alles see oli, kui kümne aasta möödumise puhul kooli lõpetamisest toimus klassi kokkutulek. omamoodi õõvastav ja kummaline väljavaade, eksole (samas, ootamatult, üldsegi mitte eriti õõvastav ega... noh, üldse mitte eriti õõvastav kogemus). inimesed olid üldiselt sellised nagu neist oodata oligi, ilmselt oleme ka juba piisavalt vanad ja samas ka siiski veel piisavalt noored, et mitte tunda enam/veel erilist vajadust pissing contestide järele ja vaevalt kellelgi õnnestus sellest üritusest endale mingeid traumasid hankida (kui ehk järgmise päeva teatav pohmelus välja arvata).

eelmisel nädalal saabus minu postkasti aga e-mail, mis igast otsast vaadatuna on ikka kõvasti kõrgem pilotaaž, kindlasti ka õõvastuse ja kummalisuse poolest. ilmselt ongi kõige mõistlikum see siin unabridged ära tuua:

Tere vanad sõbard

Osasid teist nägin viimati aastal 1986 ja nüüd vist olekski mõnus jälle kohtuda. Lugu on nii, et meie kasvataja Hella töötab ikka veel lasteaias ja tal on 16. November (esmaspäev) juubel mille tähistamisele ta ka meie rühma ootab. Lähme eks? Viime lilled ja kingituse. Kellel lapsed võtke kaasa.

votnii. et siis mul on lasteaia kokkutulek. ma ei teagi nüüd, kas asjaolu, et ma sel päeval brüsselis tööd hoopiski vihun on hea või halb asi. sest ühestküljest ei ole mul nendele inimestele ju hoopiski midagi tõestada. ja teisest küljest -- einoh...

minu lasteaia-aegne boifrend, ilmselt siiani elu kõige diibim suhe, on igatahes nende inimeste hulgas, kelle aktsiooni algatanud inimene kadunuks kuulutas. ise kohtasin teda viimati aastal 1988, pärast esimest klassi koolinoorte tantsupeol.

h

täna on mul külas käinud kolm tugevat eesti poissi. eriti muljetavaldavad olid need kaks viimast, kes pesumasina kitsast keerdtrepist üles vinnasid. põhimõtteliselt, kui see krempel oleks veel sentimeeter laiem olnud, oleks see igavene jurakas samsung, mis eile teiseltpoolt raudteed euronicsist ostetud sai, sinna trepi vahele ka igaveseks kinni jäänud. poistele igaljuhul props.

oksana livingust saab selle eest propsi, et oskab täiesti spontaanselt täiesti korralikke kõnepostiteateid jätta. eesti inimene ikka tihtipeale kiilub kinni selle koha peal, kus talle öeldakse, et räägi nüüd natuke omaette. tuleb kõvast eeee-sid ja ömm-e. igatahes on diivan nüüd varsti kaks nädalat läinud olnud. ootan teda juba pikisilmi tagasi.

teisest küljest muidugi pakilist kiiret ei ole, sest köök, sealsamas kõrval, ei ole ikka veel oma lõplikku kuju omandanud. isiklik onu saab homme juba teist laupäeva järjest kipsplaadi tagant juhtmetega sorkida ja seejärel on vaja veenda kedagi, võimalik et köögipaigaldajat ennast, mõõduka lisatasu eest, seinast eemaldama ilmselt nõudepesumasina jaoks mõeldud kraani, mida minu nõudepesumasin ei vaja -- vastupidi, minu nõudepesumasinale jääb antud kraan ette.

ja noh, see on ka kõik isegi nagu okei, sest olemasoleva kodu kokkupakkimine kulgeb üsna vaevaliselt. muljetavaldav on siiamaani olnud ainult see, kui palju ma olen selle nelja aastaga suutnud väga väiksele pinnale asju mahutada. kui see pakkimisprotsess kõik läbi on (ja sellest on möödunud mingi kosutavalt mõistlik hulk aega), vaatan ma asjale kindlasti hellusega tagasi. tegelikult peaks igaüks aegajalt natuke kolima. saab nii paljust mõttetust kolast lahti.

h

Blogged with the Flock Browser

tänase päeva tippsündmusele pakuvad tõsist konkurentsi muidugi kopsuröntgen (olen mõneti järje kaotanud, aga ma arvaks, et neljas, võib-olla ka viies...), naha alla glükoosilahusest lumepalli tekitanud lekkiv kanüül, peakirurgi isiklik visiit/voodiserval istumine ja külaskäik prouadelt, kes meie sõprussuhet juba veidi ühepoolsena nägema hakkavad (nemad peavad kogu aeg minu juurde tulema, mina neile kunagi külla ei lähe jne. ühesõnaga what's in it for them?).

aga ilmselgeks võitjaks on siiski see, et sain üle kolme nädala pead pesta (kuulutasin seda asjaolu ka kohe ukse peal külla saabunud prouadele). ma pole kindel, kas hommikusel hooldajad ja õed mind ilma selle haisva asotsiaaliparukata äragi tunnevad. sõrmede läbi puhaste juuste laskmine on olnud üks mu lemmikfiilinguid juba ammu. kolm nädalat ootuskõvera kasvatamist on selle mõnu kõrgemale tasemele viinud.

homme hommikul esimese asjana tavapärane torkimine vere leidmise eesmärkidel ja seejärel olen kompuutertomograafi järjekorras essa. seda protseduuri viiakse minu peal läbi kolmandat korda ja kuna see kiiritab nigu tšernoobõlis, siis ilmselt homme õhtul kui tuled kustuvad helendan mina neoonroheliselt edasi.

a mulle tundub valgusefektidest siiski olulisem lõplikult paika saada, mis mul viga on, et seda seejärel väga otsekoheselt ja sihtotstarbeliselt ravida. vaatan nüüd juba kõigile nendele kõrgestiharitud härradele õigustatud nõudlikkusega otsa. antud hotellil on ju omad mugavused, aga... (jah, lõpp tavapärane ving. a nüüd siis olete jälle asjaga kursis.)

h

täna õhtul tuli küll umbes kolm korda (õnneks küll mõneti varieeruvates seltskondades ja kindlasti erinevates geograafilistes punktides) jutuks asjaolu, et mulle ei meeldi lühikesed mehed (ja ma ei teagi, kuidas minu sellist seisukohta peegeldav narratiiv niivõrd resoluutseks muutunud on...) ja et me elina (ja taneliga) veetsime oktoobris öö bordellis, aga see ei muuda siiski seda nukkerrealistlikku tähelepanekut, mida viimane nädal ainult kinnitanud on ja mis samuti täna vähemalt korra valju häälega välja ütlemist leidis.

sellel on midagi pistmist põlvkonnaga. või siis mitte; võib-olla on sellel midagi pistmist hoopiski seltskonnaga. inimestega, kes on nii üksikasjadeni teadlikud kõigest, mis toimub nende ümber, kes usuvad tõsimeeli, et neil on isiklik vastutus maailma püsimajäämise ees. ja kes samas ei suuda kuidagi täiskasvanuks saada -- ei suuda suhteid hoida ja peret luua ja on ise selle pärast ka juba natuke mures ja hirmul ja selle mure ja hirmu peletamiseks käituvad nagu isepäised lapsed, ühelt absurdselt pildilt teisele lennates.

kes on siis isekamad -- need, kes maailmas kaotavad iseenda või need, kes iseendas kaotavad maailma? ja kas õnnelikumad inimesed on need, kes ei anna järele enne kui nad saavutavad rahulolu või need, kes saavutavad rahulolu järele andmisest?

ma olen liiga vana, et mitte olla mina ise. nüüd jääb ainult loota, et minust endast piisab.

h

mulle meeldis uus bond. ja ma ei ütle seda lihtsalt sellepärast, et originaalitseda. või sellepärast, et daniel craigil on uskumatult sinised silmad (mis muidugi ka kahjuks ei tulnud). mulle meeldis uus bond, sest temas oli sellist steve mcqueeni teravat stiilsust ja ta oli algusest lõpuni nagu pingul vedru, laskmata sul hetkekski unustada, mis on kaalul ja mis on kaotatud. mulle meeldis see tegijate ambitsioon saada tõsiseltvõetavaks ja see jäägitu detailne pühendumus, millega nad seda eesmärki püüdma on asunud. mulle tundub, et nad on andnud mulle tagasi selle teadmise, et bond on rohkem kui tavaline actionfilm ja bond ei ole ainult tühi kest, puutumatu ja surematu.

ma olen ilmselt alati arvanud, et bond on küüniline, sest selline eemalviibiv nõtkus ei saa olla päris, või siis et vähemalt ei saa olla kõik. aga nüüd mulle tundub, et võib-olla tuleneb selline mulje lihtsalt sellest tagasivaatavast pilgust kogu jadale ja et võib-olla flemingu bond, keda connery ometigi üsna tõetruult kehastas, ei olnudki mitte niivõrd küüniline kuivõrd lihtsalt oma ajastu produkt, Mees, kes päästab maailma suht hobikorras ja lihtsalt sellepärast, et ta on selles juhtumisi päris hea. loomulikult pidi selline produkt ka kusagilt pärit olema, aga selleks ajaks kui bond kinolinale jõudis, oli see väike detail juba ebaoluline -- kesse tahtiski teada, miks bond kõigi ettejuhtuvate siresäärtega voodisse siirdus, pigem ehk huvitas hoopiski küsimus, et *kuidas* ta seda teeb ja kuidas saaks mina siit miskit selle kohta õppida.

misjärel tulid seitsmekümnendad ja roger moore, kes ei olnud mitte niivõrd aloof kuivõrd lihtsalt manipuleeriv, mitte lihtsalt olemasolevast parimat võttev vaid lausa hedonistlik ja selle kõigega samuti oma ajastu produkt. ja see selgitab ka natuke, miks seejärel, kaheksakümnendatel tekkis selline peataolek, kus bonde mängisid vaheldumisi erinevad vanemad härrasmehed (kelle puhul bondilik dändikäitumine tõesti juba vähe naeruväärsena tundus) -- sest kuna tegelaskujult olid kõik nurgad maha lihvitud, siis ei jäänudki suurt midagi enam järele.

timothy daltoni saabumine märgib minu jaoks ausaltöeldes ikka täielikku minnalaskmist, lihtsalt going through the motions. tegelikult taheti juba siis brosnanit bondiks, paisuv kumu selle ümber tõstis aga brosnani vinduva telesarja "remington steele" reitingut niipalju, et tegijad otsustasid siiski ära kasutada ka brosnani viienda lepinguaasta ja sarjast veel ühe hooaja (kõige nõrgema, ilmselt mõneti ka sellepärast, et vaesel pierce'il oli tuju suht hapu) välja pressida. mistõttu jäi brosnan rongist maha.

ma pean tunnistama, et "goldeneye" on tegelikult üks mu lemmikbonde (pärast ammulisui "casino royale" alguses oleva parcouri-stseeni vaatamist imdb-st aru pärima minnes selgus, et nende kahe filmi režissööriks oli sama mees -- martin campbell), suuresti ilmselt sellepärast, et sealt õhkus sellist uueks tegemise indu. pärast seda läks kõik muidugi kolinal allamäge (mida iseloomustab ka asjaolu, et kolme järgneva filmi pealkirjad on praktiliselt äravahetamiseni sarnased, kahe puhul on lihtsalt sõnu ümber tõstetud minuarust) -- ilmselt taheti seeria mingile töötavale ärimudelile allutada, ainult et see inimene, kes selle mõtte peale tuli ei saa küll siit planeedilt olla.

niisiis, jah, 'quantum of solace' ei ole film, mis omaette jalul püsiks -- ilma 'casino royaleta' ei oleks tal sisu, lugu oleks alguse ja lõputa ja bondi kohta ei saaks me mitte midagi teada. aga, arvestades, et tegemist ei ole mingi suvalise actioniga, siis polegi see ju point -- me ju kõik teame, misasi on bond. mis mulle meeldib on tegijate katse lõpuks ometi ka uurida küsimust, kes ta on. alustades sellest, et näe, bond ka inimene. ja tõesti on tulnud kätte aeg tunnistada, et bond on küüniline, mitte niivõrd puuduliku empaatiavõimega kuivõrd pigem niivõrd tihkelt kokku pakitud emotsioonidega, et tundub peaaegu ebainimlikult jäik.

arvestades, et tegijad on endale võtnud ülesandeks kogu legend juppideks võtta, prügi ja kleepekas maha pühkida ja uuesti kokku panna, on kõik lausa väga hästi. sellised operatsioonid kipuvad kahetsusväärselt tihti kolossaalselt vastu taevast lendama. craigi bondiseeria on sirgjooneline ja toores ja niivõrd inimlik, et lubab andestada kõik selle, mis on ebarealistlik ja ülepaisutatud (aga ilma milleta ei oleks bond enam bond).

olen ilmselgelt samuti omandanud maailma saari ühendava manjaanamentaliteedi. häid kavatsusi on kõvasti rohkem kui elementaarset tegutsemisvõimet. või noh, ütleme, enesedistsipliini, sest kui ennast voodist/võrkkiigest/... ei, need kaks varianti ongi ainult... no igatahes, kui jalad alla saab, siis on tegutsemisvõimet küll.

üks hea kavatsus oli näiteks bosniast tagasi tulles, võib-olla isegi bosnias olles asjaoludest ülevaade anda. aga kuna ma ju spetsjomm viini lennujaamast kojuunustatu asemele uue fotoka ostsin, siis tundus kuidagi kohane sissekannet ka visuaalsete näidetega täiendada. noh, ja fotode internetistamisega sain ju ometi hakkama alles eile. kui ma pärast balkanivisiiti juba teist korda strasbourgi olin jõudnud.

sellesmõttes on muidugi kõik legitiimne, et reisi muljeid seedin ma jooksvalt siiani ja veel vist mõnda aega. sest küsimusele "miks me kakleme?" bosniast vastust küll ei saa, vähemalt mitte sellist mõistusepärast. küll aga on võimalik ennast jube tobedalt tunda, et meie siin ei ole siiani suutnud üle saada 60 aastat tagasi aset leidnud sõjast (mis, tõesti, meie jaoks tegelikult lõppes alles 17 aastat tagasi, aga mul on sõbrad, kes on üles kasvanud linnas, millele neli aastat mürske loobiti -- kahe miljoni pealt lõpetati lugemine ära, aga piiramine kestis pärast seda veel kaks aastat).

ja siis sa vaatad linnas kohvikutes istuvaid üliõpilasi ja einestad sõpradega sumedas hoovipealses itaalia restos ja (enesest sõltumatult, paratamatult piinlikult veidi patroniseerivalt) imetled neid selle eest, et nad on nii tavalised, nii... normaalsed. aga veidi pinnast kraapides saad aru, et tegelikult ei ole midagi lahendatud, tegelikult ei ole miski lõppenud, sest kui ajalugu kirjutavad võitjad, siis siin ei võitnud keegi ja keegi ei saanud oma õigust jalule seatud, oma tõde kuuldavaks tehtud ja riiki kui sellist ei ole. ongi ainult inimesed, kes teavad ainult seda, et enne oli hea ja siis oli jube sitt ja nüüd nagu polegi enam midagi, kaugeltki mitte siis seda, mille eest me võitlesime ja surime.

ma pean häbiga tunnistama, et enne seda kui ma sanijni käest küsisin, et mis siin siis tegelikult toimus, ei teadnud ma kogu sündmustikust ja selle katalüsaatoritest ikka muffigi. eks ma ilmselt oletasin, et seal oli nii nagu siin. vaatasime mäenõlval lainetavast moslemite surnuaiast alla linnale ja sanijn rääkis rahulikult, käega vastavatele linnaosadele viidates sellest, kuidas üsna rahulikult koos elanud ja lootusetult segunenud elanikkond osavalt tükkideks kisti.



kuidas ühel hetkel koosnes linnas paiknev jugoslaavia väekontingent ainult serblastest ja järgmisel hetkel olid nad kõige täiega linnast välja tõmbunud ja võtnud asendi sisse linna kohal mäenõlval ja kukkunud hagu andma. kuidas linnaelanikud vastupanurelvastasid ennast sellega, et võtsid serbiast saabunud nädalalõpusõjarditelt (piirini on 120 kilomeetrit, just paras, et laupäeval läbi astuda ja natuke naabrit tulistada) lihtsalt relvad käest. ja sellest ka, et sõja ajal linnas elades tegelikult nagu ei osanudki surmahirmu tunda, et tõeline paanikahoog tabas teda siis, kui ta pärast sõja lõppu esimest korda sinnasamasse linna kohale mäeharjale ronis ja nägi kui avatud ja peopesa peal kogu linn tegelikult kuuli- ja mürsurahele oli olnud.

et siis elu läheb edasi, kogu aeg ja kõigest hoolimata. sarajevo lennujaamast linna poole sõites jääb tee peale, linna republika srpska poolsesse otsa selline veidi õõvastav lasnamäe, kus keegi pole vaevunud veel kuuliauke üle krohvima ja asustatus on sporaadiline (näiteks, et aknad ja kardinad on ees umbes kolmandikul majast). ja siis järsku näed läikivaid ultramodernseid klaasist ja metallist hoonekomplekse ja esimesel hetkel tundub see kuidagi küüniline ja kohatu, aga siis saad aru, et tõesti, õnnelikud on need, kes suudavad ajaloost üle olla. ükskõik, kus. aga eriti seal.



ja kõige selle juures on loodus nii hingematvalt võimas ja ilus. sarajevo ise, kahe mäeaheliku vahel pikas kitsas orus



ja sealt edasi piki neretva jõge lõuna poole, sinna kus on meri ja horvaatia saba. tegime ühel päeval herkulesliku roadtripi, sarajevost läbi mägede horvaatiasse, sealt alla dubrovnikusse, siis piki merekallast (kui veel rahvaste sõprus valitses, eraldas horvaatia bosniale väljapääsuriba aadria merele, mistõttu tuleb piki kallast sõites korra jällegi bosniast läbi käia, nii umbes kümnekonna kilomeetri jagu) ja jälle üles tagasi, mostarisse ja vastu ööd tagasi sarajevosse.

horvaatia on muidugi midagi muud, või vähemalt see osa horvaatiast, kus mina nüüd käinud olen. dubrovniku vanalinnas on kõik katused uued, sest sealkandis tegi üks visa tshernogoorlastest koosnev jugoslaavia väeüksus veel 1997.aastal piiramis- ja turmtuleharjutusi. ja üldse on seal ilus, aga samas on seal ka mustmiljon turisti.



aga kui horvaatia poolt bosniasse sõita, siis läheb ikka hea mitukümmend kilomeetrit, ilma et miski annaks ära, et tegemist ei ole enam horvaatiaga. eriti sellisel õhtul kui horvaatia jalkameeskond euroopa meistrivõistlustel alagrupimängu peab. isegi mäeahelikule on punavalgeruuduline plagu katteks peale tõmmatud. mostaris jalutasime ja kohvitasime õhtupoolikul moslemite poolel neretvast, kus küll samuti igas asutuses telekas käis, aga rahvuslik tunnetus ilmselgelt nii palju löögi all ei olnud (küll aga võis täheldada keskmisest tunduvalt suuremat sakslaste poolehoidjate kontingenti -- kohalik sõber damir kinnitas muljet, et omad poisid on need, kes parajasti horvaatide vastu mängivad). vanalinn on seal jube kaunis ja tshill, osati ka unesco maailmapärandiks kuulutatud ja selle toel üles putitatud, piece de resistance'iks sõja ajal suure hurraaga taevasse lastud suur sild



aga viha ja vaen mullitavad märgatavalt ja paljudes seintes on endiselt haigutavad augud, mille naabrid pidasid heaks sinna käristada



ja kui mäng läbi sai, istusid horvaadid nagu üks mees autosse ja panid signaalide huilates ja lippude (horvaatia omade siis, muidugi, kuigi üks suurematest oli ka taani lipp) lehvides moslemite linnaosa poole. juba aegsasti kontrolljoonel koha sisse võtnud politseinik saatis nad sealt kaarega kodu poole tagasi.

mida päev edasi, seda rohkem hakkas mind ennast vaevama see, milline haigutav auk on selle vahel, mida ma tean ja mida ma tunnen õige olevat. minu oma kodus siis, loomulikult. üksõhtu näidati juhuslikult bernard henry levy filmi "bosna!", mille ees ja järel levy ka ise sõna võttis. filmi kiitsid mu sõbrad vist heaks, küll aga ajas neid maruvihaseks see, et levy ülistas daytoni rahulepingu sõlmijaid, kes jätsid sellega riigi määramata ajaks limbosse ja andsid hoobi näkku kõigile neile, kes sarajevo ja bosnia eest võitlesid. minul ajas emotsiooni endalegi ootamatult lakke aga see pateetilisus, millega levy halas, kuidas lääs bosnia neljaks aastaks omaenda silme ees üksi jättis. sest üldiselt olen ma piisavalt küüniline küll, et selliseid seljakeeramisi ajaloolise paratamatusena võtta. aga tol hetkel hakkas mul väiksest eestist, kelle lääs viiekümneks aastaks omaenda silme ees üksi jättis, lihtsalt nii kohutavalt kahju. ja hiljem läbi öö koju jalutades majale (kes, muide, on horvaatias üles kasvanud ja ungaris keskkooli lõpetanud ja kelle isa on serblane ja ema ungarlane ja kes kategooriliselt keeldub omale mingit rahvust omistamast, sest see ainult antagoniseerib inimesi, kes temast tegelikult midagi ei tea) oma hingeseisundit selgitada püüdes ütlesin välja asju, mida ma vist tegelikult ka tõeseks pean, aga mis ausaltöeldes ka mind ennast mõneti üllatasid. ei, mitte mingeid marurahvuslikke loosungeid, vaid eesti kui riigi tulevikueksistentsi väljavaateid puudutavaid seisukohti. ja üldiselt olen mina ka muidugi seda meelt, et sellelt sillalt tasub alla hüppama hakata alles siis kui me sinna jõudnud oleme, aga kogu see nädal tekitas minus siiski moraalseid ja praktilisi dilemmasid, mida mul varem on oskuslikult vältida õnnestunud.

ja kuna politoloogilis-sotsioloogiline emotsioonidevikerkaar oli nii ulatuslik, siis libises hajra ja sanijni üle 11 aasta esmakordselt nägemise shokk kuidagi pragude vahelt läbi. see tundub ikka igavene lahmakas aega, eksole, aga tegelikult polnud mingit vahet. me ju tundsime teineteist, missest, et kui me syracuse'i ülikooli ühika ees viimati hüvasti jätsime, ei olnud keegi meist veel täisealinegi.

h

muud pildid seal

see tänaval sms-ide trükkimine on mul nüüdseks juba päris hästi käpas, nii et sellesmõttes võiksid telefonipostid mupoolest ka edaspidi polsterdamata jääda. pigem on praegusel kevadisel aastaajal probleem selles, et näpp külmab ära.

a need uued davidoffi reklaamipostrid on küll minu surm. vähe sellest, et on oht ise endal ootamatult kael kahekorra keerata, näen ennast lähitulevikus ka korduvalt prügikastide otsa ja autode alla jalutavat. ja ausaltöeldes, ma ei oska seda isegi väga kahetseda...

kuigi ma olen tegelikult ise ka juba niipalju tark, siis pileteid broneerides küsisin igaksjuhuks ka agendilt üle, et kui minnes on amsterdamis kahe lennu vahe 45 minutit ja tulles 50, siis milline on tõenäosus jätkulennust maha jääda. ta kinnitas mu arvamust, et selline võimalus on üsna hea. aga kuna realiteedi maksimaalsel kokkulangevusel planeerituga oleks graafik olnud üsna täiuslik, siis otsustasin antud võimaluse liigitada kategooriasse "reisi potentsiaalne lisaatraktsioon" ja siiski edasi pressida. omandasime praktilise kogemuse, et 45 minutit on täpselt paras, et jõuda schipolis terminalist d terminali b, sealjuures läbides passi- ja turvakontrolli ning lipsata väravast väljuva bussi tagumistest ustest enne nende sulgumist sisse. samal ajal kui buss mööda põlle vuras, arutlesime veel omavahel, et ei tea, kas meie kohvrid ka sama operatiivsed ja osavad on kui meie, aga lennuki juures bussist väljudes avanes järgnev südantliigutav vaade:



mõtlesime, et kui me nüüd neid marseille'is pagasilindilt ei leia, siis saame vähemalt detailselt kirjeldada, kus me neid viimati nägime.

piloot, kes teatas, et marseille'is on sooja 9 kraadi, oli ilmselgelt pessimist, sest sadamabulevardil kohvikus istudes kiskus dressipluusis ikkagi palavaks. enne lennujaama bestwesternisse tagasi sõitmist jalutasime veidi ringi kitsastel hämaratel tänavatel, mis olid natuke räpased ja inimtühjad nagu natüürmort, aga sinise taeva tustal ikkagi mõneti muinasjutulised.



järgmisel hommikul edasi sellesse linna, mille nime me lõpuni hääldada ei osanud ja tol hetkel kujutasime veel ette et see on ajattshio.



kohapeal tuli korduvalt nentida, et faking jaanuar, sest ilm oli rõõmus kevad, 15-16C, mõnikord rohkem. ja ei olnud üldsegi hooaeg (kogu linna lugematutest hotellidest oli lahti ainult kaks) ja me ei kuulnud terve nädala jooksul kordagi mingit muud keelt räägitavat kui prantsuse, aga igal pool olid välikohvikud ja päike lajatas hommikuti valusalt aknast sisse. noh, ja mida nendest palmidest arvata, eriti kui nad on vaheldumisi raagus puude ja jõulukaunistustega?



lennujaam asub neil põhimõtteliselt rannas, nii et kui teisel päeval otsustasime seal tshillida, siis nägime, kuidas fokkerid kõrval maandusid. mitte väga tihti, sest see poleks olnud tshill. ja kui üks asi on selge, siis see, et kõiki maailma saari (abrukast korsikani) ühendab kõikehõlmav manjaanakultuur -- praegu kohe ei saa midagi, sest kõik võtab aega, nii et lähme teeme parem ühed dringid.



kuigi 99% postkaartidest, mida saarelt leida, kujutavad erinevaid maalilisi biitshe, on muljetavaldavam osa siiski see valdav enamus, mis paarsada meetrit merest praktiliselt püstloodis üles tõuseb ja tõuseb ja tõuseb ja tõuseb. kõrgeim tipp, lumine ja puha, peaaegu 3000 meetrit. ja selleks, et saada saare lääneosast napoleoni sünnilinnast (mille hääldust kahtlustasin nüüdseks juba olevat ajakkio) risti läbi saare kirdesse, suuruselt teise linna bastiasse, peab minema praktiliselt sellesama monte d'oro kaudu. 19.sajandi lõpus murdsid mingid imemehed sealt läbi üherealise raudtee (sillad ja tunnelid ja värgid), mida mööda siiani neli korda päevas kahe vaguniga rong paneb (neljapoole tunniga), aga kuna pole hooaeg, siis oli pool raudteed remondis ja meid viis kuni keset mägesid oleva corteni hoopiski buss, mis mööda kõhedalt kitsaid mägiteid hulljulgelt ülespoole rühkis, kuni me ükshetk olime pealpool pilvi.



korsika on ka sajandite jooksul päris mitmetele ette jäänud ja kunagi mitte päris iseseisvaks saanud ja iga kord kui võõrad jorsid rannast peale pressima hakkasid, panid kohalikud, tükkis oma toskaanast tulnud keele ja vankumatu põikpäisusega mägedesse. seal on nad igatahes muljetavaldavat inseneritööd arendanud, sest kui neid väikseid linnu näinud ei oleks, siis ei usukski, et maju on võimalik niimoodi üksteise kohale rippuma ehitada. vankumatu põikpäisus on viinud aga selleni, et suuresti turismist sõltuvast saarest ei ole saanud turistikat -- bastia (ja tema maanukil künka otsas laiutava jumaka bastioni) romantiline räämasus oli kohati isegi mõistatuslikult ehmatav. siis keerad muidugi kusagilt ümber nurga ja hing jääb jällegi kinni.



viimaseks, südantmurdvalt päikseliseks päevaks juhatas lonelyplanet meid omaenda linna (nüüdseks oli meenunud, et tegemist on ju ikkagi prantsuse saarega, nii et ehk hääldub see nimi hoopiski azhakkio?) tagusele, kaktusevõsasse mattunud mööda rannikut sakitavale mäele, kuhu 19.sajandil saabunud inglise suvitajate tarbeks (antud kaktusevõsa oli nende järgi isegi bois des anglaisiks nimetatud) oli matkarada sisse uuristatud ja eelmise suve jooksul isegi korralikult märgistatud. kõrgpunkti jõudes oli nahk küll märg ja hing paelaga kaelas (sandra tegi juba oma mobiiltelefoni 'cloverfieldi' stiilis videosid -- 'kui te selle telefoni leiate, siis ilmselt olen ma juba surnud...'), aga avanev vaade heastas kõik. laskumine oli järsk ja kaval, pärast all rannakividel peesitades oli tunda, kuidas põlved värisevad.



kuigi kolm lendu üksteise otsa on ikkagi liiga palju ja air france/klm oma lennuplaaniga liberaalselt ümber käimisega ka reisipaketti veidi närvikõdi tõi (marseille'is lennukit oodates kuulsime, kuidas kõrvalväravas kuulutati välja tagasilend saarele ja lõpuks sai selgeks, et nimi, mis kirjutatakse ajaccio, hääldub azhaksio -- no kui nad seda iksi sinna tahtsid, miks nad seda sinna siis lihtsalt ei pannud?), on korsika siiski esimene käidud koht, kuhu tahaks kindlasti tagasi (muidu, ükskõik kui vinge ka on olnud, tundub ikka, et maailmas on ju veel nii palju täitsa nägemata paiku) -- nii üllatusi täis saarel jäi veel väga palju ennenägematut pakkuda.

h

olen oma kahekuulist puhkust endalegi üllatuseks niivõrd tõsiselt võtnud, et põhimõtteliselt ei teegi midagi. mis siis nähtavasti hõlmab ka antud veebiväljaannet. mis on normaalne, arvestades, et kuivõrd põnev oleks blog sellest, kuidas ma mitte midagi ei tee. kogu see suurepärane olesklemine on muidugi teinud oodatud imetegusid minu unerezhiimiga, mistõttu on normaalne, et kui teised inimesed majas ringi kobistama hakkavad, panen mina arvutikaane kinni ja tulen uuesti teadvusele varasel pärastlõunal. lootust muidugi on. järgmine nädal näiteks väike kõrvalepõige korsikale, mida oleks ju nukker maha magada.

aga tänane reportaazh jõuab teieni hoopiski laulasmaa spaast. tänaõhtune nending on see, et eesti meest ei suuda ikka keegi tema spiidodest lahutada. supelungi alguses oli basseinla meeldivalt tühi, aga pikapeale läks inimkontsentratsioon siiski liiga suureks ja kuna kostüümid ei jätnud kujutlusvõimele kaugeltki mitte kõike seda, mida nad tegelikult talle hädasti jätma oleks pidanud, oli terve mõistuse huvides siiski parem lahkuda.

mudimis- ja mukkimisprotseduurid homme.

h

olen oma spontaansetes loomavaatlustes jôudnud tallinna kesklinna linnajaos kohatud jäneste ja rebaste juurest rottideni. need olid muidugi igavesed jurakad rotid, siuksed suuremat sorti kodukassi suurused ja ilmselgelt elukoeskkonnana märgust eelistavad, kellede paari ma täna tööle tulles kanali ääres kohtasin, aga no siiski, rotid? selleni siis olemegi jôudnud?

h

môned plenaarisessioonid lihtsalt lähevad nii, et magad hommikul kaua, siis ronid parlamenti, loed meili, teed vahepeal natuke tööd, lähed koduteel toidupoest läbi, ostad mingit môttetut snäkki, teadmisega, et pärast ôhtul tuleb nagunii sööma minna kusagile, viskud hotellitoas voodisse, hakkad raamatut lugema, siis mingi hetk saad aru, et ei viitsigi enam välja minna. hommikul vaatad uimase olekuga natuke telekast cnni, pärast jälle tööle, koju raamatut lugema vôi ehk arvutist mingi film ja üldse on kôvasti aega elu üle järele môtlemiseks. pärast môtled, et näed, ja neid ja neid inimesi seekord ei näinudki.

seekordne ei ole ilmselgelt selline plenaarisession. mis ongi okei, sest voodi on kuidagi ebasobiv ja öösiti magada ma nagunii eriti ei saa.

h

palavus ja tsikaadid. otsustasin tagumikuhaudumise vastu võidelda, ostes endale eile gapist meeste shortsid, lootuses et ehk need saavad piisavalt kotjad õhuvoolude soovitatavaks läbipääsuks (viimati avanes võimalus külastada gappi täpselt kümme aastat tagasi usas, nii et omamoodi pidulik sündmus). jalga ei proovind, sest ma poleks sellist tegevust kuidagi kohalikele umbkeelsetele puhvsoengu ja kitsaste teksadega müüjapoistele seletada suutnud. said head.

eile käisime ilma trotsides näiteks meiji pühamus, mis on shinto religiooni asutus. suurte väravate vahelt sisse astudes hoiatas kadri mind, et lävepaku peale ei tasu astuda, sest siis jääb hing sinna taha kinni või midagi. pühamust lahkudes möödusime keskealisest ameerika naisturistist, kes seisis kindlalt mõlema jalaga pakul ja imetles vaadet.

aga shinto näitab igatahes polüteismi eeliseid monoteismi ees, sest kuna erinevad jumalused on spetsialiseerunud erinevate küsimuste lahendamisele, siis ei ole ükski palve liiga triviaalne. võid näiteks paluda maailmarahu ja igavest õnne, aga ka näiteks, et:



h

brüsselis on terve nädala valitsenud selline rusuv vines palavus. metroos õhk täiesti seisab ja mingi ime läbi pole ma veel konditsioneeritud hoonete vahel tiirutades kopsupõletikku saanud. pikkade varrukatega riietusesemed on olnud täiesti üleliigsed, ka hommikul kell 8 ja õhtul kell 11.

läbi lahtise akna tuleb tuppa igasuguseid hääli ja helisid. hotelli hoovis lobisevad inimesed, prantsuse ja flaami ja ameerika keeles. aegajalt sõidavad sireenitavad operatiivautod mööda. laialdasest isiklikust kogemusest tundsin mööda tänavat kaugenevas klõbinas ära järelveetava kohvri hääle. hotell asub kahe kohaliku tähtsusega tänava ristil ja kui foorituli juhtub punane olema, siis jõuab minuni igasugust ootuspärast ja ootamatut muusikavalikut. just nüüd, kui whitney houston südanlõhestavalt laulis, kuidas ta mind igavesti armastab, üritasin biovoolude abil tuld vahetuma sundida.

aga täna kinos jõudsin väga lähedale kahe inimese verisele mõrvamisele. 'catch and release' filmi ajal istusid minu taga kaks täiesti süüdimatut tütarlast, kes terve filmi ajal naerda röökisid ja täiel häälel omavahel seletasid. ma ei saanudki aru, et miks nad ei olnud vaatama läinud beani-filmi või midagi sellist, sest siukeste slapstick-kohtade ajal elasid nad väga filmile kaasa, itsitades ja erinevad p- ja m-tähega prantsuskeelseid roppusi hüüdes, aga siis kui film nagu vähe tõsisemaks läks, kaotasid nad selle vastu täiesti huvi ja rääkisid omavahel omaenda naljakaid jutte edasi. mistõttu ma ei teagi, kas see film mulle meeldis või mitte, sest ma ei saanud absoluutselt süveneda või kaasa mõelda või mingit tervikpilti asjast omandada. vaimusilma ette kerkis kujutlus, kuidas ma tütarlapsi aeglaselt ja valusalt erinevate tömpide torkeriistadega piinan ja ma arvan, kõik need ülejäänud kümme inimest saalis oleks pealt vaadanud, plaksutanud ja siis võib-olla minuga liitunud. üsna filmi lõpus ei pidanud üks meesterahvas enam vastu ja röögatas nende peale umbes viis rida eestpoolt, millepeale tütarlapsed reageerisid umbes nii, et kamoon, nii on jumalasta normaalne kinos käituda.

h

nähes eile heltermaa sadamas kaugeneva praami tagumikku, oli esimene impulss küll ekspress hotline'lt see kõne peale kulutatud kümme krooni tagasi küsida, aga see oleks eeldanud neile helistamist, mis oleks mulle omakorda kümme krooni maksma läinud. õpilane jane oli mulle eelmisel päeval kahetsusväärsel kombel öelnud mitte bussi hellamaale jõudmise aja, vaid selle pähe pigem siiski praami väljumise oma. mistõttu ka kaks tundi hilisem praam ja tund aega haapsalu bussijaamas ja tunne-oma-kodumaad buss. aga hiiumaal järjekordselt eriti zen. kolm õhtut järjest sai välku ja pauku imetleda kaugelt ja lähedalt (üksöö panime lausa toolid keset heinamaad ja jälgisime hea pool tundi, kuidas taevas eemal sähvis). rannas õitsesid orhideed ja meres käisin jalgupidi ära. korjasin esimese päeva jooksul endalt ka kaks võimalust otsivat puuki, mistõttu muutus puugivaktsinatsioon aktuaalsemaks, mistõttu käisingi läbi ka kärdla perearstikeskusest. kogu kärdla linna asfaltkate on pakilisteks teetöödeks üles kaevatud. tsivilisatsiooni ristnasse viimine on ilmselt igavene tagavaraprojekt.

aga tallinn on ka üsna lahe. sest siin annab üsna põhjalikult hängida.

h

üldiselt ma ei ole lôhnade osas väga tundlik vôi emotsionaalne (helide osas olen ikka kôvasti tundlikum ja emotsionaalsem olnud kogu aeg), aga strasbourg on seekord topeltkahurid välja toonud ja paiskab ôhku kahte mu lemmiklôhna korraga -- jasmiinid lôpetavad ôitsemist ja pärnad alustavad. täna ôhtul tööle jalutades tulid seega matsud vasakult ja paremalt. päevane talumatu palavus on ka taandunud tavalise kleepuva 24-25 kraadi peale.

aga hotellituba on mul seekord kohe hommikusöögisaali kôrval, mistôttu eile hommikul jôudsin enne tööd isegi karbitäie mingeid helbeid piimaga sisse virutada endale. esmaspäeva hommikul (pärast seda kui olin frankfurtis bussi peale saamise nimel olnud sunnitud kaklema 41pealise prantsuse turistpensionäride hordiga, kes ennast kôik eriti ôigustatud subjektideks pidasid ja hotelli jôudnud veidi pärast ühte öösel, kusjuures vastuvôtus olev noormees teatas, et mul ei ole vaja ennast tutvustada, sest ma olen absoluutselt viimane saabuja), kui ma meeleheitlikult magada üritasin, hakkas läbi kahe ukse siiski sisse tungima ilmeksimatu munapudru aroom. suutsin sellest siiski üle saada.

h

see on tegelikult jumalasta äge, kuidas viimasel ajal on kogu informatsioon ja isegi analüüs täiesti avalik. et põhimõtteliselt keegi ei saa kellelegi midagi rääkida ilma, et see jutt kohe kusagile ei edastuks, nii et kõik on kogu aeg kõigile teada. päriselt ka. kuna midagi eriti tõsist minu enda elus toimumas ei ole, mis sõpradelt pieteeti ja konfidentsiaalsust nõuaks, siis on kõik minupoolest okei. selline infokiirtee (kuigi see ei ole päris õige kirjeldus asjadele, aga "inforingtee" ei anna jällegi seda tempot edasi) lisab elule vürtsi. juttu jätkub kohe kauemaks ja see, kuidas asjad, mida sa ise kusagil maininud või mille üle sa valju häälega arutlenud oled juba kohe teatud vindi peale saanuna sinu juurde ringiga tagasi jõuavad, on lausa peadpööritav. looduslik high.

mistõttu eile sai näiteks täiesti vabalt, näidete varal, mida isegi ei pidanud mainima, arutleda omavahel, et kui suhe läbi, siis kas kuulutakse pigem sellesse nulltolerantsi koolkonda, kes hävitab kõik kontaktid ja põletab kõik sillad või pigem sellesse, kes ikka ei raatsi minna lasta ja mõnel külmal talveõhtul vanad e-mailid ette võtab, vanad mp3-d peale lükkab ja pärast, endal silm udune, tõsimeeli mõtleb, et tea, kas sai ikka õigesti tehtud ja tea, kas nüüd on juba hilja jälle ühendust võtta. (ma olen raudselt koolkonnas nr.2, aga ma olen üldse suur kahetseja, nii et mõnikord, kui suhe, mis ennast juba täiesti ammendanud on, ikka kuidagi ära lõppeda ei taha, siis ma kahetsen ikka kibedalt, et clean breaki tehtud ei saanud).

ja veel üks asi selle suure avameelsuse juures on see, et kuna kõik nagunii teavad kõigi kohta kõike, siis võib küsida ka kõike. kõigi käest. mis muidugi tähendab ka seda, et ise ei tea ka kunagi kust suunast mats tuleb.

h

mina ei tea muidugi normaalsetest tööaegadest midagi, mistõttu võib-olla ei olegi ma õige inimene antud teemal sõna võtma, aga olles näinud nüüd, kuidas kolmepäevased nädalalõpud tööinimestele mõjuvad, kipun ma arvama, et seitsmepäevane nädalaüksus on vale. sest ma saan aru küll, et 4+3 nädal oleks lootusetult ebaefektiivne, aga näiteks 5+3?

pärast seda kui ma esmaspäeval endale otsustavalt kargu alla ajasin, leidis järgnevate päevade jooksul aset täielik sündmustevikerkaar, mis sisaldas lõunaid ja õhtusööke suuremate ja väiksemate seltskondadega kodudes ja restoranides, kino ja ööklubi ja jälle kino. ja tüünet pühapäeva, mil inimesed, kellega ma koos olin vaatasid läbi päikseprillide päikest ja ei suutnudki nagu uskuda, et homme juba jälle...

minul endal muidugi oli pärast seda veel siiski paar lebopäeva varuks. solidaarsusest teistega võtsin eile ette üsna korraliku suurpuhastuse. õhtul, südamlikult ja kompleksivabalt kraaklevas seltskonnas pidin siis painutama inimese mõistust selle ümber, et ei, ma ei ole lapsega kodus ja ei, mul ei ole rikast meest (mistõttu pean ise rikas olema...), elu on lihtsalt selline. minu oma siis.

aga head ja paremad sõbrad on mulle jällegi, oma positiivse ja negatiivse eeskujuga, õpetanud, et inimsuhete vikerkaar on kirju. alati on oht teine inimene enda jaoks nagu kusagile lahtrisse kinni mõelda, andmata endale aru, et mõnes nüansis järele andes võiks teie suhe olla hoopis rikkam. võib-olla mitte nii monumentaalne, kõikehõlmav ja ajalugu loov nagu oleks algselt oodanud, aga siiski väga palju anda. isegi kui see väljendub ainult kogumuse näol.

brüssel lõhnab nii, nagu ma oleksin siin juba aasta aega käinud. varsti olengi.

h

no vähemalt päike särab ja magnooliad ôitsevad tânaval ja hommikusel hääletamisel arendas parlamendi prantslasest asepresident sellist tempot, et saadikud ei jaksanud nii kiiresti kätega vehkida kui vaja (noh, et "poolt" ja "vastu" ja "erapooletu" jne) ja ta pidi nendega kogu aeg ôiendama, et tôstke kôrgemale, muidu ta ju ei näe. mis tähendas, et poole tunniga oli kôik läbi ja sai sööma minna. mind ainult pani imestama, et huvitav, kes olid need neli saadikut, kes olid eestile joogipiima osas erandi tegemise vastu ja miks nad ei taha, et me 2,5% piima jooksime.

ja kui nüüd järele môelda, siis ega tegelikult polegi nagu millegi üle viriseda. juba mingi praktiliselt nädal aega on kôik jumalasta bueno, mis siiski ei väsi üllatamast kui jällegi midagi täiesti vahvat juhtub. järgmine nädal toob endaga muidugi räiget tööd, aga samas -- teile seal eestis vôib ju tunduda, et nüüd, kus koerajulgad on lume alt välja sulanud (ja seda ka ilmselt ajutiselt, eksole) ongi kevad käes, aga kesk-euroopa kevad on ikkagi midagi muud. see vôtab sind pehmelt kaissu ja paneb ôhu ümberringi helisema ja vesi kanalites veliseb ja kas ma juba mainisin neid imetabaselt roosasid magnoolialid?

kuna, nagu ma juba mainisin, olen oma lugemistega aja hammasrataste vahele jäänud, siis jõudsin alles täna selleni, et rebisin kilest 8.jaanuari new yorkeri ja avastasin sealt väga positiivse üllatusena milan kundera essee "die weltliteratur". eriti positiivse seetõttu, et olin kunagi "olemise talumatu kergusega" umbes poolepeale jõudnud ja edasisest lugemisest loobunud, sest see kuidagi ei istunud mulle. aga antud essee on väga hästi kirjutatud ja väga selge ja huvitava sisuga. see räägib euroopa kirjandusest ja suurtest ja väikestest rahvastest ja sellest, kuidas nemad oma kirjandust näevad ja kuidas teised nende kirjandust näevad (kui üldse näevad) ja laiendab selle kohati ka rahvusvahelistele suhetele üldisemalt. tahtsin seda avastust kohe teistega jagada, mistõttu suur oli minu heameel, kui ma avastasin, et martin kala on selle eesti keelde tõlkinud ja päevaleht on selle eestikeelsena internetti pannud.

h

see on üks põhjusi, miks ma seda meest armastan. muidugi, kui üldiselt tema monolooge ei ole näinud, siis võib antud lõik natuke masendav tunduda, aga seda viga annab parandada sealsamas youtube'is ringi vaatamisega. minuarust on craig ferguson seal üks popimaid tegelaskujusid. kuna ma olen viimasel ajal oma lugemisega igatepidi jännis, siis ei ole mul olnud veel aega korralikult tema raamatusse süveneda, aga need esimesed 20 lehekülge, mida ma olen lugeda jõudnud, lubavad edaspidiseks küll ootuspäraselt häid asju.

h