ja loogiline tekkima, aga selleks peab seda veebikalendrit ise nägema, et asja traagikat môista) olen ennast nüüd viieks järjestikkuseks nädalaks tööle orgunninud, siis on kôik vabad päevad ausaltöeldes väga hinnas.

hotell on muidu viispluss (ja boonuspunktid selle eest, et hommikusööki antakse 11ni; kell 10.45 uksest sisse tormamine ja hommikusöögikôrbinate sissevohmimine vôib muidugi ükshetk osutuda selleks, mida meie anglosaksi sôbrad kutsuvad mixed blessinguks, sest piima külmas hoidmisse prantslased ei usu -- ilmselt maksavad lehmapiimale oma laktoositalumatuse eest kätte), ainult internetiga on seal kehvasti. teoreetiliselt on ta tasuline ja kui igal pool mujal maailmas selle teenuse hind langeb, siis orange on pidanud môistlikuks oma hinnastruktuuri niipidi korrigeerida, et nüüd peab veel rohkem pappi köhima, selle pisku eest, mis sealt läbi tilgub. praktiliselt ei ole mul isegi vôimalust neile raha anda, sest saavutatud konnektsioon on kangekaelselt "local only", hoolimata sellest, mispidi ma oma arvutit seest- ja väljastpoolt paitan.

mistôttu pidin ennast ikkagi parlamenti vedama, et meili lugeda jne. aga kuna ma olen loomult strateegiliselt hajameelne ja kella üheni magamine ei tee miskit selle tendentsi leevendamiseks, siis on ikkagi nii, et kui ma homse päeva jooksul ei suuda hansapangale öelda, et saatku mu krediitkaart mingisse paindlikuma lahtiolekuga kontorisse kui peakontor, siis on ikkagi sitasti. ja et huvitav, kas perearst töötab homme hommiku- vôi ôhtupoole, et ma saaksin talle rahvusvahelise telefonikône teha?

h

aklimatiseerumise nädal oli täitsa õige otsus, ka parlamendi poolt, kes selle mulle võimaldas. ja ka sellesmõttes, et kolme päeva jooksul läks tööpäeva algus progresseeruvalt uneaja tagumisele faasile lähemale (e 15.00, t 10.00, k 9.00), aga vähemalt ei sattunud keha täielikku shokiseisundisse.

esmaspäeval enne tööd kolleeg küll mõnitas, et ilmselt hakkan täielikku soga ajama kui suu lahti teen, aga tegelikult ei olnud asi kaugeltki nii hull (kolleeg ise hoopis arvas veendunult, et 1 tonn = 100 000 kg, aga seda õnneks mitte otseeetrisse). teisipäeva õhtuks suutsin juba liberaalide fraktsiooni inglasest esimehe keeleliste tiritammede ja poole sõna pealt inglise ja prantsuse keele vahel tsiksimise peale heatahtlikult silmi pööritada. noh, ja täna pärastlõunaks olime jõudnud juba traditsioonilisele tasemele, sest lauale toodud dokumendi päiselt lugesin ma selgelt välja, et antud dokumendi teemaks on "God's Package" ja tegu oli küll sotside fraktsiooni koosolekuga, a no milleks nemad üldse peaksid tahtma jumalast ja tema varustusest rääkida? teistkordsel vaatamisel selgus, et tegemist oli siiski "Goods Package'iga".

muidu võiks ju arvata, et antud üritusega said kõrv ja kurk järgmise nädala strasbourgi täiskoguks soojaks tehtud, aga kuna seal hakatakse rääkima lissaboni lepingu teemalisest raportist ja ilmselt ka pühapäeval esile kerkivast uuest euroopa riigist ja mina teengi oma etteasted ainult plenaarisaali kapis, siis ilmselt pole sellestki abi. a noh, tundub, et õhtus on vähemalt elektrit -- loodetavasti keegi siiski füüsiliselt viga ei saa.

h

küsisime eile kliendi käest, et kas väljend "sõrmejälgi hõivama" (nagu oli läbivalt kirjas arutlusel oleva määruse eelnõu eestikeelses tõlkes) tundub neile normaalne ja kas nad tõesti tahavad, et me päev otsa seda neile kõrva ütleksime. nemad ei saanud üldse aru, et milles probleem. misjärel otsustasime täna lõuna ajal kolleegidega, lingvistide ja keeleuuendajatena, kollektiivselt võtta sõna "hõivama" (mis on ju ilmselgelt üks hoopiski peenem sõna) igal pool "võtma" asemel tarvitusele. või noh, et otsustasime siis selle sõna tarvitusele hõivata. niisiis on sügiseti igal korralikul eesti perel tüütu kohustus maale vanaema juurde kartuleid hõivama minna ja hoogsamatel sünnipäevadel läheb ikka aegajalt viina hõivamiseks.

h

see eelmise nädala terviseteemaline abrakadabra oli ikka suht imetabane. üks hetk on kõik jumalasta fain ja dändi, jalutad mööda linna, küsid mendist oma kuritegude nimekirja, ootad inimesi tuulistel vanalinna tänavanurkadel jne. järgmine hetk kodus ringi lamaskledes tunned, et kurk on kuidagi kummaline ja paar tundi hiljem (voila!) on 38.5 palavik. elu, põhimõtteliselt, katkes pärast seda ja asusin meeleheitlikult vaikselt lamama, sest eile oli vaja lennata ja too ükskord kui ma hullu nohuga strasbourgist tagasi tulin, olin mittu päeva lauskurt ja kui mingi nuuskamiskorraga kõrvad lõpuks lukust lahti tulid, siis sellise raginaga, et viskas mõneks hetkeks horisondi viltu. ja tõlkimise puhul on tegelikult vajalik kuulda, mida saalis räägitakse. kurioosne on see, et nohu ei ole siiamaani saabunud, kuigi kogu aeg on tunne, et ilmselt siis homme hommikuks. täna, olles hommik otsa kapis põhimõtteliselt monoloogi pidanud, oli küll tunne, et hääl ei tule enam mitte kurgust, vaid kusagilt ninatagusest õõnsusest. aga, its ool guud, sest vabakutselisuse rõõm on see, et kui tööle ei lähe, siis palka ei saa.

pärast tööd murdsin ennast raamatupoodi, kus järjekordselt käivitus liiga pikaks sirvima jäämist takistav füsioloogiline kaitsemehhanism. mul nimelt tuleb raamatupoodides alati hull pissihäda. mistõttu olen näiteks külastanud sapporo raudteejaama kõrval asuva kinokuniya raamatukaubamaja peldikut, viru keskuse rahvaraamatu ja parkimismaja vahel olevat sinise valgusega vastavat asutust ja strasbourgi fnaci keldris olevat ilmselgelt paljunäinud vesiklosetti. waterstone'is kahjuks tualetti ei ole, mistõttu haarasin riiulist otsitava teose ja tulin tulema. väljas oli kõik jälle okei.

h

meil läks täna ilm külmaks ja fraktsioon lõhki. nädal otsa on igal võimalikul juhul olnud jutuks see mida "romanian romas did in rome", mis, kui paremini ei teaks, arvaks, on tõlkide meeleheaks loodud kalambuur. nüüd siis ütles mussolini lapselaps välja selle, mida ilmselt kõik itaallased arvavad (mille peale, ma kahtlustan, ütlesid rumeenia saadikud välja selle, mida kõik mussolinit oma silmaga näinud inimesed paratamatult arvavad -- midagi seoses täiskasvanud meesterahvastele mõeldud mänguasjadega) ja ITS is no more. mis õnneks muidugi ei tähenda, et need lõputu huumori allikad sealt plenaarisaali eesti kabiini eest kusagile kaoks. ilmselt on lihtsalt suunitud poliitilises spektrumis (ja poolringikujulises saalis) jällegi nurisedes pool sentimeetrit vasakule nihkuma.

h

kôige nilbemat tüüpi programm on kindasti selline, mis suunab mind poole neljast viieni alde fraktsiooni ja siis üheksast poole üheteistkümneni imco komisjoni, mis tâhendab seda, et ma pean siin terve ôhtupooliku passima. olukorda eksasbereerib veelgi see kôikehôlmav uni, millega kogu selle ajaperioodi vältel vôidelda tuleb. olen täiesti pretsedenditult juba läbi lugenud terve guardiani, jalutanud paar kilomeetrit maja ühest otsast teise ja arutanud erinevate vastutulevate kolleegidega möödaminnes, kuidas saatus on minu vastu erakordselt ôel, aga mingi erilist hôlpu sellest kôigest olnud ei ole.

mistôttu haarasin puhvetist ühe kokalaidi ja tulin vaatama, mis internetil mulle pakkuda on. ajalehelugemisest oli vähemalt niipalju kasu, et tutvustas mulle lehekülge passiveaggressivenotes.com. sealne link omakorda meenutas, et this american life 'i saab ju ka internetis kuulata. pealkiri ei ole ehk kôige lootustandvam, aga sellest ei tohiks lasta ennast heidutada. tegemist on national public radio saatega, mis igal nädalal vôtab üles mingi teema (näiteks "music lessons" vôi "testosterone" vôi "it's never over") ja räägib siis kolm-neli sellega seotud lugu. mônikord räägivad korrespondendid lugusid omaenda elust, mônikord on leitud keegi igapäevainimene, kes oma loo räägib. hästi lihtne ja inimlik, mônikord naljakas, mônikord môtlemapanev. näitab, et vähemalt see hea külg on ameerikal küll, et seal on kôik vôimalik -- kôigi vôimalike teemade puhul on vôimalik leida inimesi, kellel sellega ühest vôi teisest küljest isiklik kokkupuude on olnud.

h

vaikus eetris peamiselt seetôttu, et hotellis ei ole internetti ja nôukogu majas on väga tüütu internetiga harmoneerumine kauemaks kui meili vaatamiseks vajalik. nädalavahetusel, tundub, tuleb siiski väljasôit interneti levialasse.

muidu toob see kuuks ajaks riigist lahkumine esile igasugused asjatoimetuslikud vajadused. eile külastasin näiteks kohalikku selvepesulat. mis on pooleteist aasta jooksul kolmas minu poolt inspekteeritud sellesisiuline asutus brüsselis ja läks edetabeli tippu juba sellega, et hoolimata teatavast keelebarjäärist (nemad pakkusid flaamit ja prantsust millegipärast, eksole) olid instruktsioonid siiski väga selgelt môistetavad. seoses antud operatsiooniga kerkis aga üles paar tehnilisemat laadi küsimust. esiteks, et mitu korda on id kaarti 40°C juures pestav, enne kui ta kasutamiskôlbmatuks muutub? (minu oma sai nüüd teist korda erilise pôhjalikkusega puhtaks küüritud.) ja teiseks, et kas krediitkaarti pesumasinas pesemine vôiks kvalifitseeruda kôrgema kategooria rahapesuks? iseenesest oli muidugi päris nukker sealt trumliaknast vaadata, kuidas plastik seebivee sees ringi käib.

homses graafikus on mul auk, mis mind muidugi môneti ettevaatlikuks teeb, sest niimoodi saab minust valvetôlk ja sellistega saatus tavaliselt ei hellita. on päris mitmeid teemasid, mida niimoodi lambist lihtsalt tôlkima sattuda ei tahaks.

(aga eile istusin päev otsa inglise kabiinis koos oma lemmikuga, kes mingi hetk tuli lagedale paljastusega, et talle meeldib mônikord koosoleku ajal ajaviiteks kuulata selliste kabiinide naistôlkide hääli, mille keeli ta ei oska. et niimoodi tulevad seksikad hääled kôige paremini esile. vot nii juhtub, kui seda tööd liiga kauaks tegema jääd.)

h

kuna ôueilm ei kannata mingisugust kriitikat, siis tuleb hakkama saada elu pônevaks tegemisega siseruumides. ka on see ôppetund selles, kuidas liigne hea tahe vôib negatiivselt môjuda. kaotasin nimelt eile jakitaskust ära oma mobiiltelefoni (mis ei ole mitte esimene ega teine, vaid kolmas kord antud telefoni kaotada). lühikese, aga täieliku analüüsi tagajärjel jôudsin järeldusele, et parlamenti, tôlkide arvutiruumi, kus lahkudes jakki haarates see ilmselt lihtsalt taskust välja pudenes. 20 minutit hiljem olin arvutiruumis tagasi, aga telefoni sealt tuvastada ei ônnestunud. kôik kôned telefonile jôudsid automaatselt kôneposti, mistôttu lootus selle leidmisele ei olnud suur ja kuna hotellis (mis on seekord väga muljetavaldava arhidektuuriga) internetti siiski ei ole, sattusin ma sellega ka täielikku infosulgu. mistôttu ostsin täna enne tööle tulekut uue telefoni.

ainus loogiline jätk antud loole on muidugi see, et kui ma poolest lôunast parlamenti jôudsin, oli siin juba üldteada fakt, et minu telefon asub planningu kontoris ja mingu ma talle järele. ilmselt oli telefon arvutiruumist leitud ja heatahtlike inimeste poolt kindlasse kohta toimetatud.

lisaks tuleb asjaolu, et liigne agarus on ilmselgesti ogarus välja ka uue telefoni menüüstikust. ilmsesti on ericssoni inseneridel surmigav olnud selle hästi töötava süsteemiga. W580i külge on nad igatahes mitmeid ootamatuid idiootsusi pookinud.

h

ausaltöeldes on asjaolu, et täna õhtul saab vist ilma söögi- ja joogiasutusteta (sest kõik võimalikud kaaslased on riigist lahkunud) peaaegu sama rõõmustav kui teadmine, et töönädal on selleks korraks läbi. pärast järjekordset liighilist uinumist eile kell 1, oli kõige tipp muidugi see tänahommikune kellakaheksane navette (buss, mis laisemad euroinimesed kesklinnast parlamendi ja euroopa nõukogu juurde viib), suurepärane improvisatsiooniline lavastus sellest, kuidas hommikul kõik halvasti olla saab. esiteks pidi teda lausvihmas kitsal kõnniteeribal koos miljoni teise mutriga ootama (kusjuures miljonil teisel mutril olid kaasas kohustuslikud soliidselt üheülbased ratastel väikekohvrid, sest kohe pärast tänast tööpäeva lõppu toimub ju mutride organiseeritud eksodus riigist). ja siis olime me kõik, rohkem või vähem märjad, seal bussis ja buss liikus hommikustes ummikutes edasi umbes viis meetrit minutis, mis ühestküljest oli ebameeldiv muidugi seetõttu, et tööpäeva algushetk lähenes peadpööritava kiirusega, aga teisestküljest ei mõju selline varahommikune saba ja sarvedeta loksutamine õhtusele veinisõbrale just kõige apetiitsemalt.

kuna kohalejõudes oli etteaste alguseni aega umbes viis minutit, siis tuli loomulikult peaees eurokoridoridesse sukelduda, endal ainult udune aimdus sellest, kuidas rahvapartei koosolekusaali lae all olevasse eesti kabiini saab. mistõttu esiteks muidugi traditsiooniline vale saal (ukse peal hajameelselt hambavahesid puhastav koristajatädi vaatas mind teatava hämmeldusega, kui ma ülehelikiirusel täiesti inimtühja tõlkekompleksi tormasin). põhimõtteliselt, nüüd kui ma totaalselt ja igavikulist äraeksimist enam eriti ei karda (see kehtib pigem muidugi suure maja kohta, sest winston churchilli nimelise hoone puhul olen ma endiselt suht kindel, et selle koridorides on terve trobikond inimesi, kes juba aastaid väljapääsu või vähemalt mõnda tuttavana näivat kohta otsivad), on üsna põnev erinevatesse koridoridesse ja trepikäikudesse ja vaadata, kuhu välja jõuab. pakilisematel hetkedel on see arhidektuuriime siiski veidi frustreeriv.

eilne moodsa klassika teemaline plõksimine ja neimdropping on nüüdseks tekitanud vastupandamatu tahtmise üle kuulata "abbey road" ja "pet sounds". mistõttu sean sammud onu tommi juurde ja vaatan, kas seal müüakse mulle mõni teises nooruses heliplaat.

h

môned plenaarisessioonid lihtsalt lähevad nii, et magad hommikul kaua, siis ronid parlamenti, loed meili, teed vahepeal natuke tööd, lähed koduteel toidupoest läbi, ostad mingit môttetut snäkki, teadmisega, et pärast ôhtul tuleb nagunii sööma minna kusagile, viskud hotellitoas voodisse, hakkad raamatut lugema, siis mingi hetk saad aru, et ei viitsigi enam välja minna. hommikul vaatad uimase olekuga natuke telekast cnni, pärast jälle tööle, koju raamatut lugema vôi ehk arvutist mingi film ja üldse on kôvasti aega elu üle järele môtlemiseks. pärast môtled, et näed, ja neid ja neid inimesi seekord ei näinudki.

seekordne ei ole ilmselgelt selline plenaarisession. mis ongi okei, sest voodi on kuidagi ebasobiv ja öösiti magada ma nagunii eriti ei saa.

h

tänahommikuse pärlina läheb igatahes kirja volinik frattini poolt mainitud konverents: "the role of education in schools". vôib-olla frattini seda muidugi päris nii ei asetanud, sest tema rääkis itaalia keeles ja minuni jôudis jutt läbi inglise kabiini tädi, kellel oli defekt nagu michael palini isevalitsejal "life of briani" filmis -- terrorismivastase vôitluse teemalisel arutelul näiteks kuulsime korduvalt "awabsitest".

terve eilse hommikupooliku käsitlesime ôhust pihustamist. mis tundub ikka üks värdjas väljend juba esimesel pealevaatamisel, eksole, aga proovige öelda seda umbes sada korda ja vaadake, mida temast siis arvate. ei pea isegi järjest ütlema, vahele vôite pikkida selliseid sônu nagu 'artikkel', 'direktiiv', 'pädev asutus', 'proportsionaalsus', 'kaasotsustusmenetlus' jne. pôhimôtteliselt sai selle ôhust pihustamisega nalja veel terve päeva, sest seejärel tundus see sobiv lahendus ka igasugustele isikliku elu probleemidele.

schumani metroojaama trepi juures on ônneks tagasi see onu, kes sellel kandle ja ksülofoni hübriidi meenutaval pillil kreeka viise mängib. ei teadnudki teda taga igatseda kuni üks hommik oli seal mingi teine onu, kes tegi miskit klarnetiga. ei jäänud sinna küll kauaks passima, aga minu sealviibitud aja jooksul tema poolt valla päästetud helidest ma küll mingit viisi kokku panna ei suutnud.

a mul nüüd selleks suveks töötamisega kôik (kuigi kôiksugused institutsioonid on mind ülejärgmiseks nädalaks brüsselisse üritanud moosida). augusti lôpus vaatame seda asja uuesti. esmaspäevast ilmselt juba edela-soome saared ja omaenda vana hea kaherattalisega harmoneerumine.

h

brüsseli suveilm on küll allpool igasugust arvestust. eriti võrreldes sellega, mis eestis praegu väidetavalt tooni annab. lõuna ajal tuli söökla akna taga vihma põhimõtteliselt sellise valge seinana ja kell neli oli väljas igatahes rusuvalt hämar.

koosolek oli ka täna selline, mis kerge vaevaga katuse sõitma võttis. töögrupp iseenesest oli nunnu, siuke, kus kõik kõigi poole eesnime pidi pöörduvad, nii et minulgi on meeles, et kreeka delegaadi nimi on odysseias ja tal on kalduvus kergesti ärrituda ja siis segast panna ja siis pärast kui keegi ei ole tema jutust aru saanud, siis tõlget süüdistada ja oma jutt sama hoogsalt inglise keeles uuesti maha pidada, misjärel teised talle ütlevad, et jah, odysseias, täpselt sama asi tuli meile eelmine kord ka läbi tõlke. täna oli vahva kuulata, kuidas inglise kapi tädi ka ärritus teda tõlkides ja volüümi ja särtsu lisas.

aga üldiselt on meil nüüd alanud portugali eesistumine ja ma ei tea, kuidas sel poolaastal keegi üldse midagi nõukogu töögruppides aru saama hakkab. eile näiteks oli inglise kabiinis üks väga rase tädi, kes tegi portugali keelest ja teistes suurtes kabiinides, prantsuse ja saksa omas, polnud ühtegi. mistõttu see tädi ei saanud mahti isegi pissile minna. aga ta tegi vähemalt korralikult, üldine praktika näitab, et isegi need inglise tõlgid, kellel portugali keel on, seda ikka eriti ei oska.

küsisin eile ühe sloveenia tõlgi käest, et kuidas järgmine poolaasta. et kas sloveenia eesistujad hakkavad inglise keeles rääkima (nagu paljud soomlased seda tegid) või on vaesed sloveenia tõlgid nende eesistumise lõpuks surnd. too tõlk kehitas õlgu ja ütles, et eks me kuue kuu pärast näema, kas nad hakkavad inglise keeles rääkima ja aasta pärast, et kas meist müni veel elus on.

eesti eesistumisaeg saabub vist õnneks alles 2018.

h

aru ma ei mõista, miks need volinikud alati ilmtingimata peavad punnitama inglise keelt rääkida. no rehn ja piebalgs ja hübner, kelle pikki kõnesid regioonide komitee täiskogu istungil ma täna tõlkisin, vähemalt oskavad üsna rahuldavalt keelt, mitte nagu üks teine volinik, kes ka ilmtingimata inglist purssima peab, sest tema tõlkesse ei usu. aga need maailma rahvaste aktsendid olid siiski meelierutavad. mõnikord läks ikka päris tükk aega, et, samal ajal ise edasi tõlkides, mõni sõna ära deshifreerida ja see siis kusagile teksti vahele surada. rehniga polnudki nii hull, sest soome aktsent on küll kole ja kandiline, aga siiski selge. ja ausaltöeldes oligi antud tõlkemeeskonda arvesse võttes niimoodi parem. kui pärast soome keelest inglise keelde tõlget teinud kolleegiga kõrvuti majast väljusin, tekkis mul küll kange tahtmine teda lüüa -- kui te ei ole kunagi kuulnud, kuidas täiskasvanud meesterahvas mikrofoni mökitab, siis ei ole te tõesti ka millestki meeldivast ilma jäänud.

aga muidu õnnestus mul nende kahe põneva regioonide komitee päevaga endale uut tüüpi sudoku lahendamine selgeks õpetada. olen tuvastanud, et see aitab hästi motoorse rahutuse vastu ja samas ei takista üldse tähelepanelikult kuulamist.

h

õhtul täiesti tühjakspigistatud ajuga hotelli poole jalutades prevaleerib mõnikord küll teine arvamus, aga tegelikult frustreerib mind kõige rohkem ikka see hommikune ärkamine. ja sealjuures kõige rohkem see, kui paindumatu on minu tööpäeva algus. asjaolu, et mitte mingi nipiga ei ole võimalik endale põhjendada veelkordset 'snooze' nupu kinnivajutamist ja veel kümmet minutit (mis, ma tean, ei päästa tegelikult midagi, aga on nii mõnus -- maailma mõnusaim tunne on minuarust see, kui sa teed kogemata poolteist tundi enne määratud ärkamisaega silmad lahti ja avastad kella vaadates, et sa võid veel tükk aega edasi magada) tekitab mulle lausa füüsilist valu.sest kui koosolek algab kell 9, pean mina kõige hiljemalt selleks hetkeks ka seal kohal olema.

mistõttu olen ma viimase kolme nädala jooksul päriselt hommikust söönud ainult umbes 1 korra. sest tööpäevadel ma kunagi ei jõua selleni -- selleks ajaks kui ma ummisjalu hotellitrepist alla torman on juba viimane aeg jalgadele valu anda. ja kui ei ole tööpäev või kui töö hakkab hiljem, siis, kompenseerimaks eelnevate päevade kannatusi ja seda, et ma põhimõtteliselt pipi-meetodil (ainult vastupidise efekti saavutamiseks) ennast olen pidanud voodist välja tirima (kellaajal, mis minu jaoks on praktiliselt keset ööd), magan ma selle lihtsalt maha. pühapäeval, kui ma kella kahe ajal sättisin ennast kinno minema, küsis ilus mees minult, et kas ma põhimõtteliselt hommikust ei söö. vastasin, et ei, hommikusöögi osas mul põhimõtteid ei ole, küll aga hommikuse une osas.

h

sessiooninädala neljapäevale iseloomulikult on parlamendihoonetest saanud kohvrite ja kastide rägastikud, sest kohe saab aset leidma suuremat sorti eksodus. kohvreid on tôesti muljetavaldav valik ja neid on asetatud kôikvôimalikesse praegudesse ja nurgatagustesse, aga ka näiteks keset koridori, kui see parajasti kôige sobivam variant on tundunud. kastidega on küsimus organiseeritum, sest kastid on igal ametnikul niiöelda standard issue. enne strasbourgi tulekut laovad kogu brüsseli kontori sisu nendesse ja asetavad koridori, kastid sôidavad siis nendest sôltumatult strasbourgi. neljapäeval on need kastid siin jällegi lademetes koridoris liiklust takistamas, ootamas, et nad jälle brüsselisse tagasi sôidutataks.

aga tänast postimeest lugedes tekkis tunne, et see leedu saadik, kes eile liberaalide franktsiooni koosolekul pronkssôdurist minevikuvormis rääkis, oli ehk rohkem hiromant kui oleks osanud arvatagi (vôimalik muidugi, et selgeltnägijaomadused olid hoopis nendel leedu kabiini tôlkidel). aga henrik laxi vastu tekkis küll professionaalne hellus, kui ta ütles, et tema soomerootslasena on temal maailmakôigeeeskujulikumaks peetud vähemuspoliitikaga soomes hoopis vähem vôimalusi oma igapäevaelu rootsi keeles elada kui eesti venekeelsetel elanikel vene keeles, nii et venelaste vingumine teemal, kuidas eestis ei austata venelaste pôhiôigusi on pehmelt öeldes kohatu.

h

mida hilisemaks tiksub kell, seda rohkem, teadagi, langeb töömoraal. millist asjaolu nentisid nukralt ka need saadikud, kelle südameteemad olid täna ööplenaari päevakorda lükatud (keegi kasutas ka elokventset väljendit graveyard shift). teiselpool klaasi väljendus see näiteks selles, et volinik stavros dimase viimase sõnavõtu ajal, umbes kell 23.45, suutsid soomlased ilmselt teha kanalikaaperdamise rajarekordi, pannes täiesti takistamatult neli minutit järjest inglise kanalisse puhast soomet. kuna dimas rääkis ise inglise keeles, siis ei hakand keegi sellest suurt numbrit ka tegema, isegi mitte need kaks saalis olnud soome saadikut, kellele soome kanalist midagi asjalikku kosta ei olnud. ilmselt oli kõigi jaoks juba palju olulisem silme ees terendav võimalus õhtule jääda. eile fraktsioonikoosolekul, kui bulgaarlased kaks korda inglise kanalile ekslesid, kukuti igast suunast ikka kõvasti kiiremini vehkima.

h

lehest sain täna teada, et tuletõrjujad streikisid eile sellepärast, et neile tundus, et lennujaama juhtkond ei rispekti neid piisavalt. ilmselt on see streikimiseks sama hea põhjus kui iga teine (kuigi muudab lennujaama bussipeatuses olnud üleelusuuruse plakati "60 000 people love their airport job" -- sõna "love" asemel oli seal ainult suur punane süda -- natuke irooniliseks).

rispekt on oluline muidugi igas töökeskkonnas. seda ma ei tea, kuidas on lood minu ülemuste rispektiga minu suhtes. tegelikult ma isegi ei tea eriti, kes minu ülemused on. koosolekute ja asjade juhid ikka tavaliselt tänavad koosoleku lõpus ka tõlke, hoolimata asjaolust, et meie oleme need kaabakad, kes ähvardavad punkt kell pool seitse minema jalutada. see koht, kus me peame ütlema, et eesistuja meid tänab, on alati keeruline ja tavaliselt me lülitume selleks hetkeks mina-vormilt üle tema-vormile. noh, et mitte "ma tänan ka tõlke", vaid "eestistuja tänab ka tõlke", et ei jääks muljet nagu me ise endale õlale patsutaksime. kuigi mõnikord on küll tunne, et tahaks mõnda inglise kabiini tõlki tänada, kes raskest päevast läbi on aidanud. neljapäeval ja reedel oli seal näiteks james rose, kelle uskumatult mõnus hääl ja sujuv tõlge põhimõtteliselt oligi see, mis mul katuse paigal hoidis. ta on minuarust muidugi ka väga ilus, aga kuna ta istus kaugel teisel pool saali ja kahte klaasi, siis võisin tema välimuse häälele ainult juurde kujutleda. kolmapäeval jällegi oleks MVP tiitli andnud sellele slovakkia kabiini poisile, kes seal retuuri tegi. kõige parem retuur, mis ma kuulnud olen ja kuna inglise kabiin oli tol päeval kollektiivselt märkimisväärselt kräpp, siis ka päeva parim inglise keel.

aga, tulles tagasi rispekti juurde, arvestades, milline on kollektiivi ülesehitus ja töökeskkonna füüsiline suurus, on kabiinikolleegide vaheline rispekt eriti oluline. täielikku rispekti iga eraldi inimese vastu on muidugi raske saavutada, sest inimesed on erinevad jne. aga rispekt kolleegi vastu töösituatsioonis peaks ikkagi elementaarne olema. iseenesest meil ei ole väga palju tööülesandeid -- kui on sinu kord tööd teha, siis sa kuulad, mis klappidesse tuleb ja ütled sellesama jällegi mikrofoni edasi, kui ei ole sinu kord tööd teha, siis sa istud vaikselt, hoiad sündmuste kulul silma peal ja EI SEGA TEISI, eelkõige aga seda inimest, kes parajasti tööd teeb. ja selle hindamisel, et mis võiks teisi segada, on muidugi teatud universaalsed kriteeriumid (ei tõmble, ei krabista ega sosista jne), aga sama hästi võid sa lähtuda ka sellest, et see, mis segaks sind ennast, segab ka kolleegi. mind isiklikult ei ole tööd tehes ülemäära lihtne segada ja ma pean tunnistama, et selle juures, et kabiinikaaslased reedesel tööpäeval praktiliselt terve selle aja kui mina tõlkisin, omavahel itsitasid ja nahistasid, segas mind mürast tunduvalt rohkem just see, et oma käitumisega näitasid nad üles täielikku austuse puudumist minu ja mu töö vastu.

h

täna, sel ajal kui mina suures kivist majas tööd tegin, läksid väljas puud lehte ja parki tulid papagoide parved. õhtuks oli suvi käes. merode'il nägin umbes 15pealist lühikeste käiste ja pükstega kampa jalgratastel, pakiraamile kinnitatud kõvasti kraami ja magamiskotid, nii et ilmsegelt oldi suundumas rattamatkale.

suures kivist majas sellesmõttes ikaldus, et põhimõtteliselt kolmandat tööpäeva järjest kirjutati minust raport. kuna mul puudub ambitsioon kui selline ja üldse teen ma oma tööd kogemata, siis selle raporti sisu jätab mind keskmisest rohkem külmaks. pealegi, eelmised kaks raportit kuulutasid mu täitsa normaalseks, kahe nädalaga ju nii suurt allakäiku ka olla ei saanud. aga asjaolu, et üldse ei saa enam normaalselt tööl olla ilma, et keegi su igal liigutusel silma peal hoiaks, on ikkagi vähe tüütu.

sellesmõttes on kirega muidugi ka kehvasti, et siuke elurõõmus põrge puudub tööpäeva lõpus ikka sammust absoluutselt. täna läbi juubelipargi hotelli poole kõmpides ei viitsinud isegi kõrvaklappe kõrva panna. tahaks ainult voodisse pikali ja raamatut lugeda ja seriaale vaadata ja mitte mõelda sellele, et homme kell pool kümme hakatakse saalis 50.1 rääkima politseikoostööst ja naples II konventsioonist ja oma rollile selles ürituses. sügisel olid 10-11 tööpäevaga kuud täiesti normaalsed. aprillis on kaheksa ja praegu, kui nendest üks läbi sai, ei täida see väljavaade mind erilise rõõmuga

h

no vähemalt päike särab ja magnooliad ôitsevad tânaval ja hommikusel hääletamisel arendas parlamendi prantslasest asepresident sellist tempot, et saadikud ei jaksanud nii kiiresti kätega vehkida kui vaja (noh, et "poolt" ja "vastu" ja "erapooletu" jne) ja ta pidi nendega kogu aeg ôiendama, et tôstke kôrgemale, muidu ta ju ei näe. mis tähendas, et poole tunniga oli kôik läbi ja sai sööma minna. mind ainult pani imestama, et huvitav, kes olid need neli saadikut, kes olid eestile joogipiima osas erandi tegemise vastu ja miks nad ei taha, et me 2,5% piima jooksime.

ja kui nüüd järele môelda, siis ega tegelikult polegi nagu millegi üle viriseda. juba mingi praktiliselt nädal aega on kôik jumalasta bueno, mis siiski ei väsi üllatamast kui jällegi midagi täiesti vahvat juhtub. järgmine nädal toob endaga muidugi räiget tööd, aga samas -- teile seal eestis vôib ju tunduda, et nüüd, kus koerajulgad on lume alt välja sulanud (ja seda ka ilmselt ajutiselt, eksole) ongi kevad käes, aga kesk-euroopa kevad on ikkagi midagi muud. see vôtab sind pehmelt kaissu ja paneb ôhu ümberringi helisema ja vesi kanalites veliseb ja kas ma juba mainisin neid imetabaselt roosasid magnoolialid?

euroopa liidu eriesindaja makedoonias (selles endises jugoslaavia vabariigis siis) oli umbes neli korda öelnud mikrofoni midagi, mis kostus ilmselgelt "artisarry plan", enne kui meil kabiinis kollektiivne pirn pea kohal süttis ja me môistsime, et tegemist on ahtisaari plaaniga.

soome nimedega ongi kôige raskem, sest erinevalt näiteks kreeka nimedest, millest on tihtipeale lihtsalt ilmvôimatu aru saada (väljaarvatud see, et seal lôpus mingi 'polou' on), kostuvad väljamaalaste poolt öeldud soome nimed väga selgesti nagu midagi hoopis muud. kui keskkonnakomisjonis andis komisjoniesimees sôna härra pasolinole, sattusin ma segadusse asjaolust, et see itaalia härrasmees puhtas soome keeles rääkima hakkas. hetke pärast muidugi selgus, et antud saadiku nimi on hoopiski reino paasilinna.

h

kuna hotell on seekord kohas, mis laseb avastada jällegi uusi nurki strasbourgist (aga on näiteks sundinud mind vähemalt ühte ôhtusööki vahele jätma, sest ma olen lihtsalt olnud liiga laisk, et selleks tarbeks vaanlinna tagasi matkata), siis olin sunnitud eile südaöö ajal, kui töö lôppes, läbi lausvihma koju jalutama. tavaliselt ma harrastan seda praktikat, et vean vihmavarju eestist kaasa ja siis hoian teda turvaliselt hotellis kohvris. seekord olin mingi harva môistusevälgatuse ajel ta siiski kaasa haaranud. viigipükste sääred lirtsusid küll rôômsalt.

seejärel suundusin süüdimatult kaheteistkümneks tunniks magama (mis on pôhimôtteliselt ka see, mida parlamendi töögraafik mulle ööplenaari järgselt ette näeb, sest seal on mustvalgelt kirjas: "15.02.2007 00:00-14:30 Resting Period"). ärgates avastasin üllatusega, et ôue on saabunud kevad. termomeeter tänava ääres ütles +13C (ütles ka, et kell on peaaegu üks, aga sellele ma ei hakanud liigset tähelepanu pöörama), mistôttu oli ilmselge, et majast väljumisel on oodata aeglast küpsemissurma. ka hakkasin kahetsema, et ei olnud kaasa vôtnud eelmisel nädalal ateenas tänavaputkast ostetud päikeseprille (habemik: "väga ilusad maailmaparimad päikeseprillid!" mina: "kui palju need maksavad?" habemik: "18 eurot" mina: "ei aitäh headaega" habemik: "7 eurot"), aga vaadates, milline oli kliima siis kui ma kodust lahkusin, on see ehk ka môistetav.

nüüd ootan, millal kôrgemad jôud parlamendi sessiooni lôppenuks kuulutavad, et mina saaksin linna poole kepsutada. piipar on kaelas ja arvuti kôrval on telefon stardivalmis, et ma saaks kohe helistada, kui selleks märku antakse. niikaua teen aega parajaks (raske töö, eksole) lugedes, kuidas ameerika poisid siiditeel rattaga sôidavad.

h

nii, publitseerin nüüd esimese installatsiooni ammulubatud ülevaatest konverentsitõlkimise kardinatagustesse. ma ei suutnudki otsustada, et millest peaks alustama, niisiis alustan tehniliste tingimuste kirjeldamisest.

ja et ma tunnistan endale selgelt ohtu minna liiga erialaspetsiifiliseks või ise liiga asja sees olevana pidada enesestmõistetavaks selliseid teadmisi, mis tegelikult sugugi enesestmõistetavad ei ole, siis on igasugused küsimused muidugi ka teretulnud.



selline on tõlkimispult parlamendis. põhimõtteliselt koosneb traditsiooniliselt kolmest osast -- kõrvaklappidest, mikrofonist ja konsoolist endast. konsooli peal on ekraan, mis erinevat informatsiooni annab ja umbes 20 vajutatavat ja neli keeratavat nuppu. ausaltöeldes ei ole ma kõigi nende funktsioonidest isegi teadlik, aga môned on päris olulised. see näiteks, mis mikrofoni sisse ja välja lülitab ja need, millest saab määratleda kuulatavaid ja räägitavaid kanaleid.

euroopa liidus peaks praeguse seisuga olema 23 ametlikku töökeelt (enne oli 20, jaanuarist lisandusid bulgaaria, rumeenia ja iiri), enamikel koosolekutel saavad kõik saalisolijad rääkida ja kuulata juttu oma lemmikkeeles. tõlkimise jaoks tähendab see seda, et mõnikord on teed, midapidi tekst ühest keelest teise transformeerub pikad ja keerulised -- näiteks ei ole eesti tõlkide hulgas praegu kedagi sellist, kes leedu keelest eesti keelde tõlgiks. kui aga saadik saalis leedu keeles rääkima hakkab, tõlgivad leedu tõlgid selle inglise keelde, mille mina omakorda tõlgin eesti keelde. mõnikord harva juhtub ka, et ma saan jutu kolmandast allikast, pikemaks neid kette tavaliselt venitada ei tule. sellest, kui mitme astme kaugusel originaalist mingit keelt räägitakse, annab mulle teada märgisüsteem. originaali puhul on konsooli ekraanil antud keele juures "0", esimese astme puhul "+", teise puhul "-", kolmanda "=" jne.

igal keelel on oma kanal. kui eesti saadik vaatab saalis kusagile oma seljataha, siis ta näeb, et ühe kabiini klaasile on kleebitud silt "eesti" ja selle kanali number, kust eesti keelt kuuleb (tavaliselt on see 13). meie konsooli ekraani all vasakus servas olevad viis nuppu on selleks, et tõlk saaks omale kuulatava kanali valida. need kanalid peame me ise enne koosolekut paika panema. paremas servas olevad kaks nuppu määravad väljaminevad kanalid. ühe neist on tehnikud meie jaoks paika pannud ja see on alati eesti keel, teise peame jälle ise kohale timmima ja see näitab seda keelt, millesse me eesti keelt tõlkida tahame. kui siiri oviir hakkab saalis eesti keeles rääkima, siis pean ma kabiinis sisse lülitama inglise kanali ja sinna sisse rääkima. väga oluline on mitte unustada kohe pärast lõpetamist inglise kanalilt väljuda, sest muidu ei saa teised sinna rääkida ja kõik, kes tahavad inglise keelt kuulata (ja neid on tavaliselt palju) kuulevad hoopiski sinu eestikeelset möla ja tekib üldine paanika.

tõlkimiskabiin (ehk siis kapp, eksole) ise on helikindel ruum, mille mõõtmed varieeruvad. meil siin on tavaliselt kolme või nelja puldiga kabiinid ja küünarnukiruumi on päris korralikult. eestis tellitakse igasugustele seminaridele ja asjadele tavaliselt kahekohalised kokkupandavad putkad ja need kipuvad üsna ahistavad olema. novembris käisin korraks ka luksemburis kohtu tõlkekabiinis ja see oli suurem kui mõne inimese korter, aga ma ei saanud päris hästi aru, miks. tavaliselt on kabiin ehitatud ka nii, et tõlgi nägemisväli oleks vôimalikult lai, mis tähendab seda, et vähemalt lauast kõrgemal asuv seinapind on üks suur aken. siin on klaasist ka küljeseinad. ja mõnelpool, näiteks nõukogu majas brüsselis, on kabiinis ka ekraanid, kust näeb, kes kus parajasti räägib. inimesele otsa vaadates on tunduvalt lihtsam tema juttu jälgida.

helikindel peab kabiin olema mitmel põhjusel. esiteks segaks mujalt sissetulev müra mind tõlgitava jutu jälgimisel. parlamendis käib koosolekute ajal alati suur sisse-välja sebimine ja teineteisele õlalepatsutamine. kuna töökeeli on euroopa liidus nüüd rohkem kui maju ehitades keegi ilmselt uneski nägi, siis on nüüd mõnelpool tekkinud see probleem, et kabiine ei jätku. strasbourgis on näiteks alde fraktsiooni saali neli kabiini saali tahaosa põrandale püstitatud. eestlased olid ka vahepeal sinna lükatud, aga me võitlesime ennast sealt siiski välja. heli need kapid suurt ei pidanud, läbihingatud õhku aga küll. nüüd on seal rebased, bulgaarlased ja rumeenlased. teine, ja ilmselt tunduvalt olulisem põhjus, miks kapid peavad helikindlad olema on see, et mikrofonid on väga tundlikud ja igasugune üleliigne heli hakkab kõvasti kuulaja kõrva kriipima. eelmise sessiooni ajal strasbourgis oli näiteks vahepeal tunne, et inglise kabiinis on poltergeist, sest samal ajal kui tõlk rääkis, kostus klappidest ka ebakorrapärase rütmiga prõmmimist. tegelikult nõksutas tõlk ilmselt eneselegi aru andmata laua all põlve, aegajalt sellega vastu lauaplaati toksates. sellepärast on ka äärmiselt oluline, et kui mikrofon on sees, siis kõik, kes kapis parajasti ei tõlgi, istuvad seal hiirvaikselt, ei krabista paberitega, ei kääksuta tooli ja mitte mingil juhul ei sosista omavahel. ja kui mikrofoni rääkides aevastus peale tuleb, siis selle jaoks on olemas n.ö köhanupp või "mute" nupp, millega saab aevastuse hetkeks mikrofoni vait lülitada. eesti kabiini puhul tähendab see põhimõtteliselt seda, et enamuse päevast sa istud kannatlikult ja vaikselt ja vaatad inimeste kuklaid ja nägusid klaasi taga. näiteks inglise kabiinis on elu natuke teistsugune, sest kuna niimõnigi kõneleja räägib ise inglise keeles (ja enamik niiöelda vanasid kabiine tõlgib ainult oma emakeelde. mis on ka eesti kabiini puhul tulevikueesmärk, sest ühtegi teise keelde ei ole ka parima tahtmise puhul võimalik sama hästi tõlkida. aga see sõltub sellest, kui kiiresti teiste kabiinide tõlgid eesti keelest tõlkimise selgeks saavad), siis saavad nemad samal ajal niisama muliseda kabiinis. ja nagu minu ühepäevane inglise kabiinis istumise kogemus näitab, keel on neil seal aastatega päris teravaks saanud.

votnii. kui jälle aega saan, siis järgmine installatsioon peaks rääkima sellest, kuidas kapis töö korraldatud on.

h

sain endale täna brüsseli metroos stalkeri. ma pole täpselt kindel, millises etapis, aga ma arvan, et see oli siis kui ma arts-lois rongi vahetasin. kunagi novembris hilisõhtusel ajal kinost tulles juhtus rongi vahetades umbes samasugune asi, aga kuigi siis olin ma sunnitud hassaniga liibanonist olude sunnil kümme minutit seltskondlikku vestlust arendama, tundus see tänane asi kuidagi palju hirmutavam ja agressiivsem. tavaliselt lasevad kõrvasolevad klapid rahulikult ümbritsevast eralduda, aga täna see millegipärast ei töötanud. väike õliste juustega tõmmu sell, siuke peen ja hooitsetud, ronis minuga samasse vagunisse (võimalik, et ta rongi sisenedes ütles mulle midagi, aga ma ju ei kuulnud), tuli samas peatuses maha, järgnes mulle läbi kahe parempöörde ja mööda pikka eskalaatorit (ta oli must umbes 30 meetrit maas, aga kui ma eskalaatorile astudes igaksjuhuks selja taha vaatasin, lehvitas ta mulle rõõmsalt) ja suurde toidupoodi. seal suutsin ta tagant raputada, kuigi nägin teda paar korda riiulite vahel otsivalt ringi vaatamas. väga kriipi igatahes.

muidu samuti meeliülendav päev. hommikul kabiini sisenedes ütles teine kolleeg kolmandale, et tema kohta ta täna raportit kirjutama ei pea. misjärel oli muidugi enam-vähem selge, et ju siis minu kohta peab. ilmselt oleks kohe pidanud istet pakkuma ja vett klaasi valama, aga tegelikult ma arvan, et nii kehv ma oma töös ka ei ole, et selle väikese raporti pärast rõngastest läbi hüppama peaks hakkama. koosolek ise oli muidugi meeliülendav. kõige põnevam hetk oli siis, kui komisjoni inglasest esimees tegi leedu saadikust raportöörile kümme minutit raugematut peent iroonilist briti sõimu (sest see oli olnud laisk ja polnud endale võetud kohustusi täitnud) ja leedulane üritas ennast üha meeleheitlikumalt välja vabandada, kuni lõpuks pidi siiski süü omaks võtma. pärast lõunat võttis uni komisjoni aseesimehe üle võimust ja päris lahe oli vaadata, kuidas ta pea presiidiumi laua kohal jõnksus, korduvalt ka kätele vajudes ja siis ta jälle toibus ja siis ta jälle uinus. positiivne on jällegi see, et europarlamendi saadikutel on ilmselgelt siiski vähe parem arusaam sellest, misasi on internet ja kuivõrd vajalik asi see on kui näiteks ameerika eelmise senati internetiasja eest vastutava komisjoni esimehel, alaska senaatoril ted stevensil, kellele kuulub ju ometi kuulus tsitaat: "internet, it is like a series of tubes..."

h

strasbourgis kiskus ka eile vähe tuuliseks ja cnn näitas, kuidas sealsamas lähedal lennukid ei lenda ja tuul veoautosid teelt puhub. frankfurti lennujaamas oli täna siiski üllatavalt rahulik. sellesmõttes, et frankfurti kohta (üldiselt ikkagi kõle, ülbe ja ülerahvastatud). kuna eile sealt vist suurt midagi minema ei saanud, siis oli täna ilmselt topeltkoormus, mis tähendas, et 95% lendudest hilines, aga selleks olime me ka valmistunud. hullem variant oleks olnud, kui vaibumatu torm oleks meid sundinud kusagil saksamaa külalennuväljal hädamaandumise tegema.

teisipäevane tööpäev kujunes põhimõtteliselt kaheteisttunniseks. mispeale suundusin taksoga otse hotelli ja magasin seal järgmised kaksteist. ja järgmisel kahel päeval viibisin parlamendis ainult niipalju kui töö tingimata nõudis. moraal täielikult ei taastunudki ja tänane pikk päev ei teinud asja paremaks. praegugi on ikka üsna küpse ja vingus olla. nagu väike laps.

pühapäeval brüsselisse. loodetavasti selleks ajaks vähe taastunud.

euroopa parlamendis on täna vahevalimiste päev. kuna pool parlamendi ametiaega on läbi, siis valitakse kôik postid ümber, hommik hakkab peale presidendivalimistega, kui sellega ühel pool, valitakse asepresidendid, siis kvestorid jne. saladuskatte all vôib öelda, et peaks juhtuma midagi väga suurt ja ootamatut, et suurima fraktsiooni, rahvapartei juht pöttering järgmiseks presidendiks ei saaks.

muuhulgas tähendab see kôik ka keerulisemat tôlkemeeskondade paigutust, sest kunagi ei tea, millal üks vôi teine fraktsioon tahab spontaanselt koguneda ja strateegiat teha. seetôttu istub vist enamik tôlkidest praegu erinevates fraktsioonides kappides, lihtsalt nii igaks juhuks. ja ise ühelt fraktsioonikoosolekult teisele kepsutades on natuke nagu poliitilise spiooni tunne -- hommikul ühes kohas kuuled, kuidas murelikult arutatakse, et mis käru need teised vôivad salakavalalt keerata ja siis ôhtul nende teise koosolekul oledki käru kokkupanemise tunnistajaks jne.

ise olen kella üheksast alates üldreservis. istun, peiler tasku küljes, arvutiruumis ja üritan internetist midagi pônevat leida, et mitte näoli klaviatuurile kukkuda ja ebaväärikalt norskama hakata. australian openi oma leheküljel live scores aken ei lae värksemaid uudiseid, mistôttu pean eurospordi lehel aegajalt refreshi vajutama. eile hommikul nägin vähemalt marat safini avaringi mängu algust, kui peakski nüüd nii minema, et me rohkem ei kohtu. ja hugh laurie sai teist aastat järjest kuldgloobuse. go, bertie!

h

jätsin koju parlamendi sissepääsukaarti. kuu aega on ju tööde vahel vahet ka olnud ja ega pea pole prügikast, eksole. turvateenistus osutus loomulikult umbkeelseks ja kuna seoses saabuvate rumeenia ja bulgaaria tôlkide hordidega on neil parajasti käsil ka tipphooaeg, siis oldi minuga ka üsna kannatamatud. hea, et kôrval oli oma kaarti taotlemas ka üks mitmekeelsem noormees (tôlki tôlkimas), nii sai minu konkreetne hädaolukord ka daamidele selgeks ja mulle väljastati ajutine kaart, mille peale ei hakatud siiski kaelapaela kulutama, mistôttu see nüüd mul ka näpitsat pidi kampsuni polokrae küljes ripub. tasku küljest oleks ma ta juba äärepealt ära kaotanud ja kuna üks piinlik sellesisuline intsident juba minu permanent recordsis on (mida tädi ka noormehe suu läbi toonitas, mistôttu noormees ilmsesti minuga midagi sellist jagada ei tahtnud, mis mingisugustki vastutustunnet nôuaks, lapsi näiteks vôi midagi), pean kuidagi üritama kuni neljapäevani seda siiski enda ligi hoida.

kuna huvi tundub olevat, siis lähipäevil üritan ehk siis midagi oma töö kohta kirja panna. hetkel olen prantsuse klaviatuuri taga, mis mind vahelduva eduga marru ajab ja millel trükkimine vôtab umbes sama palju aega, kui vanasti onu mehhaanilisel trükimasinal.

h