ma ei tea, kas see on mingi rusikareegel, et korteri sisustamisel ei tohi mitte ükski projekt laabuda päris nii nagu nad seda loogiliselt teha võiksid (noh, et lähed ütled vastava suunitlusega ettevõttele, mida sul vaja on, nemad ütlevad, et teeme ära, sina köhid neile pappi ja mõistliku ooteaja järel ongi toode sellisena nagu sa teda ette nägid sul apartemendil olemas). ainukese äärmiselt eeskujuliku ettevõttena kiidaksin siin kohe alustuseks mööblifirmat on24.ee, kes on juba korduvalt kohale toimetanud selle, mida ma tellisin sellisena nagu ma ta tellisin siis kui nad lubasid selle kohale tuua ja pealegi veel tasuta. üldise olukorra trööstitust näitab üsna ilmekalt ehk see, et au ja kiitust tuleb jagada täiesti tavalise normaalse tegutsemise eest.

pärast kahte kuud tundub, et umbes kahe kolmandiku peale on jõudnud minu suhtlus teise internetis tegutseva mööblipoe living.ee-ga. kunagi juuni alguses tellisin neilt nurgadiivani. antud mudel, eestis toodetud, oligi konkreetselt ainus siinmaal nähtuist, mis minu vajadustele vastas (ehk siis oli päris nurgadiivan, mitte selline nagu tänapäeval suur enamus, kus üks istekoht on lihtsalt siuke, kus saab jalad üles panna; ja samas oli ka lahtikäiv). diivanit müüdi ka paaris teises netipoes, aga seal oli ta veidi kallim ja oskamata üht teisele eelistada, valisin livingu. kui mujal olid sellest variandid a (parempoolse nurgaga) ja b (vasakpoolse nurgaga), siis livingu lehel oli lihtsalt öeldud, et nurk on mõlemat pidi paigaldatav. ja kuna livingu näidisel oli nurk minu jaoks valetpidi, siis saatsin kohe pärast tellimuse vormistamist livingule ka kirja, et soovin, et nurk oleks teistpidi kui näidisel. sealt helistati tagasi, kinnitati kõik üle ja lubati asi kuu lõpuks kohale toimetada.

saabunud diivan oli ikkagi valetpidi nurgaga.

seejärel selgitasime mina ja livingu-oksana kuu aega seda, kuivõrd mõlematpidi paigaldatava nurgaga see diivan siiski on. mina väitsin, et kruvikeerajast jääb sellest siiski väheseks, oksana jällegi arvas, et ei või olla. siis me, peamiselt siiski tema, tegeles veidi aega kokkupanemise instruktsioonide otsimisega, mina olin tükk aega prantsusmaal, tema telefonikõned jäid aina harvemaks. lõpuks, kuna selgus, et kokkupanemise juhendit siiski olemas polegi, andis oksana mulle anonüümse tootja telefoninumbri ja vestluses anonüümse tallinnas asuva tootjaga selgus päris kiiresti, et nurk on tõesti mõlemat pidi paigaldatav, aga siiski nende, mitte minu poolt. täna, umbes täpselt kuus nädalat pärast diivani saabumist, viis living ta nüüd lõpuks jällegi minema. ootame järgnevaid arenguid.

hoopiski huvitav oddball-võistlus käib garderoobisüsteeme ja liuguksi pakkuvate ettevõtete vahel. pika puuga tuleb siin võitjaks siiski ettevõte nimega tank. astusin sinna ühel juuli alguse esmaspäeval sisse, rääkisime noormehega minu vajadustest ja võimalustest, panime parameetrid enamvähem paika ja ta lubas mulle järgneval päeval kavandid ja pakkumise saata. seejärel oli vaikus kuni järgneva nädala reedeni (ehk siis kümme päeva hiljem) kui hommikul kell pool üheksa äratas telefonihelin mind mu pariisi hotellitoas ja toru teises otsas olev meesterahvas rääkis, kuidas see mees, kes minuga asju ajanud oli, on nüüd puhkusel, aga kui pole veel lootusetult hilja, siis tema ise tahaks nüüd mulle ikka need kavandid saata. ütlesin, et heaküll, saatke. tema lubas seda esmaspäevaks teha. sellest on nüüd möödas kolm ja pool nädalat. rohkem pole neist kuulda olnud. mistõttu tulebki mul ilmselt otsustada, kumb on väiksema kiiksuga, marivari või structo, ja vastavalt sellele siis ühe klinediks hakata.

mistõttu mul ei olegi homme saabuva köögi kohta mingeid selliseid illusioone, et tuleb ja paigaldatakase ja siis ongi sellega korras. ei oska nagu õieti ärritudagi selle tsirkuse peale. jube tüütu on lihtsalt.

h

Blogged with the Flock Browser

otsustasin kunagi sügisepoole, kui oli juba ilmselge, et surutis, mis mind tõesti absoluutselt ei mõjuta, avaldab siiski teatavat survet kinnisvarasektorile, et kevadel ostan korteri. siis vahepeal tuli kaks nädalat intensiivi, vesi kopsus jne., mis kõik aitaski märkamatult aega kevadesse veeretada. ja noh, siin me nüüd siis oleme.

eks ma ju teoreetiliselt teadsin, et see korteriotsimine on üks sitt ja perse. niimõnigi tuttav inimene on ju ometigi selle sammu ette võtnud (tsiteerides klassikuid (etteheitval toonil): "meievanused inimesed ei peaks elama kodus ja peaksid olema vaesed!")ja seda hala on olnud lausa väsitav kuulata. sest ühestküljest on see mööda maju käimine muidugi tüütu. aga teisest, palju hullemast küljest on paratamatu, et ükshetk, võimalik lausa, et juba paar päeva pärast operatsiooni algust, on kõik nähtud korterid peas virrvarriks muutunud ja tegelikult on meeles ainult need, mille sa kohe uksest sisse astudes välistasid.

seejärel hakkavad aju painama igasugused praktilised kaalutlused, mis kipuvad unistuste elamise hankimisele dämperit panema. näiteks oli tartu maanteel pakkumisel ilgelt suur kahetoaline koos täiesti viisaka sisustusega. vannitoa taga oli olemas panipaik, vannitoas endas suur mullivann, põrandal ilus tammeparkett, köögis korralik mööbel ja mingis mõttetus varjulises nurgas isegi rõdu. raha küsiti selle kõige eest naeruväärselt vähe. jube raske oli endale põhjendada, miks ma ei peaks sinna elama asuma lihtsalt sellepärast, et fiilingut absoluutselt ei teki. ülevaatusprotsessi minuga vapralt kaasa teinud ja täiesti ennastsalgavalt avatud meelt üles näidanud lapsevanemale oli seda veelgi raskem õigustada. oleks sellist temapoolset kannatlikkust tahtnud tasustada vähemalt ratsionaalse otsustusprotsessiga.

olles nädala ajaga külastanud umbes kahtekümmet korterit (uutes majades ikka mitut korraga), otsustasin ma, et kahjuks ei saa enam rohkem ühtegi näha, sest iga uue lisandumisega läks otsustamine ainult keerulisemaks. nähtutest jäi sõelale põhimõtselt kaks. kuna millegipärast on tunne, nagu hakkaks abielluma (noh, et eluksajaks ja kui nüüd valesti otsustan, on kõik rikutud), siis on lõpliku valiku tegemine mind ikka päevade ja nädalate kaupa rõhunud (ühestküljest muidugi hea, et kriisiaeg -- vähemalt ei osteta väärt kraami nina alt ära kuni mina naiselikku otsustusprotsessi läbin; teisestküljest lihtsustaks seda otsustusprotsessi tunduvalt, kui keegi teine minu valikuvõimalusi vähendaks ja näiteks ühe kandidaatkorteri hakkama paneks). korduvalt olen tuvastanud ennast keset vestlust, kontserti või töösituatsiooni välja speissimas, sest on meenunud mõni pluss- või miinusargument.

ühestküljest asub üks korteritest mereäärses kohas, majas on olemas lift (mis, arvestades, kuidas mulle meeldib pungil täis kohvritega ringi siiberdada, oleks suureks abiks) ja korteril on kümneruutmeetrine läände vaatav rõdu. samas asub korter naabruskonnas, mis alari väitel näeb välja nagu saksa pensionäride kommuun (mina ise ei oskagi seda antud kommuunile nagu väga pahaks panna; minu ema, sealjuures, on alariga täiesti nõus ja tema arvates on tegemist plussiga) ja kus ma kedagi ei tunne. teine korter on jällegi ilus maja sotsiaalselt hästivarustatud ja kauni keskkonnaga kandis. korteri ilmselge pluss on tema tubade planeering, samas puudub tal rõdu ja korralikumat sorti storage space. kõik muu on muidugi ületatav, aga see rõdu asi kripeldab küll... ratsionaalselt annan ma muidugi endale aru, et meie kliimavöötmes ja minu eluviisi juures ei leiaks see rõdu võib-olla niivõrd tihedat kasutust. samas, võimalus võiks ju ikka olla...

hinnaläbirääkimised on tänapäeva turusituatsioonis muidugi suhteliselt ühepoolne lõbu. kirjutasin ühe korteri omanikule, et mulle meeldiks kolmsada tuhhi korteri hinnast alla saada. ta vastas, et okei.

h

tänase päeva tippsündmusele pakuvad tõsist konkurentsi muidugi kopsuröntgen (olen mõneti järje kaotanud, aga ma arvaks, et neljas, võib-olla ka viies...), naha alla glükoosilahusest lumepalli tekitanud lekkiv kanüül, peakirurgi isiklik visiit/voodiserval istumine ja külaskäik prouadelt, kes meie sõprussuhet juba veidi ühepoolsena nägema hakkavad (nemad peavad kogu aeg minu juurde tulema, mina neile kunagi külla ei lähe jne. ühesõnaga what's in it for them?).

aga ilmselgeks võitjaks on siiski see, et sain üle kolme nädala pead pesta (kuulutasin seda asjaolu ka kohe ukse peal külla saabunud prouadele). ma pole kindel, kas hommikusel hooldajad ja õed mind ilma selle haisva asotsiaaliparukata äragi tunnevad. sõrmede läbi puhaste juuste laskmine on olnud üks mu lemmikfiilinguid juba ammu. kolm nädalat ootuskõvera kasvatamist on selle mõnu kõrgemale tasemele viinud.

homme hommikul esimese asjana tavapärane torkimine vere leidmise eesmärkidel ja seejärel olen kompuutertomograafi järjekorras essa. seda protseduuri viiakse minu peal läbi kolmandat korda ja kuna see kiiritab nigu tšernoobõlis, siis ilmselt homme õhtul kui tuled kustuvad helendan mina neoonroheliselt edasi.

a mulle tundub valgusefektidest siiski olulisem lõplikult paika saada, mis mul viga on, et seda seejärel väga otsekoheselt ja sihtotstarbeliselt ravida. vaatan nüüd juba kõigile nendele kõrgestiharitud härradele õigustatud nõudlikkusega otsa. antud hotellil on ju omad mugavused, aga... (jah, lõpp tavapärane ving. a nüüd siis olete jälle asjaga kursis.)

h

pärast uimast nädalavahetust saabunud esmaspäevale olid, olgem ausad, suured lootused. noh, et võib-olla suudetakse nüüd teha midagi, mis ütleb ära, et mis mul siis tegelikult viga on ja tehakse ehk mõni otsustav samm selle asja parandamise suunaski.

põhimõtteliselt jätkus siiski sama vana tsirkus, variantsioonidega. täna näiteks lükati süstal selga ja tõmmati kopsust testimiseks vedelikku. ma tunnen ennast juba nagu mingi testloom, sest haigla peal ei ole varsti enam väga palju protseduure, millest ma osa poleks saanud. eriti kui need puudutavad minu välimistest kihtidest läbi torkamist.

muidu kõik täpselt sama, mis juba nädal aega.

jajah, ma tean, et ükskord nad jõuavad asjale jälile ja parandavad mu ära. jällegi, miks mitte varem kui hiljem?

h

naabrimehel viskas eile öösel vist ikka lõplikult ära, sest hommikuks oli ta ikka üle ootuste nõudlik, lärmakas ja paranoiline. väitis, et pole kaks päeva süüa ega meditsiinilist tähelepanu saanud ja nõudis vaheldumisi tabletti, toaletti, kraadiklaasi (mitte, et tal, kaabakal, oleks hetkekski palavikku olnud kogu meie ühise intensiivis viibimise jooksul) ja peaarsti. lõpuks lükati talle mingi suvaline tütarlaps ette, kes väitis, et tema ongi peaarst ja kõik on kontrolli all. see tagas 15 minutit rahu ja vaikust ja siis hakkas kõik otsast peale nagu poleks vahepealset olnudki. mis öösel toimus, seda ma ei tea, sest mul oli targu ipod kõrvas, et natukenegi magada saaks.

igatahes võib sellel tsirkusel olla niimõndagi pistmist sellega, et mind täna jälle üldpalatisse tagasi kärutati. kuna mu oma arst oli valves ja osales ka paaris naabrimehe rahustamise raundis, tajus ta vist, et intensiivipalat ei ole mitte kõige kosutavam õhkkond ja halastas mupeale.

triumfitunne, oodatult, kesine.

ei hakka siin kordama, mida tegelt tahaks...

h

kui eelmisel korral strasbourgis tekkis tôsiseid raskusi, et ennast kolleegiga ühest voodist välja vôidelda, siis seekord, täieliku reversal of fortuneina, elan apartmendis, kus on vähemalt neli üdini legitiimset voodikohta kahel korrusel. ja üldse on kôik väga südantliigutav. ainult süda klopib rinnus iga kord kui mingi raskeme esemega (kohver, toidukott jne.) mööda kitsast järsku treppi sinna neljandale korrusele kohale on jôutud.

muidu on ootuspärane -- saadikud teatavad iga natukese aja tagant, et neid pôhimôtselt enam ei koti, sest nemad siia juulist enam tagasi tulla ei kavatse. ja täna hommikul kônelejate nimekirja takseerides tehtud ennustus, et kui sarkozyle on eraldatud 15 minutit kôneaega, siis see peaks reaalsetes ja üldtunnustatud minutites välja tegema umbes 35, läks ka täiesti täppi. a noh, rääkis ilusti ja südantliigutavalt ikkagi, kuidas eesistumine on temast endast isiklikult parema inimese teinud...

hommikul tööle saabumise ajaks olid sandarmid nicolas' auks ümber parlamendi püstitanud mitmekihilise tara, kust ainult jaopärast rahvast läbi tilgutati. mitmed hääletuse lôpuks puhkides kohale kihutanud rahvasaadikud kurtsid, kuidas blokaad neid alatult tööle saabumast takistas. mina tulin igastahes trammiga. peatuse kôrval oli trammist väljujatele eraldatud parlamenti pääsemiseks umbes 40 cm laiune aiaauk, mille ette siis mina koos mônede omasugustega ja samuti trammi peal olnud prantsuse penskarite ekskursioon ennast rivistasid, et lasta politseinikul endale näkku vaadata enne kui meil ühekaupa ennast sellest mulgust läbi pressida lasti.

ilmselt on prantsuse politsei oma vôimekuses suutnud kaardistada "eriti sarko-vaenuliku näoilme".

täheldan teatavat kergema vastupanu teed minemise trendi. (no see, et antud sõnavõtus peitub hinnanguandmine on muidugi mõneti silmakirjalik...)

mis värk sellega on, et viimasel ajal enam filme ei lõpetata? niipalju kui ma sajanditetagusest muusikaliteratuuri tunnist mäletan, oleks isand bachil selline asi igatahes juba pärast kaht pöffipäeva katuse korralikult sõitma võtnud (sest et tema oli ju see, keda pojad kiusasid õhtuse harmooniumimängu lõpetuseks sellega, et jalutasid ilma lõppakordita minema, misjärel vana johann, või siis sebastian, pidi ise tuhvlid jalga ajama, öömütsi tuti silma pealt ära tõstma ja lõpuakordi maha mängima, sest muidu poleks ta öösel und saanud).

sellesmõttes, et mõnikord on ju tore, eksole kui režissöör vaatajat niivõrd palju usaldab, et laseb tal ise enda jaoks sobiva lõpu välja valida. aga selline massiline otsene või kaudne freezeframe viimases stseenis, mis ei paljasta mõhkugi selle kohta, kas peategelane sai siis surmava südamerabanduse, silmnägemise tagasi vms., no see tundub tõesti juba laiskus. või siis et lihtsalt odav vaatajale pugemise trikk.

noh, et pange sinna ise endale sobiv lõppakord. selline nagu teile meeldib. ja kui te olete seda tüüpi, kes antud linateosest muffigi aru ei saanud, siis itsõukei, vaataja on kuningas, isegi kui ta seda ära teeninud pole.

h

ma ei saa aru, mis värk sellega on, et kui üldjuhul peab hotellides ikka korralikult balansseerima, et mitte duubliks defineeritud toas kahe kokkulükatud voodi vahele kukkuda, siis nüüd minu skvottimise-nädalal on kõik maailma hotellivoodid kahesed (või noh, see antud eksemplar siin isegi pooleteisene), isegi kui ma olen ausalt tvinni eest maksnud. strasbourgis täiskogunädalal lihtsalt jätkuvalt see rõõm, et iga viimane kui urgashotell, maantee-äärne tunnimotell ja jõel hulpiv voodikohtadega parv on puupüsti täis (täielik jõulumuinasjutt, kas pole?). mistõttu, kui ilus hotellipoiss käsi laiutades teavitab, et kuna kõik toad on täis, siis ta ei saa miskit ette võtta selle liigse intiimsuse vastu, mille nad mulle ja kolleegile arranžeerinud on, pole mõtet tal isegi nina peast hammustada, sest siis oleks ta ilus näolapp rikutud ja globaalsel yinyang skaalal maailm sellevõrra veel nukram paik.

vähemalt tõi noormees mitmekordse meeldetuletuse peale teise teki, ja lisautsitusel sellele tekile ka koti. mis märgib minu kahepooleaastase proovireisijakarjääri jooksul küll esimest korda kui ma hotellis iseoma voodi valmis olen olnud sunnitud tegema.

eilne ettevalmistus tänaseks kinnominekuks, ehk siis 'casino royale' veelkordne ülevaatamine oleks äärepealt kujunenud sellist scavenger hunt tüüpi ürituseks, sest üsna varsti sai selgeks, et kõik mittefutu gadgetid ja widgetid, mida filmis kasutatakse on sony tehtud. mis, arvestades et film ise on ka sony tehtud, ei olegi ilmselt nii üllatav. ja välja arvatud ehk see, et kõik mobiiltelefonid olid kaadrisse sokutatud ikka nii, et 'sony ericsson' sealt selgelt välja loetav oleks, ei olnud ka see väga vaatajale nina alla hõõrutud (minuarust see oli viimane 'die hard', kus tohutu kihutamis- ja masskokkupõrke stseeni ajal olid kõik seal osalenud umbes 20 autot audid -- mis, kui seda juba märkas, osutus ikka üsna segavaks faktoriks). kõik läpparid olid muidugi vaiod (disklosuuri mõttes mainin ära, et seda on ka masin, millel parajasti trükin) ja kõige kaunim koreograafia oli tolles stseenis, kus turvaruumi sisse hiilinuna uurib bond seitset ekraani, võtab siis failikapist sony diski ja lükkab selle sujuvalt sony dvd-mängijasse, kust kopib pildi oma sony ericssoni telefoni. smooth.

õnneks oleme me kõik muidugi liiga kogenud filmisõbrad, et sellistel kõrvalepõigetel ennast põhiliinist kõrvale juhtida lasta. isegi mitte reedese 'detsembrikuumuse' ajal, kus paljude kõrvaltegelastega eesti filmile kohaselt sai ikka filmiväliseid suhtesugupuid ehitada (alustades sellest, kuidas vennad tõnu ja feliks vastaspooltele sattusid..)

strasbourgis tagasi olla on täitsa meeldiv, eriti arvestades, et parlament vôimaldas mulle täna vaba päeva. ja kuna ma visuaalse eksituse tôttu (antud visuaalne eksitus on tegelikult väga lihtne ja loogiline tekkima, aga selleks peab seda veebikalendrit ise nägema, et asja traagikat môista) olen ennast nüüd viieks järjestikkuseks nädalaks tööle orgunninud, siis on kôik vabad päevad ausaltöeldes väga hinnas.

hotell on muidu viispluss (ja boonuspunktid selle eest, et hommikusööki antakse 11ni; kell 10.45 uksest sisse tormamine ja hommikusöögikôrbinate sissevohmimine vôib muidugi ükshetk osutuda selleks, mida meie anglosaksi sôbrad kutsuvad mixed blessinguks, sest piima külmas hoidmisse prantslased ei usu -- ilmselt maksavad lehmapiimale oma laktoositalumatuse eest kätte), ainult internetiga on seal kehvasti. teoreetiliselt on ta tasuline ja kui igal pool mujal maailmas selle teenuse hind langeb, siis orange on pidanud môistlikuks oma hinnastruktuuri niipidi korrigeerida, et nüüd peab veel rohkem pappi köhima, selle pisku eest, mis sealt läbi tilgub. praktiliselt ei ole mul isegi vôimalust neile raha anda, sest saavutatud konnektsioon on kangekaelselt "local only", hoolimata sellest, mispidi ma oma arvutit seest- ja väljastpoolt paitan.

mistôttu pidin ennast ikkagi parlamenti vedama, et meili lugeda jne. aga kuna ma olen loomult strateegiliselt hajameelne ja kella üheni magamine ei tee miskit selle tendentsi leevendamiseks, siis on ikkagi nii, et kui ma homse päeva jooksul ei suuda hansapangale öelda, et saatku mu krediitkaart mingisse paindlikuma lahtiolekuga kontorisse kui peakontor, siis on ikkagi sitasti. ja et huvitav, kas perearst töötab homme hommiku- vôi ôhtupoole, et ma saaksin talle rahvusvahelise telefonikône teha?

h

kuna ôueilm ei kannata mingisugust kriitikat, siis tuleb hakkama saada elu pônevaks tegemisega siseruumides. ka on see ôppetund selles, kuidas liigne hea tahe vôib negatiivselt môjuda. kaotasin nimelt eile jakitaskust ära oma mobiiltelefoni (mis ei ole mitte esimene ega teine, vaid kolmas kord antud telefoni kaotada). lühikese, aga täieliku analüüsi tagajärjel jôudsin järeldusele, et parlamenti, tôlkide arvutiruumi, kus lahkudes jakki haarates see ilmselt lihtsalt taskust välja pudenes. 20 minutit hiljem olin arvutiruumis tagasi, aga telefoni sealt tuvastada ei ônnestunud. kôik kôned telefonile jôudsid automaatselt kôneposti, mistôttu lootus selle leidmisele ei olnud suur ja kuna hotellis (mis on seekord väga muljetavaldava arhidektuuriga) internetti siiski ei ole, sattusin ma sellega ka täielikku infosulgu. mistôttu ostsin täna enne tööle tulekut uue telefoni.

ainus loogiline jätk antud loole on muidugi see, et kui ma poolest lôunast parlamenti jôudsin, oli siin juba üldteada fakt, et minu telefon asub planningu kontoris ja mingu ma talle järele. ilmselt oli telefon arvutiruumist leitud ja heatahtlike inimeste poolt kindlasse kohta toimetatud.

lisaks tuleb asjaolu, et liigne agarus on ilmselgesti ogarus välja ka uue telefoni menüüstikust. ilmsesti on ericssoni inseneridel surmigav olnud selle hästi töötava süsteemiga. W580i külge on nad igatahes mitmeid ootamatuid idiootsusi pookinud.

h

muidu mul pole eriti miskit strasbourgis tagasi olemise vastu - linn on kena, tööd on vähe, ilm vôiks inimsôbralikum olla, aga ikka parem kui eestis. ainult see prantslaste sügavalt klienti marginaliseeriv teenindusmaneer ajab vahel ikka täiesti marru. no ei meeldi mulle see, kui hommikul kell pool kümme, ilma mingi hoiatuseta, mingi tädi mingi potsikuga tuppa sajab. teoreetiliselt saan ma sellest tuppa sisse murdmise vajadusest aru, aga no pool kümme? prantslasena môtles antud tâdi kindlasti ainult sellele, et tal on vaja praegu potsikuga tuppa siseneda, asjaolu, et seal toas vôib parasjagu tukastada selle vôimaluse eest suhteliselt viisaka hulga pappi välja käinud klient oli täiesti teisejärguline. kui selline vôimalus talle üldse pähe turagtas. minu mossitav meelelaad sai ainult hoogu juurde kui hiljem vôileivapoes tütarlaps mulle autoritaarselt teatas, et meil on siin kaks kassat ja minu taga seisnud inimest teenindama asus. sellesmôttes on muidugi täiesti môistetav, et kristel igal strasbourgi sôitmise pühapäeval frankfurtis bussi istudes kôigil neid viimaseid tsiviliseeritud kohas veedetavaid tunde täiel rinnal nautida soovitab -- sest kohe varsti on saksa-prantsuse piir ja seal taga enam midagi head oodata ei ole.

h

palavus ja tsikaadid. otsustasin tagumikuhaudumise vastu võidelda, ostes endale eile gapist meeste shortsid, lootuses et ehk need saavad piisavalt kotjad õhuvoolude soovitatavaks läbipääsuks (viimati avanes võimalus külastada gappi täpselt kümme aastat tagasi usas, nii et omamoodi pidulik sündmus). jalga ei proovind, sest ma poleks sellist tegevust kuidagi kohalikele umbkeelsetele puhvsoengu ja kitsaste teksadega müüjapoistele seletada suutnud. said head.

eile käisime ilma trotsides näiteks meiji pühamus, mis on shinto religiooni asutus. suurte väravate vahelt sisse astudes hoiatas kadri mind, et lävepaku peale ei tasu astuda, sest siis jääb hing sinna taha kinni või midagi. pühamust lahkudes möödusime keskealisest ameerika naisturistist, kes seisis kindlalt mõlema jalaga pakul ja imetles vaadet.

aga shinto näitab igatahes polüteismi eeliseid monoteismi ees, sest kuna erinevad jumalused on spetsialiseerunud erinevate küsimuste lahendamisele, siis ei ole ükski palve liiga triviaalne. võid näiteks paluda maailmarahu ja igavest õnne, aga ka näiteks, et:



h

ilmselt on püha viha sama hea põhjus kui iga teine pikaleveninud vaikuse lõpetamiseks. pärast nii pikka pausi vaevalt, et keegi seda siin enam loebki, aga kuna tagantjärele plõksimine on ikka see kõige parem plõksimine (ja ilmselgelt plõksimise kõige levinum vorm), siis võib-olla hakkab pärast intsidendikirjeldust parem. või midagi.

kuna nägin, kuidas buss kümme enne kuute mul nina eest ära sõitis ja väljas oli meeldiv novembriilm, otsustasin narva maanteele sõitmiseks tellida takso. sularaha oli vähe, niisiis helistasin tulikasse, kust rõõmsalt teatati, et takso tuleb kümne minuti jooksul. viisteist minutit hiljem nägin läbi tiheneva vihma, kuidas takso mööda veerenni tänavat linna poolt läheneb. minuni jõudes jäi lihtsalt keset teed seisma, vaevumata ümber keerama, et ma saaksin sisse istuda. hüppasin lompidest üle, ronisin taksosse, ütlesin, et tahan narva maantee algusesse. takso pani tuurid sisse ja kihutas järvevanasse. mõtlesin et okei, läheb tartu maantee kaudu, mis on küll veidi pikem tee kui veerennit mööda, aga andestame talle selle. tüüp aga pani enesekindlalt mööda järvevanat pärnu maanteele, kus me loomulikult kohe mitmesse väiksemasse ummikusse sattusime. magdaleena juures oli arve juba suurem kui otse minnes kokku oleks olnud ja põhimõtselt olin kodust ainult kilomeetri kaugusele jõudnud. katus hakkas mul sõitma siis, kui tüüp pärnu maanteelt liivalaiasse pööras, misjärel konstateerisin, et oleme teinud viiekilomeetrise täiesti ebavajaliku ringi ja jõudnud välja täpselt samasse kohta, kuhu otse tulles kilomeetriga oleks saanud. millise asjaolu ma tüübile, kelle nimi (ja ma ka ei usuks, et siuke võimalik on, kui ma poleks seda oma silmaga näinud) oli stenli graaf, välja tõin. stenlil silm ka ei pilkund kui teatas mulle, et veerenni tänav on kinni ja sealt läbi ei saa.

kuna ma olen kahe kuu jooksul juba vähemalt kümmet taksojuhti informeerinud asjaolust, et ühistranspordile on veerenni tänav täiesti lahti, siis oleks ma teda küll vähe juhmiks pidanud, kui ta oleks teatanud, et ta ei teadnud, et tema sealt läbi sõita saab, aga ilmselt siiski andestanud. stenli aga ütles enesekindlalt, et takso pole ühistransport. siinkohal peaks vist mainima, et taksojuhisertifikaadi kõrvale oli tal armatuuril kinnitatud veel teine kaart, millel seisis, et stenli graaf, jurist, liiklusküsimustes. hoolimata tema suurest ekspertiisist antud vallas, meenutasin talle siiski asjaolu, et kui taksol on klient peal, siis liikluseeskirja järgi (paragrahv 2, lõige 57, kui olla täpne) on tegemist ühistranspordiga. tema vastu, et hoopiski mitte ja teised taksojuhid on seal juba trahvi saanud ja mõistku ma nüüd ikka, et ta ei taha oma loaga riskida jne. üritasin temaga veel natuke vaielda antud teemal, aga põhimõtteliselt oli nagu räägiks seinaga. mistõttu muutsin taktikat ja küsisin, et aga kust tema siis tuli, kui ta linna poolt mind peale võtma sõitis. selle peale stenli mökitas natuke ja teatas, et ta ei tulnud, ta oli seal. ma küsin, et kus seal. tema, et seal, noh. siis lõpuks mõtles välja, et ta oli viadukti hulgilaos. mis on saja meetri kaugusel minu kodust. kust ta tuli mind peale võtma üle veerand tunni. millele ma tema tähelepanu enam juhtima ei hakanud, sest see tundus juba täiesti mõttetu. ilmselgelt oli tegemist vankumatu jobuidioodiga.

ilmselt oleks ma sellepeale pidanud antud sõidukist pikemata lahkuma, aga meie vestlus oli mind niivõrd kurnanud, et otsustasin kohale jõudes talt lihtsalt arve võtta ja siis viitsimisel lasta tulika taksol mulle selgitada, kuidas annab veerenni tänavalt narva maanteele 130 krooni eest sõita.

stenli graafi nime guugeldades selgus, et tegemist on endise liiklusuurijaga. või võib-olla ka praegusega, kes muuhulgas on ka taksojuht ja jurist, liiklusküsimustes. ma igatahes polnud väga kaugel sellest, et lahkudes talle möödaminnes vihmavarjuga äsada. vägivald, muidugi, pole lahendus.

h

nähes eile heltermaa sadamas kaugeneva praami tagumikku, oli esimene impulss küll ekspress hotline'lt see kõne peale kulutatud kümme krooni tagasi küsida, aga see oleks eeldanud neile helistamist, mis oleks mulle omakorda kümme krooni maksma läinud. õpilane jane oli mulle eelmisel päeval kahetsusväärsel kombel öelnud mitte bussi hellamaale jõudmise aja, vaid selle pähe pigem siiski praami väljumise oma. mistõttu ka kaks tundi hilisem praam ja tund aega haapsalu bussijaamas ja tunne-oma-kodumaad buss. aga hiiumaal järjekordselt eriti zen. kolm õhtut järjest sai välku ja pauku imetleda kaugelt ja lähedalt (üksöö panime lausa toolid keset heinamaad ja jälgisime hea pool tundi, kuidas taevas eemal sähvis). rannas õitsesid orhideed ja meres käisin jalgupidi ära. korjasin esimese päeva jooksul endalt ka kaks võimalust otsivat puuki, mistõttu muutus puugivaktsinatsioon aktuaalsemaks, mistõttu käisingi läbi ka kärdla perearstikeskusest. kogu kärdla linna asfaltkate on pakilisteks teetöödeks üles kaevatud. tsivilisatsiooni ristnasse viimine on ilmselt igavene tagavaraprojekt.

aga tallinn on ka üsna lahe. sest siin annab üsna põhjalikult hängida.

h

eilne täiesti turismivaenulik ilm (mille käigus sai siiski niimõnigi linnuke kirja) on täna asendunud täiesti vastuvõetava keskeuroopa varakevadega. kahjuks aga sai eile jalad ribadeks trambitud, mistõttu täna suundusime hoopiski kunstisaali. d'orsay muuseum oli isenesest päris vahva koht ja küllastumust õnnestus seal siiski tunduvalt pikemaks ajaks vältida kui eelmine kord louvre'is (kus juba pärast murdosa maalide, ehk siis umbes sajakonna, läbivaatamist hakkas kogu väljapanek pigem tapeedina tunduma). kõigi piltide pealkirjad olid muidugi ainult prantsuse keeles, aga õnneks üsna lakoonilised (degas' pilt "vannist väljuv naine kuivatab vasakut jalga" näiteks). ühe pissarro juures sattusime siiski hätta ja see pilt on nüüd meie jaoks ilmselt igavesti tuntud kui "ahh, persse, ütleb tütarlaps bagetiga".

nüüd igatahes jalad protesteerivad valjult, et nende kallal on vägivalda toime pandud ja mina pean kohe oma kodinad kokku korjama ja gare du nordi poole raiuma hakkama, et brüsseli rongi peale jõuda. kajale jätan päranduseks meie toa vannitoa vanni, kust vesi enam ära ei lähe, sest kork on kinni kiilunud ja see nupp, mis korgi lahti peaks tegema keeldus eile koostööst, mistõttu ma ta lõpuks lihtsalt seina küljest lahti murdsin. täna hotelli tagasi saabudes tuvastasime, et toateenindus ei ole antud veekogu osas midagi ette võtnud, küll aga on ära viinud kõnealuse nupu, mille ma eile vanniservale asetasin.

h

kuulutan halva hotelliônne veebruarikuuga lôppeuks. ma tean, et see ei ole päris standardmeetod kurja saatusega vôitlemiseks, aga no nii see asi edasi minna ei saa. hotellidel pole seestpoolt küll mitte midagi viga, aga nende eksperimentaalne asukoht on küll pehmeltöeldes tüütu. vôib lausa öelda, et kui ma eile lôpuks läbimärjana ja kohvri vedamisest surnud ôlavööndiga tuppa jôudsin (kui olin teeleasunus, oli ôues veel päv, kohalejôudmise ajaks igatahes juba kottpime), viisin läbi oma kôige kirglikuma padjatagumise elus -- edaspidiseks teadmiseks, hotell 'gresham belson' ei ole seal, kus hotellibroneerimise leheküljel venere (mille suhtes mul üldiselt pretensioone ei ole) olev kaart väidab teda olevat. ei ole isegi eurokvartartalis ja ma môneti kahtlustan, et see ei ole isegi mitte brüssel enam. eile ôhtul tundus hommikul töölesaamine küll ilma taksota vôimatu, aga pärast seda kui olin tund aega vannis ligunenud, suutsin siiski strateegia välja môelda. inimestega suhtlemisele paneb see siiski paraja pôntsu.

h

kui te mingil põhjusel kunagi olete teada tahtnud, et kus tänapäeval pubekad leiavad võimaluse teineteisega intiimselt omavahel olla, siis selle müsteeriumi olen ma teie jaoks nüüd lahendanud. see koht on nimelt kalevi ujula bassein. võiks ju arvata, et see on üks koduse kasvatuse alustalasid -- noh, et ära matsuta süües, austa oma vanemaid ja ära amele ujula kolmandal rajal. aganoh, tänapäeva noorus...

ma arvan, et on üsna turvaline väita, et kalevisse ma enam tagasi ei lähe. liiga suur ja liiga kitsas ja üldiselt täielik anarhia. ujumiseks see küll mõeldud ei ole, kuigi ma ei saa päris hästi aru, miks on lastele hullamiseks olümpiamõõtmetes basseini vaja. ja loomulikult ongi oodata, et pühapäeva õhtupoolikul on ujulas ebamugavam ja ülerahvastatum kui kolmapäeva hilishommikul, aga seal oli ikka täiesti võimatu. kõiksugustel lastel puudus igasugune pieteeditunne kui asi puutus mulle pähe hüppamisse või suvalises kohas keset rada minu ees materialiseerumisse. ja peale selle olid veel need supelsaksad, kes oma täiesti obsöönsetes spiidodes risti üle raja lamaskledes rajapiiretes rippusid (jällegi, me räägime siin kolmanda raja umbes 30ndast meetrist), nii et nende uhkelt vaatamiseks välja pandud kubemepiirkond mul iga läheneva tõmbega üha rohkem vaatevälja vallutas.

noh ja siis veel kõik see muu, mis mind nõmme ujulale truudust vanduma paneb. need haitekk riietusruumid, mis olid ahistavalt kitsad ja puuduv dušisurve jne. ja ohh, mis meil veel omalajal põhja-haagas... (kuigi jah, mtv3 näitab just uue idolsi hooaja esimest osa, nii et ei tasu seda soomet ka liiga palju idealiseerida)

h