kunagi sai trolliga sõidetud pikalt ja pidevalt, sest selleks, et mustamäe tagantotsast välja saada, oli ikkagi kõige mõistlikum trolli kasutada. peale selle olid lühemad trolliotsad lahutamatu osa ka eepilistest noolekamängudest (kirjutasime peatuses suurelt asfaltile, et "troll nr 5 2 peatust", see oligi kõige parem moodus lähenevatel jälitajatel eest lipsata) ja mõnikord istusime lihtsalt esimese ettejuhtuva trolli peale ja edasine sõltus juba sellest, kuhu see viis.

nüüd olen tänu saabuvale elukohale jälle paar korda trolliga sõita saanud ja peab tunnistama, et inimesed on seal ikka keskmiselt kõvasti agressiivsemad kui 16 bussis. neil laupäevaõhtustel vallatutel noormeestel, kes olid ilmselgelt napsitamisega juba lõuna paiku alustanud ja ühegi kaasliikleja eest saladuseks ei tahtnud jätta, et nad hirveparki teel on, oli valjuhäälseks agressiivsuseks vähemalt mõjuv põhjus -- ikka juhtub, et pärast teatavat kogust alkoholi hakkad endale jube vaimukas ette tulema. tänastel tütarlastel ei saanud küll mingit vabandust olla.

igasugused "aga ma talle ütlesin" lood mõjuvad mulle üldiselt nagu küüned piki tahvlit. ühestküljest on nende ütlemiste adressaadiks tihtipeale inimesed, kes on üsna lihtsaks märklauaks -- tavaliselt erinevad teenindajad või töökohustustest tulenevalt telefoni võtma sunnitud olnud ametnikud. teisestküljest, isegi kui inimene on kuidagi oma käitumisega sellise ütlemise ära teeninud, siis on ikka eriti nõrk ja madalalaubaline kohe rõõmsalt haarata võimalusest sama madalale laskuda.

ühe tänase tüdrukuga oli leidnud aset see üsna levinud intsident, kus täis trollis trügis nendele ligi keegi enese eest väljas vanainimene, kes siis oli tütarlapse all olevat istekohta endale nõudnud. mille peale (ja seda kuulutas tüdruk nüüd eriti uhkelt) oli tema teatanud, et ei kavatsegi liigutada, sest tema on pileti eest maksnud ja kavatseb kogu raha eest transpordikogemust saada ja "kuis a oled nii nõrk, et ei jaksa püsti sõita, siis ära roni ühistransporti."

see tänapäeva inimese üha süvenev ja üha põhjendamatum sense on entitlement mõjub minu zennile väga halvasti.

h

Blogged with the Flock Browser

juba paljas mõte selle nädala tööteekonnast hakkas mind kurnama juba enne kui ma selle tööotsa eelmisel nädalal üldse vastu võtsin. eile öösel kohutas hommikul aset leidev mind veelgi rohkem. praegu, kopenhagenisse jõudnuna on tunne juba enamvähem okei. sest inglismaa mulle ju tegelikult meeldib ja bristol pidi ka kuuldavasti kena paik olema ja pärast töökohustuste täitmist on soolas üks shopingupäev londonis ja jaanipäevaotsingud oleksid nagunii praktiliselt sama suurt siiberdamist tähendanud. küsige mult muidugi õhtul, mis ma asjast arvan. kui ma olen läbinud ka cph-london heathrow-paddington station-bristol teelõigud. võimalik, et ma vastuseks lihtsalt mõmisen kurjalt.

hea algus sellele kõigele oleks muidugi nüüd mitte lennukist maha jääda. sestap pillid kotti ja värava D101 otsingutele.

h

ostsin endale täiesti kogemata praegu ilmselt maailma rôvedaima joogi. istub siin mônitava ilmega nüüd minu kôrval nôukogu maja tôlkide toa arvutilaual. tundub nii räige, et ma pole julgenud seda isegi lahti teha -- cocacola light lemon. vajutasin automaadil katastrofaalselt valet nuppu, noh. kusjuures sinna läksid ka minu viimased sendid, nii et kui siit diivani vahelt just 60t senti ei leia, siis on see rong lôplikult läinud...

saatuslik viga on muidugi môneti pôhjendatav sellega, et lightlemoni tasemel töönädal on just lôppenud. nagu arvata oligi, saabus kustumine iga ôhtuga aina varem. eile näiteks olin juba enne ühteteist üsna küpsis, a sellel vôis muidugi miskit pistmist olla ka sellega, et kui me juhtisime elina tänava nurgapealses udupeenes suhsigrillikohas meid teenindanud noormehe tähelepanu asjaolule, et ta on unustanud meie arvesse kirja panna meie söögid, kallas ta meile tänutäheks veel kolmandagi klaasi veini.

sellemôttes jäin eile muidugi stiilipuhtaks, et kôigepealt dinner asutuses, kus kenad vanemad meesterahvad hellalt teineteisele otsa vaatasid ja siis eurovisioon, hollandi keeles. lôpp on hägune, tooni annab mööduvate tulede blur taksoaknast, place sablon to place dailly...

h

eilne päev vilniuses oli küll selge näide sellest, kuidas ajavõit tegelt ilgeks ajatapmiseks kujuneb. kohaliku peatänava mambopizzas biifsteigitükki kahvli otsas keerutades ütles meelis selle kohta mõtlikult, et tundub nagu oleks me vilniusesse lõunat sööma lennanud.

ma ei olnud vilniuse lennujaama enne väljast näinud (suvel odessasse minnes nägin seest ära) -- näeb välja nagu keskmise suurusega kohalik raudteejaam. sambad ja värgid. vajusime sealt välja kell pool üheksa, seimis pidime olema kell 12, mistõttu tundus kohane aja tapmiseks mitte taksot võtta, vaid ise kohale seigelda. ootasime parasjagu bussi, kui saabus meesterahvas, kes küsis ega me juhuslikult "vilnius taizéga" seotud ei ole. ja kui selgus, et siiski mitte, teatas ta, et kui me kesklinna minemas oleme, siis võib ta meid siiski ära visata, sest on sinna teel nagunii. teepeal üritas meelis talt küsida, et kuidas siis majandussurutis siinkandis ja nii, aga selgus, et tüüp elab tegelt hoopiski soomes. igatahes olime kell 9 seimis ja üritasime sinna sisse murda.

kui see meil kolmandal katsel lõpuks õnnestus, suunati meid parlamendi sööklasse (no ilmselt siiski ei olnud esindussöökla, aga suht vanakoolivärk siiski), kus me järgmised paar tundi raamatut lugedes aega tapsime.

seejärel tuli kaks tundi tööd, herr pöttering selgitas kohale kogunenud rahvale, peamiselt nooremapoolsele seltskonnale, miks ja kuidas (tehes seda sealjuures päris asjalikult. eesti noored küsisid hiilgavas inglise keeles teravaid küsimusi (ilmselgelt tulevased märkimisväärselt kõrge enesehinnanguga maailmaparandajad), paneelis eestit esindanud noor naisajakirjanik seeeest mõrvas inglise keelt pikalt ja põhjalikult. mitte küll nii palju kui viimase küsimuse esitanud leedu noormees, kes suutis ritta panna sellised sõnad sellises järjekorras, et tõlkida polnud mitte midagi.

misjärel oli kell 2 ja hansgerd pidi ummisjalu lennukile tormama. meie lennukini oli aega kuus tundi. pikk ja põhjalik lõuna, paar sammu tänaval (tolmune ja palav oli, pealegi olid hommikul poolekuuest üleval olemine ja täis kõht tekitanud märkimisväärse uneka), seejärel pooleviieajal taksosse ja lootusrikkalt lennujaama.

kui suvel kujutas vilniuse lennujaam ette, et temast võiks saada riia-sarnane transiidipunkt, siis nüüdseks, kui flylal on viiuli varna riputanud ja muidu ka olukord nukker, on tegemist veel ikka kordades uimasema kohaga kui LMTL. meelis ühendas laundžis arvuti seina, mina veel lugesin natuke ja siis keerasin ennast järgmiseks pooleteiseks tunniks magama.

pühapäeval alustatud raamatu sain tagasilennul läbi. vot niivõrd tõhus tööpäev.

tuvastasin praegu, et olen eelmisel nädalal tšehhis olles ka mingisugused märksõnad üles täheldanud. pärast seda tuli praha, mis mind oma eurodisnisusega nii endast välja viis, et ei jaksanudki enam olukorrakirjeldustega tegelema hakata. aga niisama raisku lasta neid ju ka ei maksa.

täishäälikutega käivad tšehhid küll äärmiselt kokkuhoidlikult ümber (aga teevad kõik selle kuhjaga tasa oma välisfassaadidega, kus vidinate pealt pole kokku hoitud). mina sõitsin konkurentsitult mõttetuima institutsiooni palvel tööle linna nimega plzen. tegelikult oleks pidanud saama otse lennujaamast tellitud bussiga, aga kuna euroopa kommertslennunduses on väljumis- ja saabumisajad pehmelt öeldes tinglikud, siis oleks pidanud tundide kaupa praha lennujaamas passima, et neli tundi hiljaks jääva brüsseli lennuki pealt inimesed ära oodata. mistõttu otsustasin kasutada ühistransporti. õues valitses täiesti õigustamatu jääaeg (mulle tundus kirjeldamatult ebaaus, et ma istun praktiliselt põhjanabal lennukile, sõidan peaaegu kolm tundi peaaegu otse lõunasse ja lennukist väljudes on ilm kümme kraadi külmem kui seal, kust ma alustasin), mis andis suvalises pimedas praha bussijaamas hiljaks jääva sebebussi ootamisele veel omajagu vürtsi. aga igatahes olin ma lõpuks plzenis vähemalt kaks tundi varem kui tellitud buss.

külma trotsides läksin veel õhtul kohe hotelli kõrvalt algavasse kesk/vanalinna patseerima. igavene jumakas katedraal oli muljetavaldavate valguskahuritega igast küljest välja valgustatud (mis energiakriis?) ja üldse tundus olukord paljulubav. hommikupoolikul päevavalguses asju uuesti üle vaadates selgus, et plzen on pimedas oluliselt võluvam kui valges.

toosama päev algas aga sellega, et plzen murdis mulle hotellituppa sisse. umbes hommikul kell üheksa, ilma igasuguse hoiatuseta. ukse avanemise peale tõusin voodis istuma (arvata võib, et soengustiilis andis tooni trendikas "gorilla-vedas-terve-öö-juukseidpidi-mööda-mistrat" joon), plzen vabandas alandlikult ja asetas suure paberkoti keset toapõrandat. loomulikult oli see täis elumõttetuid klantsvoldikuid ja kaelapaelu. järgmise päeva eksoduse käigus vaatasin, et päris paljud olid kogu selle pahna endale ka kaasa pakkinud. kingitud hobuse suu jne. päris mööda külgi see trauma ka minul siiski maha ei jooksnud -- hammaste pesemise kõrvale üht voldikut sirvides sain teada, et plzeni katedraal on tšehhi kõige kõrgem, 104 meetrit.

üldiselt tekib inimestel selle linna ingliskeelset nime kuuldes kohe õlleassotsiatsioon. täiesti õigustatult. see nimi on pilsen. mulle tundus, et nende kõige hinnatum õllemark on nagu miskit sõrmuste isanda valdkonnast, aga j teatas mulle (veidi patroniseerivalt, mulle tundus), et see on lihtsalt sellepärast, et ma saksa keelest mitte muhvigi ei tea. õllemargi nimi on urquell, väidetavalt saksa keeles 'ürgläte'. mina olin aastavahetusest alates hobikorras täiskarsklusega tegelenud, pealegi pole ma elusees õlut eriti hinnata osanud (välja arvatud ehk mõnikord seda belgia magusat punast kirsivärki nimega kriek, aga seda ka ainult siis kui ma olen leidnud endas piisavalt jõudu seltskonnas olevate meesterahvaste põlglikke näoilmeid ignoreerida), aga kohalikus oldehansas plzeni kulul sööki sisse ajades kukkusin minagi paratamatult selle vaguni pealt maha.

aga sellest polnudki sellesmõttes hullu, et alkohol ju teadagi ühendab inimesi. isegi õlu. kui enne õhtusööki ei tundnud ma kogu linnas mitte ühtegi inimest, siis pärast õhtusööki oli skooriks juba tervelt üks. läksime tegime lähedalasuvas zacki baaris siis veel paar õlut. zacki baar oli jube väike ja kuna seal oli ka kaks päris vingelt muusika taaskäitlemisega tegelvat poissi, siis alguses oli seal ruumi ainult ühel jalal püsti seista. pärastpoole läks mõneti lahedamaks. ka üldine meeleolu -- j tundis meeste kempsust väljudes siirast heameelt selle üle, et kõrvalkabiinis kaks kodanikku niivõrd ennastsalgavalt teineteise õnnelikuks tegemise ette võtnud olid. suitsu tohtis teha toas, kanepit ilmselgelt ukse taga õues, nagu nina südaöö paiku lahkudes tuvastas.

järgmisel õhtul läksin prahasse. see oli isegi viie miinuskraadi juures siuke turistilõks, et rohkem sellest ei räägikski.

aega muidugi ei ole. see on juba patoloogiliseks kujunenud. raamatud ja perioodikaväljaanded kuhjuvad, teleseriaalid on vaatamata. peale selle on oht kogu aeg igale poole hiljaks jääda. huvitaval kombel pole ma kahe ja poole aasta siiberdamise jooksul ikkagi veel kordagi ühestki kallist raha maksnud reisist maha jäänud (see lause meenutas mulle nüüd natuke seda meie eilset imestusega segatud rõõmustamist iga kord kui need jällegi ei olnud meie, kes klaasi ära lõhkusid). reede hommikul olin sellele igatahes lähemal kui kunagi varem. tühi, pime, vihmane kellakuuene strasbourgi tänav on muidugi tänuväärne areen, kus omaette vihaselt ringi karata ja möriseda, aga taksot see kõik siiski kiiremini saabuma ei pane. lõpuks, 9 minutit enne bussi väljumist see siiski saabus ja tervelt 3 minutit enne bussi väljumist astusin mina selle uksest sisse. niisiis, hoolimata hotellipoolsest osavast sabotaažikatsest, ikkagi minu võit.

teinekord lähevad asjad aja puudumise tõttu muidugi päris huvitavaks, sest ei ole ju ka aega enne tegutsemist järele mõelda. mis ei ole ju ilmtingimata halb asi, sest et järele mõtlemise negatiivne tagajärg on ju tihtipeale ebamõistlike asjade tegemata jätmine ja no kuhu me niimoodi jõuame kui me ainult mõistlikke asju teeme?

h

varastasin reedel pariisi lennujaama laundžist "tatleri". mida? see oli seda tüüpi päev (strasbourg-pariis-stockholm-tallinn) kui tegelt ei taha midagi rohkem teada majanduskriisist või barack obamast või isegi uuest nikon d90st. igatahes, kõige muu kohta kommenteerima ei hakka, aga "new social concepts" lõik sisaldas siiski paari täitsa tabavat terminit. loomulikult range diskleimeriga, et kõik üle21sed kasutagu neid omal riisikol ja väga ettevaatlikult.

texpectcation - the agony of waiting for a text from someone you fancy. 'I met a hot boy at mahiki on wednesday and since then I've had serious texpectation.'

chairdrobe - accumulating discarded outfits on a chair in a bedroom leads to this slightly more sophisticated version of a 'floordrobe'. 'mummy can you get my versace dress drycleaned? It's on the chairdrobe.'

vacationship - a fling rekindled whenever the participants meet up in their usual holiday destinations, with no expectations that it will be sustained back in britain. 'oh, I've known harry for years - we always have a vacationship in mustique.'

fakebook - asking someone you hate to be a friend on facebook (or accepting their invitation). 'i can't believe that bitch camilla has fakebooked me.'

kodak courage - facebook-induced phenomenon - the result of party photos now being posted on the net within 12 hours. attention-seekers are likely to be afflicted hamming up their antics so that they seem like fun and crazy people when they get 'tagged'.

nillionaire - someone with no money. merely a temporary state for most who use the term. 'i don't get paid till next week -- i'm a total nillionaire.'

procrasturbate - self-gratifying procrastination: 'i had so much homework but i spent all day procrasturbating.' not (necessarily) as dirty as it sounds.

h

arvestades, et eelmisest apokalüpsisest jäin ma täiesti ilma, sest olin sunnitud päev enne seda riigist lahkuma, on see väljas toimuv muidugi tänuväärne. täna enne tööle minekut kaalusin tõsiselt, kas põhjendus, et ma ei suutnud vanalinna üles leida, või siis et teed oma aiast välja, oleks piisav, et mitte minna.

veerenni tänava raudteeülesõit oli omadega segi juba siis kui me kolme ajal kesklinna sõitma hakkasime. tõkkepuu oli permanentselt all, kellad üürgasid ja tuli sähvis. iga natukese aja tagant viskas järjekordsel komplektil autodel jällegi üle ja nad sooritasid tõkkepuude vahelt slaalommanöövri. tõkkepuu oli jätkuvalt all ka umbes kuus tundi hiljem kui ma uuesti siiakanti jõudsin. kuna edukaks ümberpöördeks puudus piisav vaateväli, siis pärast väikest ennetavat paanikat võtsime meiegi ette samasuguse proaktiivse liigutuse. sellesmõttes, et ma ei tea, mis siis toimub, kui sealt päriselt ka rong peaks tulema -- arvestades, et nähtavus on põhimõtselt null.

tõnismäel olid mingid kaks tüüpi, kes ilmselgelt olid endale eesmärgiks võtnud purustada kinessi rekord kõige suurema hulga puusakõrgusest lumehangest välja lükatud autode kategoorias. siis kui meie auto seal parajasti järjekordselt välja suri, olid nad parasjagu lõpetanud eelmisega ja meid nähes süttis nende pilgus hirmuäratav tuluke. õnneks saime enne siiski minema kui nad meieni jõudsid.

äge ju? nii kui uksest välja astud, näed välja nagu oleksid peaees lumehange sukeldunud, vonkrahl mattus hetkeks kottpimedusse, hoovist välja saamiseks oleks põhimõtselt aeru vaja ja peale kõige muu on see kõik nii hingematvalt ilus. sellisel apokalüptilisel, hellfreezingover moel.

ma ei saa aru, mis värk sellega on, et kui üldjuhul peab hotellides ikka korralikult balansseerima, et mitte duubliks defineeritud toas kahe kokkulükatud voodi vahele kukkuda, siis nüüd minu skvottimise-nädalal on kõik maailma hotellivoodid kahesed (või noh, see antud eksemplar siin isegi pooleteisene), isegi kui ma olen ausalt tvinni eest maksnud. strasbourgis täiskogunädalal lihtsalt jätkuvalt see rõõm, et iga viimane kui urgashotell, maantee-äärne tunnimotell ja jõel hulpiv voodikohtadega parv on puupüsti täis (täielik jõulumuinasjutt, kas pole?). mistõttu, kui ilus hotellipoiss käsi laiutades teavitab, et kuna kõik toad on täis, siis ta ei saa miskit ette võtta selle liigse intiimsuse vastu, mille nad mulle ja kolleegile arranžeerinud on, pole mõtet tal isegi nina peast hammustada, sest siis oleks ta ilus näolapp rikutud ja globaalsel yinyang skaalal maailm sellevõrra veel nukram paik.

vähemalt tõi noormees mitmekordse meeldetuletuse peale teise teki, ja lisautsitusel sellele tekile ka koti. mis märgib minu kahepooleaastase proovireisijakarjääri jooksul küll esimest korda kui ma hotellis iseoma voodi valmis olen olnud sunnitud tegema.

eilne jurmala-ots oli mõneti absurdne. juba põhimõtteliselt -- täiesti tundmatult inimeselt tulnud ettepanek novembrikuiseks jurmalaks tundus niivõrd absurdne ja dekadentlik, et see tuli otsemaid vastu võtta. mida ma võib-olla tol hetkel nii palju arvesse ei võtnud, oli see viis tundi bussiga sinna ja viis tundi tagasi, mis sai küll ööpäeva peale ära jaotatud ja poolenisti maha magatud, aga oli ikkagi mõneti liig.

taksojuht, kelle üsna viisaka välimusega taksosse autoosta ees istusime, lasi mulle alustuseks stoilise rahuga oma istme seljatoe rahustava elektrilise surina saatel nii sügavale sülle kui andis. oma vea ilmnedes ei hakanud vabandamisega vaeva nägema. seejärel ei olnud ta kunagi kuulnud meie hotellist, mis oli ometigi riia suuruselt teine (pidi lausa taksost välja ronima ja kolleegi käest küsima, omal oli gps armatuuril) ja lõpetuseks võttis mult viierahase ja pidas sellega meie bisnisi lõppenuks, kuigi arve oli 3.60 -- ja no ma tõesti ei tahaks uskuda, et riias on takso miinimumtasu 125 krooni, majanduslangus või mitte. kuna kõik eelnev oli olnud piisavalt kummaline ja kell märkis ka juba teatavat kurnatust, siis ei hakanud asja suure kella külge panema. ja noh, arvestades, et kõige muu osas oli tegemist tõelise bisnistripiga (mittebisnis osa piirdus viiekümnemeetrise kiire jalutuskäiguga piki aknatagust biitshi lõunatunni lõpuminutitel), siis läks selline, ütleme, ekstsess muidugi asja ette.

pärast ürituse lõppu, kui autojuht alex meid uhkes džiibis (mis ei olnud seesama džiip, millega ta meid hommikul kohale toimetas) riia poole tagasi toimetas, tuli niimõndagi tuttav ette. et siis mitte ainult see lõhkuv peavalu, mille ürituse mõttetus mulle ilmselt tekitas (või siis vastupidi, peavalu hoopiski paljastas ürituse erakordse mõttetuse), aga ka see meeliülendav ummik linnast väljuval suunal tööpäeva lõpus ja vähemalt 80% tee ääres olevate asutuste nimedest, maximast ja swedbankist k-rauta ja nesteni. nii, et kui poleks veel viit teetundi ees olnud, siis oleks võinud ennast päris koduselt tunda.

kui nüüd järgmisel nädalal seda jurmalat ei oleks...

ja hommikul kell üheksa juuksurit...

olin just tunnistajaks kurbkoomilisele olukorrale, kus vanemas keskeas härrasmees suunas otsustavalt oma härra peaministri poole triivivat prouat konfliktisituatsioonist kõrvale. proual oli ilmseltgelt härra peaministrile midagi olulist öelda, kuigi kõige oma raudse meelekindlusega eesmärgile pürgimise juures ei tundunud ta tegelikult sugugi ärritunud, pigem nagu elevuses võimaluse üle asjad südamelt ära saada. härra peaminister vaatas situatsiooni talle omase vähe elukauge segaduses pilguga, justnagu üritaks enda jaoks lahti mõtestada, miks antud naisterahvas käitub nagu lõõskaks lennujaama thsekkinni saalis võimas külgtuul, kuigi tegelikult on ilmastikuolud ju suhteliselt rahulikud. härra peaministri turvatiimi tegi olukord kuidagi ärevamaks.

a noh, mina pole praegusel ajahetkel muidugi sugugi mitte õige inimene teisi mõnitama või isegi, ütleme, heatahtlikult tögama. arvestades, kuidas ma eile oma telefoni pesumasinas ära pesin. imetabasel kombel õnnestus sellest siiski päästa nii sim- kui mälukaart...

h

pärast tänast tsirkust tund aega enne lennuki väljumist jõudsin ma järeldusele, et ilmselt olen ma minetanud oskuse lennukiga reisida. mis, arvestades minu tööd, on rohkem kui murettekitav. kui eelmisel nädalal kopenhagenisse ringipatseerima sõites olin ridiküli unustanud oma tuhande teraga taskunoa (nii, et pidin turvaväravast tagurpidi välja jalutama ja selle infoletti hoiustama, kust siis isa oli sunnitud selle pärast sisse kasseerima), siis seekord ei jõudnud ma ilma sekeldusteta isegi niikaugele.

ja pealegi olin ilmsüüta, kui ehk välja arvata see, et tund aega enne lennuki väljumist lennujaama jõuda on ikka mõneti ülemäärane ülbus. igatahes teatas tshekkinn mulle, et minu tallinn-kopenhagen-brüssel pilet peaks olema paberpilet. aga essaess sulgeb suve puhul oma leti kell pool viis, millest selleks hetkeks oli möödunud juba tubli pool tundi, mistõttu ei eksisteerinud terves vabariigis enam ühtegi instantsi, kes selle paberpileti mulle väljastada oleks võinud. ööl ja päeval lahti olev ja viimasel ajal lausa jalustrabava meeldivusega silma hakanud estonian airi lett oli kahjuks võimetu mind kuidagi muudmoodi aitama kui arvutist minu lendamiseõigust sedastades (missiis, et esimene jupp reisi justnimelt nende lennukiga aset leidma pidi). kõnekeskuse toomase võttis asjaolu, et eile ostetud pilet pabervormis peaks olema esialgu sõnatuks, arvestades, et sas müüb juba mitu kuud ainult e-pileteid.

pärast mõningas süsteemistuhlamist selgus, et mingil seletamatul põhjusel oli minu pilet tund enne reisi väljumist ikka veel aktiveerimata, milline toiming seejärel ka sujuvalt teostati, mistõttu mina siiski nõuetekohaselt lennukile jõudsin. seejärel oli puhas sile purjetamine. isegi brüsseli lennujaama pagasikäitlejad, kelle streigi tõttu eile kõik finnairi lennud näiteks amsterdami ja täna terve päeva absoluutselt kõik lennud leuwenisse suunati, olid õhtuks maha rahunenud. terve lennujaama pagasilindisaal oli ainult üks suur kohvrimeri.

a põhjus, miks ma keset palavat puhkust ennast ootamatult brüsseli äärelinnast kolleegi korterist leian, on suht proosaline. homme hommikupoolikul erakorraline üld- ja välisasjade nõukogu. teadagi, mis teemal (ma ei hoiaks lõpptulemuse suhtes hinge kinni...) nii ootamatult polegi enne tööle sattunud -- eile lõunal helistas keegi vedrupingul häälega gabriela ja küsis anuvalt, ega mul poleks võimalik kohale sõita. ütlesin, et kui lennukipileti saan, siis miks mitte. gabriela saatis pärast kirja, kus põhimõtteliselt lubas oma esmasündinu soovi korral mulle.

h

olin täna ainuke reisija estonian airi pariisist tallinna lendava lennuki vipklassis. teenindus selle tõttu muidugi ületamatult personaalne. kui õhusõiduk oli oma kruiisikõrguse saavutanud, jäi stjuuardess siiski vana sissetöötatud mudeli juurde. tore oleks ju olnud, kui kõlaritest oleks kostunud, et "lugupeetud daamid ja härrad, mõne hetke pärast alustame toidu ja suupistete serveerimist. premiumklassi reisijale pakume sooja toitu koos jookidega, travelklassi reisijad vaadaku ise, kuidas saavad..."

h

olen ilmselgelt samuti omandanud maailma saari ühendava manjaanamentaliteedi. häid kavatsusi on kõvasti rohkem kui elementaarset tegutsemisvõimet. või noh, ütleme, enesedistsipliini, sest kui ennast voodist/võrkkiigest/... ei, need kaks varianti ongi ainult... no igatahes, kui jalad alla saab, siis on tegutsemisvõimet küll.

üks hea kavatsus oli näiteks bosniast tagasi tulles, võib-olla isegi bosnias olles asjaoludest ülevaade anda. aga kuna ma ju spetsjomm viini lennujaamast kojuunustatu asemele uue fotoka ostsin, siis tundus kuidagi kohane sissekannet ka visuaalsete näidetega täiendada. noh, ja fotode internetistamisega sain ju ometi hakkama alles eile. kui ma pärast balkanivisiiti juba teist korda strasbourgi olin jõudnud.

sellesmõttes on muidugi kõik legitiimne, et reisi muljeid seedin ma jooksvalt siiani ja veel vist mõnda aega. sest küsimusele "miks me kakleme?" bosniast vastust küll ei saa, vähemalt mitte sellist mõistusepärast. küll aga on võimalik ennast jube tobedalt tunda, et meie siin ei ole siiani suutnud üle saada 60 aastat tagasi aset leidnud sõjast (mis, tõesti, meie jaoks tegelikult lõppes alles 17 aastat tagasi, aga mul on sõbrad, kes on üles kasvanud linnas, millele neli aastat mürske loobiti -- kahe miljoni pealt lõpetati lugemine ära, aga piiramine kestis pärast seda veel kaks aastat).

ja siis sa vaatad linnas kohvikutes istuvaid üliõpilasi ja einestad sõpradega sumedas hoovipealses itaalia restos ja (enesest sõltumatult, paratamatult piinlikult veidi patroniseerivalt) imetled neid selle eest, et nad on nii tavalised, nii... normaalsed. aga veidi pinnast kraapides saad aru, et tegelikult ei ole midagi lahendatud, tegelikult ei ole miski lõppenud, sest kui ajalugu kirjutavad võitjad, siis siin ei võitnud keegi ja keegi ei saanud oma õigust jalule seatud, oma tõde kuuldavaks tehtud ja riiki kui sellist ei ole. ongi ainult inimesed, kes teavad ainult seda, et enne oli hea ja siis oli jube sitt ja nüüd nagu polegi enam midagi, kaugeltki mitte siis seda, mille eest me võitlesime ja surime.

ma pean häbiga tunnistama, et enne seda kui ma sanijni käest küsisin, et mis siin siis tegelikult toimus, ei teadnud ma kogu sündmustikust ja selle katalüsaatoritest ikka muffigi. eks ma ilmselt oletasin, et seal oli nii nagu siin. vaatasime mäenõlval lainetavast moslemite surnuaiast alla linnale ja sanijn rääkis rahulikult, käega vastavatele linnaosadele viidates sellest, kuidas üsna rahulikult koos elanud ja lootusetult segunenud elanikkond osavalt tükkideks kisti.



kuidas ühel hetkel koosnes linnas paiknev jugoslaavia väekontingent ainult serblastest ja järgmisel hetkel olid nad kõige täiega linnast välja tõmbunud ja võtnud asendi sisse linna kohal mäenõlval ja kukkunud hagu andma. kuidas linnaelanikud vastupanurelvastasid ennast sellega, et võtsid serbiast saabunud nädalalõpusõjarditelt (piirini on 120 kilomeetrit, just paras, et laupäeval läbi astuda ja natuke naabrit tulistada) lihtsalt relvad käest. ja sellest ka, et sõja ajal linnas elades tegelikult nagu ei osanudki surmahirmu tunda, et tõeline paanikahoog tabas teda siis, kui ta pärast sõja lõppu esimest korda sinnasamasse linna kohale mäeharjale ronis ja nägi kui avatud ja peopesa peal kogu linn tegelikult kuuli- ja mürsurahele oli olnud.

et siis elu läheb edasi, kogu aeg ja kõigest hoolimata. sarajevo lennujaamast linna poole sõites jääb tee peale, linna republika srpska poolsesse otsa selline veidi õõvastav lasnamäe, kus keegi pole vaevunud veel kuuliauke üle krohvima ja asustatus on sporaadiline (näiteks, et aknad ja kardinad on ees umbes kolmandikul majast). ja siis järsku näed läikivaid ultramodernseid klaasist ja metallist hoonekomplekse ja esimesel hetkel tundub see kuidagi küüniline ja kohatu, aga siis saad aru, et tõesti, õnnelikud on need, kes suudavad ajaloost üle olla. ükskõik, kus. aga eriti seal.



ja kõige selle juures on loodus nii hingematvalt võimas ja ilus. sarajevo ise, kahe mäeaheliku vahel pikas kitsas orus



ja sealt edasi piki neretva jõge lõuna poole, sinna kus on meri ja horvaatia saba. tegime ühel päeval herkulesliku roadtripi, sarajevost läbi mägede horvaatiasse, sealt alla dubrovnikusse, siis piki merekallast (kui veel rahvaste sõprus valitses, eraldas horvaatia bosniale väljapääsuriba aadria merele, mistõttu tuleb piki kallast sõites korra jällegi bosniast läbi käia, nii umbes kümnekonna kilomeetri jagu) ja jälle üles tagasi, mostarisse ja vastu ööd tagasi sarajevosse.

horvaatia on muidugi midagi muud, või vähemalt see osa horvaatiast, kus mina nüüd käinud olen. dubrovniku vanalinnas on kõik katused uued, sest sealkandis tegi üks visa tshernogoorlastest koosnev jugoslaavia väeüksus veel 1997.aastal piiramis- ja turmtuleharjutusi. ja üldse on seal ilus, aga samas on seal ka mustmiljon turisti.



aga kui horvaatia poolt bosniasse sõita, siis läheb ikka hea mitukümmend kilomeetrit, ilma et miski annaks ära, et tegemist ei ole enam horvaatiaga. eriti sellisel õhtul kui horvaatia jalkameeskond euroopa meistrivõistlustel alagrupimängu peab. isegi mäeahelikule on punavalgeruuduline plagu katteks peale tõmmatud. mostaris jalutasime ja kohvitasime õhtupoolikul moslemite poolel neretvast, kus küll samuti igas asutuses telekas käis, aga rahvuslik tunnetus ilmselgelt nii palju löögi all ei olnud (küll aga võis täheldada keskmisest tunduvalt suuremat sakslaste poolehoidjate kontingenti -- kohalik sõber damir kinnitas muljet, et omad poisid on need, kes parajasti horvaatide vastu mängivad). vanalinn on seal jube kaunis ja tshill, osati ka unesco maailmapärandiks kuulutatud ja selle toel üles putitatud, piece de resistance'iks sõja ajal suure hurraaga taevasse lastud suur sild



aga viha ja vaen mullitavad märgatavalt ja paljudes seintes on endiselt haigutavad augud, mille naabrid pidasid heaks sinna käristada



ja kui mäng läbi sai, istusid horvaadid nagu üks mees autosse ja panid signaalide huilates ja lippude (horvaatia omade siis, muidugi, kuigi üks suurematest oli ka taani lipp) lehvides moslemite linnaosa poole. juba aegsasti kontrolljoonel koha sisse võtnud politseinik saatis nad sealt kaarega kodu poole tagasi.

mida päev edasi, seda rohkem hakkas mind ennast vaevama see, milline haigutav auk on selle vahel, mida ma tean ja mida ma tunnen õige olevat. minu oma kodus siis, loomulikult. üksõhtu näidati juhuslikult bernard henry levy filmi "bosna!", mille ees ja järel levy ka ise sõna võttis. filmi kiitsid mu sõbrad vist heaks, küll aga ajas neid maruvihaseks see, et levy ülistas daytoni rahulepingu sõlmijaid, kes jätsid sellega riigi määramata ajaks limbosse ja andsid hoobi näkku kõigile neile, kes sarajevo ja bosnia eest võitlesid. minul ajas emotsiooni endalegi ootamatult lakke aga see pateetilisus, millega levy halas, kuidas lääs bosnia neljaks aastaks omaenda silme ees üksi jättis. sest üldiselt olen ma piisavalt küüniline küll, et selliseid seljakeeramisi ajaloolise paratamatusena võtta. aga tol hetkel hakkas mul väiksest eestist, kelle lääs viiekümneks aastaks omaenda silme ees üksi jättis, lihtsalt nii kohutavalt kahju. ja hiljem läbi öö koju jalutades majale (kes, muide, on horvaatias üles kasvanud ja ungaris keskkooli lõpetanud ja kelle isa on serblane ja ema ungarlane ja kes kategooriliselt keeldub omale mingit rahvust omistamast, sest see ainult antagoniseerib inimesi, kes temast tegelikult midagi ei tea) oma hingeseisundit selgitada püüdes ütlesin välja asju, mida ma vist tegelikult ka tõeseks pean, aga mis ausaltöeldes ka mind ennast mõneti üllatasid. ei, mitte mingeid marurahvuslikke loosungeid, vaid eesti kui riigi tulevikueksistentsi väljavaateid puudutavaid seisukohti. ja üldiselt olen mina ka muidugi seda meelt, et sellelt sillalt tasub alla hüppama hakata alles siis kui me sinna jõudnud oleme, aga kogu see nädal tekitas minus siiski moraalseid ja praktilisi dilemmasid, mida mul varem on oskuslikult vältida õnnestunud.

ja kuna politoloogilis-sotsioloogiline emotsioonidevikerkaar oli nii ulatuslik, siis libises hajra ja sanijni üle 11 aasta esmakordselt nägemise shokk kuidagi pragude vahelt läbi. see tundub ikka igavene lahmakas aega, eksole, aga tegelikult polnud mingit vahet. me ju tundsime teineteist, missest, et kui me syracuse'i ülikooli ühika ees viimati hüvasti jätsime, ei olnud keegi meist veel täisealinegi.

h

muud pildid seal

nojah, kasvasime tõesti blogiga vahepeal lahku. mis sellest ikka enam pikalt... nüüd on vähemalt see rõõm, et keegi enam ei vaevugi siia lugema tulema. saab jälle avalikult inimesi taga rääkida...

aga muidu on nii, et täna hommikul kell pool seitse tallinna lennujaamas teatava pingutusega silmi lahti hoides mõtlesin küll, et dääm, see puhkuse värk ei erine küll märgatavalt kuidagi sellest töövärgist. mõlemad algavad nii, et pakid kohvri ja tuled lennujaama. selle vastu aitab muidugi see, et tuletad endale meelde, et brüsselisse enne sügist enam ei lähe. viimased paar nädalat jooksutasid ikka juhtme sirinal kokku. ja tunnet, et elu on nagu ulmekas süvendas ka kontekst.

lennujaamast hotelli sõidutanud taksojuht pajatas, kuidas ta just hiljuti läbis euroautojuhtide concours'i, kolmeosalise, millest ainult üks puudutas tema sõiduoskusi. nüüd on endalegi hämmastuseks reservnimekirjas ja iga natukese aja tagant meenutatakse talle, et ta oma veebiprofiili kontrolliks. ja siis ükspäev oli kogu eurokvartal halvatud, metroorong sõitis schumani peatusest täie ringiga mööda ja inimesed olid sunnitud oma autosid vasakule ja paremale hülgama, sest tee oli okastraadiga suletud. ummikud olid siuksed, nagu hakkaks rahvas maailmalõpu puhul evakueeruma. aset leidis nimelt kalameeste mäss (õhk oli paksu suitsu täis, sest need põletasid el-i lippe -- ma tahaks näha kes sellesse plagusse niivõrd emotsionaalselt kiindunud on, et selline teguviis neid kuidagi haavaks...).

a nüüd, pärast meeleolukat nädalavahetust (mis tundub mulle nagu üks pikk katkematu häppening mingi reede õhtu poole kuuest umbes -- vahepeal koju magama minek oli suht sümboolne tegu, eriti arvestades seda peavalu, millega laupäeva hommik kostitas. tänks, onu, ema, õde, hetkeks läbivilksatanud laps ja neiu, kes pigem eelistab olla pump), passin parasjagu viini lennujaama laundzhis ja ootan jätkulendu. lennujaam tundub juba suht paljukannatanud, kuigi jalka käib alles teist päeva. austerlastepoolne strateegiline viga on fussballilaudade hoolimatu paigutus üle kogu hoonekompleksi ja eriti siia nelja meetri kaugusele minust. selgub, et ka poolakatel puudub sobiv omakeelne vaste hüüatusele jesssss! hetk pärast mind laundzhi sadanud miljon poola vutifänni jäid hämmastunult vait ainult sel hetkel kui cnn raporteeris esimestest rüselungidest poola ja saksa jalkasõprade vahel.

aganoh, arvestades, kuidas austerlased tarbivad saksa keelt nagu nad kõik palliksid, niiöelda, teise meeskonna heaks, ei olegi siit ilmselt palju oodata. kultuuridevaheline dialoog mai äss, ma ütlen. kui poleks euroliitu, siis ma ei oskaks sellistele detailidele nagu austria meeste üleüldine vinguv kõnemaneer, üldse tähelepanu pöörata.

a paari tunni pärast loodetavasti juba sarajevo. kuni reedeni vähemasti miskit muud. elagu maailma rahvaste taasühendaja facebook!

kuigi ma olen tegelikult ise ka juba niipalju tark, siis pileteid broneerides küsisin igaksjuhuks ka agendilt üle, et kui minnes on amsterdamis kahe lennu vahe 45 minutit ja tulles 50, siis milline on tõenäosus jätkulennust maha jääda. ta kinnitas mu arvamust, et selline võimalus on üsna hea. aga kuna realiteedi maksimaalsel kokkulangevusel planeerituga oleks graafik olnud üsna täiuslik, siis otsustasin antud võimaluse liigitada kategooriasse "reisi potentsiaalne lisaatraktsioon" ja siiski edasi pressida. omandasime praktilise kogemuse, et 45 minutit on täpselt paras, et jõuda schipolis terminalist d terminali b, sealjuures läbides passi- ja turvakontrolli ning lipsata väravast väljuva bussi tagumistest ustest enne nende sulgumist sisse. samal ajal kui buss mööda põlle vuras, arutlesime veel omavahel, et ei tea, kas meie kohvrid ka sama operatiivsed ja osavad on kui meie, aga lennuki juures bussist väljudes avanes järgnev südantliigutav vaade:



mõtlesime, et kui me nüüd neid marseille'is pagasilindilt ei leia, siis saame vähemalt detailselt kirjeldada, kus me neid viimati nägime.

piloot, kes teatas, et marseille'is on sooja 9 kraadi, oli ilmselgelt pessimist, sest sadamabulevardil kohvikus istudes kiskus dressipluusis ikkagi palavaks. enne lennujaama bestwesternisse tagasi sõitmist jalutasime veidi ringi kitsastel hämaratel tänavatel, mis olid natuke räpased ja inimtühjad nagu natüürmort, aga sinise taeva tustal ikkagi mõneti muinasjutulised.



järgmisel hommikul edasi sellesse linna, mille nime me lõpuni hääldada ei osanud ja tol hetkel kujutasime veel ette et see on ajattshio.



kohapeal tuli korduvalt nentida, et faking jaanuar, sest ilm oli rõõmus kevad, 15-16C, mõnikord rohkem. ja ei olnud üldsegi hooaeg (kogu linna lugematutest hotellidest oli lahti ainult kaks) ja me ei kuulnud terve nädala jooksul kordagi mingit muud keelt räägitavat kui prantsuse, aga igal pool olid välikohvikud ja päike lajatas hommikuti valusalt aknast sisse. noh, ja mida nendest palmidest arvata, eriti kui nad on vaheldumisi raagus puude ja jõulukaunistustega?



lennujaam asub neil põhimõtteliselt rannas, nii et kui teisel päeval otsustasime seal tshillida, siis nägime, kuidas fokkerid kõrval maandusid. mitte väga tihti, sest see poleks olnud tshill. ja kui üks asi on selge, siis see, et kõiki maailma saari (abrukast korsikani) ühendab kõikehõlmav manjaanakultuur -- praegu kohe ei saa midagi, sest kõik võtab aega, nii et lähme teeme parem ühed dringid.



kuigi 99% postkaartidest, mida saarelt leida, kujutavad erinevaid maalilisi biitshe, on muljetavaldavam osa siiski see valdav enamus, mis paarsada meetrit merest praktiliselt püstloodis üles tõuseb ja tõuseb ja tõuseb ja tõuseb. kõrgeim tipp, lumine ja puha, peaaegu 3000 meetrit. ja selleks, et saada saare lääneosast napoleoni sünnilinnast (mille hääldust kahtlustasin nüüdseks juba olevat ajakkio) risti läbi saare kirdesse, suuruselt teise linna bastiasse, peab minema praktiliselt sellesama monte d'oro kaudu. 19.sajandi lõpus murdsid mingid imemehed sealt läbi üherealise raudtee (sillad ja tunnelid ja värgid), mida mööda siiani neli korda päevas kahe vaguniga rong paneb (neljapoole tunniga), aga kuna pole hooaeg, siis oli pool raudteed remondis ja meid viis kuni keset mägesid oleva corteni hoopiski buss, mis mööda kõhedalt kitsaid mägiteid hulljulgelt ülespoole rühkis, kuni me ükshetk olime pealpool pilvi.



korsika on ka sajandite jooksul päris mitmetele ette jäänud ja kunagi mitte päris iseseisvaks saanud ja iga kord kui võõrad jorsid rannast peale pressima hakkasid, panid kohalikud, tükkis oma toskaanast tulnud keele ja vankumatu põikpäisusega mägedesse. seal on nad igatahes muljetavaldavat inseneritööd arendanud, sest kui neid väikseid linnu näinud ei oleks, siis ei usukski, et maju on võimalik niimoodi üksteise kohale rippuma ehitada. vankumatu põikpäisus on viinud aga selleni, et suuresti turismist sõltuvast saarest ei ole saanud turistikat -- bastia (ja tema maanukil künka otsas laiutava jumaka bastioni) romantiline räämasus oli kohati isegi mõistatuslikult ehmatav. siis keerad muidugi kusagilt ümber nurga ja hing jääb jällegi kinni.



viimaseks, südantmurdvalt päikseliseks päevaks juhatas lonelyplanet meid omaenda linna (nüüdseks oli meenunud, et tegemist on ju ikkagi prantsuse saarega, nii et ehk hääldub see nimi hoopiski azhakkio?) tagusele, kaktusevõsasse mattunud mööda rannikut sakitavale mäele, kuhu 19.sajandil saabunud inglise suvitajate tarbeks (antud kaktusevõsa oli nende järgi isegi bois des anglaisiks nimetatud) oli matkarada sisse uuristatud ja eelmise suve jooksul isegi korralikult märgistatud. kõrgpunkti jõudes oli nahk küll märg ja hing paelaga kaelas (sandra tegi juba oma mobiiltelefoni 'cloverfieldi' stiilis videosid -- 'kui te selle telefoni leiate, siis ilmselt olen ma juba surnud...'), aga avanev vaade heastas kõik. laskumine oli järsk ja kaval, pärast all rannakividel peesitades oli tunda, kuidas põlved värisevad.



kuigi kolm lendu üksteise otsa on ikkagi liiga palju ja air france/klm oma lennuplaaniga liberaalselt ümber käimisega ka reisipaketti veidi närvikõdi tõi (marseille'is lennukit oodates kuulsime, kuidas kõrvalväravas kuulutati välja tagasilend saarele ja lõpuks sai selgeks, et nimi, mis kirjutatakse ajaccio, hääldub azhaksio -- no kui nad seda iksi sinna tahtsid, miks nad seda sinna siis lihtsalt ei pannud?), on korsika siiski esimene käidud koht, kuhu tahaks kindlasti tagasi (muidu, ükskõik kui vinge ka on olnud, tundub ikka, et maailmas on ju veel nii palju täitsa nägemata paiku) -- nii üllatusi täis saarel jäi veel väga palju ennenägematut pakkuda.

h

pärast meeldivat pooltundi mustamäe polikliinikus perearsti ukse taga koos erinevate karguga vanameestega otsustasin vanade aegade mälestuseks number 36 bussiga koju sõita (vanadel aegadel sai sellega hästi kodust ära). peale nõmme raudteeülesõitu olevast peatusest nimega "roheline" astus pika bussi peale paar klassitäit erinevas vanuses lapsi, kellest osad bussijuhi paar peatust hiljem praktiliselt närvivapustuse äärele viisid, sest vajutasid kogu aeg uste avamise nuppu, nii et uksed käisid umbes kuus korda kinni-lahti.

kui me lõpuks minema saime, jätkus sõitu ainult umbes sajaks meetriks, sest võsast kargas järsku välja umbes 10 piletikontrolli. buss tegi viisakalt uksed jälle lahti, aga umbes miljoni tihedalt paigutatud lapse nägemine heidutas neid ja pärast väikest omavahelist arupidamist näitas neoonrohelises vestis kambajuht, et buss pangu nüüd jälle uksed kinni ja sõitku edasi.

h

hotelliomanik tegi eile õhtul ettepaneku, et võib mulle ise lennujaamataksot mängida. hommikul tema iidses volvos mööda brüsseli päikselisi tänavaid (ja loomulikult olid tänavad siis täna lõpuks päikselised, pärast nädalapikkust erineva tihedusastmega vihmasadu) vurades tuli maha pidada tavapärane sunnitud sotsiaalne vestlus, mille käigus selgus, et veacheslav on tegelt moldovast ja teeb parajasti doktorikraadi rahvusvahelistes suhetes ja töötas 15 aastat moldova välisministeeriumis, aga siis tuli tulema, sest seal teevad karjääri ainult kommunistid ja nende sabarakud. votnii.

lennujaamas tegi sas mulle ettepaneku, et kuna nad on lennuki mõneti üle buukinud, siis kas ma oleks valmis hoopiski finairiga helsinki kaudu sõitma, selle eest 75 eurot peo peale saama ja pealegi veel pool tundi varem kohal ka olema. sain isegi sildi, kuhu oli uhkelt peale kirjutatud, et ma olen "volunteer". kahjuks helsinkisse sõidust siiski asja ei saanud.

kopenhageni laundzhis kohtasin oma eksjuuksurit (eksjuuksuri ameeriklasest abikaasa kohtas sama juhuslikult umbes samal hetkel oma poolas resideeruvat isameest), kes oli sama nunnu kui alati ja rääkis jälle kõik ära, mis südamel. lubas mulle uue juuksuri numbri anda, aga unustas.

h

ma ei saa aru, mis värk prantslastel selle elektrikitsipunglusega on. eelmine nädalavahetus kui ma brüsselis korraks hotelli vahetasin, oli kohe tuppa astudes näha, et hotelliomanikud on ilmselt mingist teisest kultuuriruumist -- silma hakkas vähemalt kolm elektrikontakti, hiljem paljastus laua alt veel terve rida. tavalisem on see, et asjade mõistlikuks korralduseks peab vähemalt lugemislambi, halvemal juhul ka minibaari või teleka seinast välja tõmbama. sel nädalal strasbourgis oli kogu elamises konkreetselt kokku 1(üks) kasutuskõlblik pistik. mis tähendas, et telefoni laadides pidi arvuti välja tõmbama, juuste föönitamise ajal telefoni laadida ei saanud ja kuna mul on ju nüüd kaks telefoni, siis oli üldse kõik väga logistiliselt keeruline. tõele au andes oli mu hotellituba muidugi ka umbes sama suur kui mu kohver (jätkates aususe lainel -- kohver oli suur. tshekkinni kaal näitas, et 26,9 kilo). telefone laadisin täna hommikul strasbourg-cdgaulle kiirrongis, kus oli kontakte nagu tatart. aga siin selles kohas, mis kujutab ette, et ta on sas-i laundzh (aga tegelikult on pigem selline 71 ja 72 värava vahele ehitatud soojak) pidin jälle kõik seinad ja nurgatagused läbi käima, et arvutisse elektrit saada. lõpuks leidsin kellegi lapsevankrite ja mähkmekottide tagant kolm hästi varjatud pistikut. teised arvutikasutajad on vist alla andnud.

aga vähemalt on charles de gaulle'i laundzh esimene, mille internett minu blogi pornoks ei pea. prantslased, teadagi, on ju sellistes asjades liberaalsemad ka.

h

pikaleveninud brüsseliasumine selleks korraks läbi. ega ta mööda külgi tegelikult ju maha ei jooksnud. sain teada, et pesumaja zhetooniautomaati ei ole mõtet 20euroseid toppida; et see laiatarbejuust, mis mulle poes kõige paremini istub, kannab nime leerdammer; et päikselisel pühapäevahommikul kohvikust vaadates ei ole brüsselgi täitsa lootusetu koht; et kolm nädalat on võimalik ilma internetita elada, aga vaevu. ja veel seda ja teist.

täna hommikul pakkisin oma majasuuruse kohvri ja tulin strasbourgi. viis tundi rongisõitu läbi kolme riigi tundus päris meeldiva väljavaatena -- head vaated, hea muusika, hea raamat. alustuseks istus minu koha peal keegi neurootiline briti tütarlaps, kes põhjendas seda sellega, et ta absoluutselt ei kannata selg ees sõitmist. ja kui ma olin ennast tema vastu istuma seadnud, siis küsis, et kui rong luksemburgist alates teistpidi sõitma hakkab, kas me siis saaksime jällegi kohad ära vahetada. mis tundus mulle siiski liiga palju mööbeldamist selle väikse asja pärast (kas ma mainisin, et mu kohver oli majasuurune), nii et läksin hoopis ja istusin paar pinki edasi, kus ei olnud reserveeritud kohti.

luksis istus minust üle vahekäigu klassikaline keskealine vene paar. kuna seal näitasid istmete kohal olevad sildid, et need kohad on reserveeritud, siis mulle tundus kahtlane, kas nad seal siiski peaksid istuma. kaasas oli kaks suurt kohvrit, mille kantseldamine täielikult papaahhaga härra asi oli. kui saabus piletikontroll, selgus kohe kaks tõsiasja -- et nad tegelikult siiski ei peaks esimeses klassis istuma ja et nad on praktiliselt umbkeelsed. proua üritas konduktoriga vene keeles rääkida ja härra korrutas lihtsalt nõutult "first class, second class, first class etc.". konduktor suunas nad sealt minema, aga umbes kolme minuti möödudes oli proua tagasi ja hetk hiljem ka härra kohvritega ja õrnalt ähkides. ja sinna nad reisi lõpuni ka jäid. tegid teineteisest mobiiliga pilti ja kui saabus toidukäru, siis vaidlesid pikalt, kas priisata ja võtta purk kokat või piirduda veega. jagasid sõbralikult siiski kokat. üldse oli neid päris lõbus observeerida, kuni ma kogemata venekeelelonkajana vahele jäin. proua üritas mult oma praktiliselt puuduvas inglise keeles küsida, millal strasbourg saabub ja mul lihtsalt ei jätkunud südant. kui kuulsid, et olen eestist, ütlesid, et on just tallinnas käinud ja otshen krassiivõi. ja et luks oli ka kaunis, meenutas neile riiat. ise olid vladivostokist. ja põhimõtselt, geograafiast kui sellisest ei olnud neil ilmselt halli aimugi. sest nad küsisid, et kas ma ka tulen luksemburgist, mina vastu, et ei, brüsselist, nemad sellepeale, et ahhaa, see rong siis pärast läheb veel brüsselisse. mina sellepeale jällegi, et eiei, esimene peatus oli brüssel, rong läheb baselisse. nemad sellepeale, et kuskohas see. mina muidugi ei teadnud, kuidas on vene keeles shveits, proovisin ingliskeeles. nemad sellest said aru, et rootsi (kuidasiganes see vene keeles on) ja see tundus neile jumalasta loogiline variant. lõpuks siiski saime selgeks, kuhu riiki rong suundub. nemad kavatsesid pärast strasbourgi frankfurti edasi minna. juhututvusest oli vähemalt nii palju kasu, et kui härra oli omad kohvrid perroonile punnitanud, tõstis ta minu sajakilose kirstu ka rongist maha.

vastu õhtut õnnestus ka puuprantsuskeelne vestlus maha pidada. sedakorda kohalikus nurgapoes, kus poeonu küsis, et kas ma õpin siin, mispeale mina vastasin, et ei, töötan euroopa parlamendis. ja onu tegi mulle sellepeale maani kummarduse. olen enne ka kuulnud, et euromutrid pidid siin hinnas olema, aga ma ei saa päris hästi aru, miks.

poe kõrval hotelli ukse ees seletas kamp mutte soome keeles. mõnikord lööb see keeltepaabel küll lainena pea kohal kokku. siis juhtubki nii, et kui frankfurti lennujaama metallidetekteerija küsib mu käest saksa keeles, et kas ma tegin taskud tühjaks, vastan ma talle silmagi pilgutamata: "oui."

strasbourgi hotellis on täiesti eeskujulik tasuta internett. maailma lõpp on ilmselt lähedal.

h

eriti vinge oleks muidugi olnud, kui me oleks oma väljamõeldud teglaskujudest suutnud ka kinni pidada, aga pärisgolfisoomlaste juuresolekul lõime siiski araks. aidanud oleks muidugi ka see, kui me oleksime asja enne veidi paremini fikseerinud. lõpuks niitvälja golfiklubist lahkudes saime dialoogi vähemalt niipalju paika, et me ei pea ise soomlased olema, soomlased võivad olla lihtsalt meie abikaasad timo ja pekka (ja me ei pea ka ise golfibuffid olema, vaid abikaasad võivad olla, me saame samal ajal lastega ratsutamas käia). ja soomest olemine sai aktuaalseks üldsegi sellepärast, et rõudtripp sai ette võetud kadri soome numbrimärgiga autoga.

a muidu läks sellesmõttes hästi, et üritus oli meeldivalt spontaanne; et kuigi viadukti alt jäi pärnu maanteele keeramata, siis sai sinna ka üle rahumäe ja nõmme; et laagri bensukast sai nii "naistelehte" kui ajakirja "naised" (see, kus oli tanel padar kaane peal täitis oma eesmärki ikka paremini, sest inga raitari südamlik lugu tublist naisest maire aunastest oli antud ettevõtmise jaoks siiski veidi liig); et keilas siiski leidus üks kohvik. sellesmõttes läks muidugi kehvasti, et söögiasutuses "hole in one" unustasin jälle öelda, et tilli pealt võivad kokku hoida, mistõttu sain esimesed hetked oma kanaprae seltsis veeta kahvliga kraapeliigutusi tehes. määrasin kadri oma tilliga võitlemise eriesindajaks (või õigemini pole tegemist niivõrd võitlusega kuivõrd ameeriklaste poolt külma sõja ajal ära proovitud ohjeldamispoliitikaga, vt.trumani doktriin), kes mulle meelde tuletaks, et söögikohtadel on kombeks tilliga lahkesti ümber käia.

h

no põhimõtteliselt, nüüd on siis täiesti selge, et ümbermaailmalendudel ei ole äriklass mingi luksus, vaid ainuke inimlik variant. kõike seda tööandja poolt võimaldatud isiklikku ruumi aitas muidugi paremini hinnata asjaolu, et hommikul lennujaama poole pürgides oli ilm tokyos muidugi täpselt selline nagu ta oli ja kott oli ikka täiesti kosmiliselt raske, sest kolme nädala jooksul annab väljamaal ikka arutu hulga asju kokku osta. ja see ka, et onu taanlasest reisisaatja nägi välja nagu billy campbell ja oli piisavalt joviaalne, et panna tütarlast unustama, et ta on higine ja kolmenädalase unevõlaga koll.

kodust sai minema hakatud muidugi teatava varuga ja kuni tokyo jaamas narita expressi peale saamiseni kulges kõik ka suht õlitatult (kui muidugi välja arvata see, et iga kord kui seljakotti selga vinnasin, oleksin peaaegu teinud julia robertsit jooksva pruudi filmis ja gravitatsiooni mõjul lihtsalt sirgelt sellili käinud). lennuk pidi minema 11.40, rong pidi lennujaama jõudma 9.58 ja kõik oli üsna peachy kuni too rauakolakas kell 9.20 mingi raudteeliinide välja ääres lihtsalt seisma jäi, nii et mina oma aknast näiteks kaks meetrit eemal oleva kortermaja rõdul kuivavaid hellokittyga käterätikuid imetleda sain. 40 minutit. ingliskeelset inffi null, kuni lõpuks ilmus ukse kohale tabloole ainult teade, et "the train has made an emergency stop because of an accident at funabashi", mis ei sisaldanud siiski olulist informatsiooni selle kohta, milliseid panuseid võiks teha lennukist maha jäämisele. kõik vagunis olevad jaapani bisnismenid olid täiesti vihaleajavalt rahulikud kogu selle tsirkuse jooksul. kui mina juba suht resigneerunud que sera sera positsiooni olin võtnud, hakkas masin ilma pikemate seletusteta jälle liikuma ja jõudis kell 10.40 naritasse (igast uksest paiskus välja ärritunud kaukaasia rassi esindajaid, kes üritasid oma vanaema kummuti suuruste ratastega kohvritega teineteist jalust joosta), misjärel mina joonelt valesse departure lounge'i põrutasin ja sealt juba jällegi pisut paanilisena õigesse läbi murdsin. kogu selle rabelemise ja emotsioonidevikerkaare peale oli muidugi täiesti loomulik, et lend oli kaks tundi edasi lükatud.

nüüd on küll saabunud see hetk, kui motoorne rahutus ja letargia mind korraga tabanud on ja tahaksjubatahaksjuba... kopenhagenist tallinnasse tunni aja pärast.

ma arvan, sapporo (ca 9h rongis) on mu lemmiklinn siin. kui aus olla, siis ma muidugi ei ole sapporot väga palju näinud. rohkem siiski kui näiteks osakat, asahikawat, hiroshimat ja aomorit, mis on samuti linnad, mida me külastasime. saatuse tahtel tutvusime neljapäeva õhtul kogu sapporo trammiliiklusega, tehes ainsamal trammiliinil ära terve ringi. esialgne kavatsus oli küll minna hoopiski köisraudteel (mis on tegelikult hoopis köistee, sest ei pidavat olema rauda ega rongi, ütles toimetaja) maalilist linnavaadet tunnistama, aga juba ajaloost on teada, et head kavatsused tihti nendeks jäävadki.

hommikuks olime unises wakkanais (+7,5h), kus asub jaapani põhjapoolsuselt teine tipp ja kus tänavasildid on lisaks jaapani keelele ära toodud ka vene keeles. kohaliku poe müüja küll vältis osavalt vastamist küsimusele, miks see niimoodi on, aga pärast rongijaamas tagasisõidurongi oodates küsis küll üks ülikonnastatud onu mult kõigepealt, et kas russkii ja minu pearaputuse peale, et kas siis järsku amerikanskii ("estonia" puhul piisab täpsustavaks selgituseks tavaliselt, et see on see koht, kus baruto pärit on).

misjärel pärastlõunaks asahikawasse (+4,5h, aga seda põhimõtteliselt trammiga), kus tegime erilise pingutuse, et näha ainude muuseumi, mis osutus suvaliseks saraks kellegi tagahoovis (loomulikult 500 jeeni) ja siis edasi bieisse (+1,5h), kus külapoemees meid jooksvalt oma sõbra veel avamata hotelli suunas ja hommikul avastasime ennast keset kohaliku põllumajanduskooperatiivi laupäevast laata/noore põllumehe valimist.

pärast kiiret kõrvalepõiget kuumaveeallikasse tagasi asahikawasse, sealt sapporosse (+1,5h), kus paar tundi sai aega parajaks teha kohalikus raamatukaubamajas ja sellest ülejääva aja elektroonikapoe jalamassaažimasinates (kui see kolmandat korda väga otsusekindlalt mu sääremarjadesse haakus, samal ajal mind hellalt talla alt pigistades, nõustusin alariga, et antud masin pakub elu edetabelites tugevat konkurentsi harmoonilisele lähisuhtele). misjärel sapporo lemmikustaatus ainult kindlustus.

kukkumine tuli muidugi kõrgelt, sest kell 10 õhtul istusime aomori rongi peale ja veetsime peaaegu 8 ülevat tundi koledate, haisvate inimeste vagunis, kus selja taga olid aevastavad hiinlased ja jalgadel polnud üldse ruumi. kell 6 aomoris ühest trepist üles, teisest alla ja uude rongi ja siis tunni aja pärast jälle vahetus ja siis veel ainult neli tundi rongis ja umbes täpselt kolm päeva pärast kodusest tokyost lahkumist olimegi täna hommikul tagasi. (lihtne arvutustehe näitab, et rongis sai sai veedetud täpselt pool ajast, 36 tundi).

a ilm, kui te juba küsisite, oli jumalasta normaalne, vahepeal sai isegi pulloveri selga sikutada. tokyos samal ajal olla seitse inimest kuumarabanduse kätte surnud.

h

kuna ei ilm ega graafik ei kavatse mingeid järeleandmisi teha, siis olen endiselt see mats, kes igal pool avalikus kohas nina nuuskab. pikas perspektiivis pole sellest ilmselt eriti midagi, sest kõik on nii uus ja avardav, et hiljem kõigele sellele tagasi mõeldes ei tule asjaolu, et ma haige olin kindlasti enam meeldegi. jooksvalt on see pidev taskurätimajandus muidugi väga tüütu.

neljapäevast eile õhtuni olime lõunasuunalisel väljasõidul, jõudes lõpuks peaaegu tuhande kilomeetri kaugusele tokyost. kahest lageda taeva all veedetud ööst oli kõige lemmikum muidugi see hetk, kui teisel hommikul kell 7 virgusime öösel spontaanselt keset kyoto linna ühte parki moodustatud külakuhjast ja avastasime kahekümepealise pundi koolilapsi juba kannatamatult ootamas, et nad oma kehalise kasvatuse tundi alustada saaksid, sest pahaaimamatult olime maabunud nende staadionil. kuigi edetabelis ei jää väga palju all ka miyajima saarel oma pagasi füüsiline kindlustamine potentsiaalselt une pealt atakeerivate pesukarude (kassi ja rebase ristsugutist meenutav loom, väidetavalt see, aga kohalikud eksemplarid olid tunduvalt nässimad) ja karjadena mööda tänavaid jalutavate metskitsede eest. (lauri sundis meid kõiki sõlmima ka pakti, et kui öösel keegi karjub appi, sest pesukaru teda ründab, siis peavad kõik teised ka ärkama ja pesukaruga võitlusse asuma.) jaapanlased suhtuvad õnneks igasugustesse veidrustesse leebe tolerantsiga ja ei lasknud ennast meist eriti häirida. mida teie oleksite näiteks arvanud, leides hommikuvalguses 9 jaapanlast tornide väljakult hambad laiali magamast? (võrdlust rikub muidugi see, et kui 9 jaapanlast oleks tallinna kesklinnas uinunud, siis oleksid nad päikesetõusuks ilmselt trussikute väel ja torkehaavadega).

eile õhtuks (kui mõnedel oli juba otsa lõppenud ka kohalikust 24h r-kioskist juurde ostetud puhas pesu) jõudsime kõik väiksemate grupeeringutena tokyosse tagasi. ma arvan, et igasugustest templitest ja pühakodadest mulle nüüd mõneks ajaks piisab. hiroshima külastamine, mõtlik, külmavärinaid tekitav pilk lähiajaloole (ka allkiri tuumarelva kaotamise heaks) andis kuidagi palju rohkem.

h

esimene, aga seejuures hämmastavalt selge märk sellest, et ei ole mõtet jakki kaasa võtta kohta, kus kuu keskmine temperatuur on 31 kraadi tuli siis kui ma eelpoolmainitud jaki kopenhageni lennujaama laundzhi põrandale unustasin. või noh, laundzhi, sest kui ta poleks tooli taga põrandal olnud, siis ma oleks ilmselt teda siiski lahkudes märganud. aga ma siiski avastasin selle enne ümbermaailmareisile asumist. sellesmõttes läks paremini kui sellel jaapani tüdrukul, kes narita expressis mu kõrval istus ja pärast shinjuku jaamas mind abivalmilt valelt rongilt maha tõmbas ja õige peale juhatas. tema avastas juba keset tokyot olles, et on lennujaamalindilt vale kohvri kaasa võtnud.

h

oleme otsaga jôudnud nauvo saarele turu saarestiku lôunaosas. tee on siiani olnud mägine ja pilvine. täna hommikul ilmus ootamatult lagedale päike, kuna matka pole veel alustanud, siis mägede kohta ei oska öelda. kôrged kivised saared pakuvad igatahes meeliülendavat vaatepilti, kôrgustest üles ja alla vehkimine nii meeliülendav ei ole.

üleeile ôhtuks jôudsime naantalisse, eile naantalist rymänttylä kaudu hankasse, kus sadamas kalju otsas telkisime (nii kui telgi püsti saime, kukkus vihma kallama), hommikul sealt pähklikoorepraamiga tunniajase reisi järel nauvosse. ôhtuks üritame jôuda houtskärisse kaks saart edasi, et siis ülehomme juba ahvenamaale, brändösse pôrutada.

a pôhimôtteliselt soovitaks siiakanti tulla jahiga. sama maaliline, aga vähem mägesid.

h

koosoleku lõpetuseks teatas kaks päeva väga sakslane olnud eesistuja õela muigega, et mina jään nädalavahetuseks brüsselisse, aga teie, sakkerid, vaadake ise, kuidas koju saate, sest brüsseli lennuvälja tuletõrjebrigaad streigib hommikust saati ja suurt miskit sealt õhku ei tõuse. ja mina mõtlesin, et ongi ju ainult aus, et see ainumas kord, kui ma olen otsustanud kohe viimase tööpäeva õhtul tallinnasse tagasi lennata, mitte järgmisel päeval rahulikult läbi kopenhageni või stockholmi nagu tavaliselt, leiab aset kõikehõlmav lennuhalvatus. passisin siis nõukogu tõlkide puhkeruumis paar tundi, kõik sebisid ringi ja üritasid teada saada, kas nad peavad tagasi oma hotellidesse minema ja manguma, et neid veel üks öö seal peetaks. üks soome tõlk nentis ka ohkega, et kui kümme aastat tagasi vabakutselisena alustades tundus millegipärast väga oluline samal päeval koju saada, siis nüüd on ootused märgatavalt alanenud ja rõõmu põhjustab juba see, kui üldse koju saab. läti poiss otsustas maandada oma riskid ja rongiga amsterdami põrutada, et siis sealt õhtul riiga saada. niipalju siis 21.sajandist ja kahanevast maailmast. streigiga saadi õnneks kella viieks siiski ühele poole. terve lennuväli oli risti-rästi täis lennukeid, mis päev otsa kusagile ei olnud saanud. tallinna lennuk hilines siiski ainult tunni, mis estonian airi jaoks on täiesti normaalne ka täiesti normaalsel päeval.

h

heitlikud kevadilmad ja minu mitte piisavalt fleksibiilne garderoob päädisid sellega, et põhimõtteliselt tulin neljapäeval otse lennujaamast voodisse ja ei tõusnud siit enne tänast hommikut. millest on sellesmõttes muidugi kahju, et selletõttu jäi tegemata rida vahvaid asju. aga teisest küljest olin ma suht narts juba ilma selle külmetusetagi, mistõttu ehk oligi hea idee veidi jalad seinale panna.

aga haigena reisida on ikka täielik pask. ja mittebisnise korras oleks see ilmselt veel pasam olnud, sest nüüd, olles ärganud kell seitse, okas kurgus ja silmad kinni kleepunud, ennast voodist välja vedanud, retseptsioonis arvet nõudnud, seejärel arvet maksnud (taipamata, et nad mulle sinna ühe öö vähem kirjutasid ja sellevõrra ka vähem raha võtsid), trammi peale loivanud, bussi peale loivanud (kus me kuni natoni miljonikesi olime), sisse tshekkinud, sõitnud umbes seitsme eskalaatori ja kahe kilomeetrise liugteega (sest brüsseli lennujaam on nii suur, nii suur), sain ma vähemalt turvakontrolli sas-i vipkliendina ladusamalt läbida ja seejärel kobida laundzhi endale meesaia ja teed piimaga tegema (millest poole ma muidugi promptly endale kõhu peale kallasin). see küll tervist väga ei parandanud, aga natuke siiski lohutas.

aga laundzhionu teatas mulle juba ukse peal antud kellaaja jaoks andestamatu elurõõmsusega, et just alates tänasest saate te siin piiramatult tasuta wifis olla. mistõttu saingi võimaluse sattuda the onioni uuele teenusele ja paras kõhutäis naerda.

h

homsest neljapäevani kreekas. pole küll tipphooaeg, aga ehk siiski vähe parem kui see, mis siin. aga põhimõtteliselt ma uurisin eile öösel ajaviiteks, et kui palju on vaja euroboonuse punkte, et austraaliasse sõita. ei midagi ületamatut, ausaltöeldes.

h

strasbourgis kiskus ka eile vähe tuuliseks ja cnn näitas, kuidas sealsamas lähedal lennukid ei lenda ja tuul veoautosid teelt puhub. frankfurti lennujaamas oli täna siiski üllatavalt rahulik. sellesmõttes, et frankfurti kohta (üldiselt ikkagi kõle, ülbe ja ülerahvastatud). kuna eile sealt vist suurt midagi minema ei saanud, siis oli täna ilmselt topeltkoormus, mis tähendas, et 95% lendudest hilines, aga selleks olime me ka valmistunud. hullem variant oleks olnud, kui vaibumatu torm oleks meid sundinud kusagil saksamaa külalennuväljal hädamaandumise tegema.

teisipäevane tööpäev kujunes põhimõtteliselt kaheteisttunniseks. mispeale suundusin taksoga otse hotelli ja magasin seal järgmised kaksteist. ja järgmisel kahel päeval viibisin parlamendis ainult niipalju kui töö tingimata nõudis. moraal täielikult ei taastunudki ja tänane pikk päev ei teinud asja paremaks. praegugi on ikka üsna küpse ja vingus olla. nagu väike laps.

pühapäeval brüsselisse. loodetavasti selleks ajaks vähe taastunud.

seoses eile öösel vastu võetud lepinguga fikseerus järgmise kahe kuu elusaatus. kolm nädalat brüsselis, kaks strasbourgis, üks ateenas, üks eestis, pluss nädalavahetused ka enam-vähem eestis. mis tähendab, et kuuajane lakkesülitamisperiood on pühapäevast well and truly läbi. hetkel ei oska seda nagu isegi taga veel nutta, aga küll see itk tuleb, varahommikul kusagil metroorongis või arlanda kummituslennujaamas (sest tõesti, see schengeniväline tiib seal näeb väga välja nagu lennujaam tolles stephen kingi raamatu järgi tehtud miniseriaalis, kus mingid kollid aega tagant ära sõid ja grupp inimesi lennukiga kogemata läbi ajaaugu sõitnud oli) lennujaamas ühest väravast teise tormates või kui kell on juba palju, aga eurosaadikutel ikka juttu jätkub kauemaks.

öösel panin endale ka kiiresti hotelli kinni, sest kuigi brüsselis ilmselt ei saa kunagi tekkima päris seda kriisi, mis strasbourgis kogu aeg peakohal ripub (sest kesiganes on kunagi üritanud parlamendi plenaarinädalal strasbourgi tulla, see teab, et absoluutselt kõik hotellitoad, olgu siis odavad või kallid, on vähemalt pool aastat ette ära broneeritud), tundub magusamate palade ampsamiseks kümme päeva ka üsna lühike etteteatamisaeg. tegelikult polnud hullu, jaanuari keskpaik pole ilmselt kõige teravam turismihooaeg. aga kui ma poleks sherlock, siis ma ei olekski oma soovitavat hotelli üles leidnud. tulip inn, mis väidetavalt on belgia suuruselt teine (ja ma kahtlustan, et suuruselt esimene saab olla ainult sealsamas kõrval olev sheraton), on nüüd hoopiski miskine tuunikalanimeline majutusasutus ja seda sain ma teada alles siis kui ma kolmandat korda hotellivalikut läbi sirvides märkasin, et thon hotelli tutvustav 2x3cm pilt kujutab midagi, mis on väga sarnane tulip inni fuajeega.

ja seoses järjekordse tööhooaja algusega mõtlesin seda ka, et võib-olla peaks kasutama juhust ja mingil hetkel siin natuke rääkima sellest, kuidas see kapis tõlkimine üldse käib. sest niipalju kui ma olen inimestega rääkinud, siis ega sellest eriti ei teata (ja ega ma ise ilmselt ka ei teaks, kui ma seda ei teeks). et miks teid seal mitu tükki peab olema kui ainult üks räägib jne. kui huvi oleks või nii...