kunagi sai trolliga sõidetud pikalt ja pidevalt, sest selleks, et mustamäe tagantotsast välja saada, oli ikkagi kõige mõistlikum trolli kasutada. peale selle olid lühemad trolliotsad lahutamatu osa ka eepilistest noolekamängudest (kirjutasime peatuses suurelt asfaltile, et "troll nr 5 2 peatust", see oligi kõige parem moodus lähenevatel jälitajatel eest lipsata) ja mõnikord istusime lihtsalt esimese ettejuhtuva trolli peale ja edasine sõltus juba sellest, kuhu see viis.

nüüd olen tänu saabuvale elukohale jälle paar korda trolliga sõita saanud ja peab tunnistama, et inimesed on seal ikka keskmiselt kõvasti agressiivsemad kui 16 bussis. neil laupäevaõhtustel vallatutel noormeestel, kes olid ilmselgelt napsitamisega juba lõuna paiku alustanud ja ühegi kaasliikleja eest saladuseks ei tahtnud jätta, et nad hirveparki teel on, oli valjuhäälseks agressiivsuseks vähemalt mõjuv põhjus -- ikka juhtub, et pärast teatavat kogust alkoholi hakkad endale jube vaimukas ette tulema. tänastel tütarlastel ei saanud küll mingit vabandust olla.

igasugused "aga ma talle ütlesin" lood mõjuvad mulle üldiselt nagu küüned piki tahvlit. ühestküljest on nende ütlemiste adressaadiks tihtipeale inimesed, kes on üsna lihtsaks märklauaks -- tavaliselt erinevad teenindajad või töökohustustest tulenevalt telefoni võtma sunnitud olnud ametnikud. teisestküljest, isegi kui inimene on kuidagi oma käitumisega sellise ütlemise ära teeninud, siis on ikka eriti nõrk ja madalalaubaline kohe rõõmsalt haarata võimalusest sama madalale laskuda.

ühe tänase tüdrukuga oli leidnud aset see üsna levinud intsident, kus täis trollis trügis nendele ligi keegi enese eest väljas vanainimene, kes siis oli tütarlapse all olevat istekohta endale nõudnud. mille peale (ja seda kuulutas tüdruk nüüd eriti uhkelt) oli tema teatanud, et ei kavatsegi liigutada, sest tema on pileti eest maksnud ja kavatseb kogu raha eest transpordikogemust saada ja "kuis a oled nii nõrk, et ei jaksa püsti sõita, siis ära roni ühistransporti."

see tänapäeva inimese üha süvenev ja üha põhjendamatum sense on entitlement mõjub minu zennile väga halvasti.

h

Blogged with the Flock Browser

olen juba jõudnud järeldusele, et suvi ei ole siiski mõeldud reisimiseks. kui ilmtingimata peab reisima, siis soovitaksin selleks kevadet (mis sellisel päeval nagu täna tundub ikka üks uskumatult tore aastaaeg). või kui ilmtingimata peab suvel, siis soovitaksin mitte reisida sinna, kuhu kõik teised ka reisivad. või siis mõnda suuremat sorti linna. london oli täna igatahes tapvalt palav ja ülerahvastatud.

tundsin ennast täieliku nässina juba enne kui ma üldse linna jõudsin ja erinevatesse poodidesse sisse astumine ainult süvendas seda tunnet. selfridgesisse kuuma eest peitu minemine paistis juba pärast paari sammu taktikalise veana, sest kõige selle sädeluse ja puhvis soenguga poiste vahel olin ma ikka eriti kohatu. olin juba peaaegu suutnud sealt põgeneda (keegi polnud isegi mind ühegi parfüümiga rünnanud, mis on juba omajagu paljuütlev, arvestades, et lõhnaõlipudelitega relvastatud meeste- ja naisterahvaid oli seal minuarust peaaegu sama palju kui kliente), kui keegi tütarlaps mulle teele ette kargas ja särava naeratusega mult küsis, kas ma olen kunagi benefiti tooteid kasutanud. olin sunnitud tunnistama, et tõesti ei ole (ei hakanud ütlema, et pole sellisest ettevõttest isegi kuulnud) ja kui ta siis avaldas tungivalt soovi mind nende toodetega tutvustada, ei hakanudki ma vastu puiklema. mõtlesin ainult, et ega hullemaks ikka minna ei saa. esitluse käigus tegin endaga diili, et kui ma selle kõige lõpuks ei näe välja nagu odav hoor, siis ehk isegi ostan talt midagi. ja ei pane pahaks, et ta ilmselgelt kindlakskujunenud mudelit järgiva vestluse käigus ei suuda meeles pidada, kust ma pärit olen ja mind läbivalt heleniks kutsub. lõppkokkuvõttes oli meigikihti küll antud põrgukuumuse tarbeks vähe palju, aga lõpptulemus ei olnud kindlasti mitte hullem kui algmaterjal. mis andis lootust, et võib-olla polegi täielik ikaldus.

viimasel ajal on juba mitu korda juhtunud nii, et minu esimene reaktsioon on võimalus kasutamata jätta. loobuda kusagile minemisest või millegi tegemisest. eile õhtul, pärast äärmiselt meeldivat ja huvitavat vestlust täis õhtusööki ss great britain'i nimelise laeva peal bussiga kesklinna poole tagasi sõites jäin selle ohtliku tendentsi üle mõtlema (võimaliku keskmisest suurema mõtlikkuse tagamaid võib ilmselt otsida sellest pudelist valgest veinist, mis mõlemal pool mind istuvate härrasmeeste abiga minu klaasist läbi käis). sest tõesti, palju lihtsam oleks ju olnud istuda pärast eilse tööpäeva ootamatult varajast lõppu kohe londoni rongi peale ja tulla hotelli, kus mind ootas tuba, mida enam tühistada ei saanud. kõvasti lihtsam kui jääda bristolisse, teha linnas tuur turistibussiga ja käia kohalikus linnagaleriis bristoli oma ülekäte läinud poja banksy näitust vaatamas ja minna ametlikule õhtusöögile ja seetõttu tukastada kolleegi hotellitoa diivanil ja hommikul vara ennast rongile vedada. ja nii hea, et ma seekord siiski jälle iseendast suutsin üle olla.

aga see, et ma selliste asjade puhul üldse mõtlemagi jään, on ilmselgelt selle talve tervisesaaga tagajärg. ja mul on kahtlane tunne, et neid tagajärgi hakkab veel lähiajal ilmnema.

h

juba paljas mõte selle nädala tööteekonnast hakkas mind kurnama juba enne kui ma selle tööotsa eelmisel nädalal üldse vastu võtsin. eile öösel kohutas hommikul aset leidev mind veelgi rohkem. praegu, kopenhagenisse jõudnuna on tunne juba enamvähem okei. sest inglismaa mulle ju tegelikult meeldib ja bristol pidi ka kuuldavasti kena paik olema ja pärast töökohustuste täitmist on soolas üks shopingupäev londonis ja jaanipäevaotsingud oleksid nagunii praktiliselt sama suurt siiberdamist tähendanud. küsige mult muidugi õhtul, mis ma asjast arvan. kui ma olen läbinud ka cph-london heathrow-paddington station-bristol teelõigud. võimalik, et ma vastuseks lihtsalt mõmisen kurjalt.

hea algus sellele kõigele oleks muidugi nüüd mitte lennukist maha jääda. sestap pillid kotti ja värava D101 otsingutele.

h

naabrimehel viskas eile öösel vist ikka lõplikult ära, sest hommikuks oli ta ikka üle ootuste nõudlik, lärmakas ja paranoiline. väitis, et pole kaks päeva süüa ega meditsiinilist tähelepanu saanud ja nõudis vaheldumisi tabletti, toaletti, kraadiklaasi (mitte, et tal, kaabakal, oleks hetkekski palavikku olnud kogu meie ühise intensiivis viibimise jooksul) ja peaarsti. lõpuks lükati talle mingi suvaline tütarlaps ette, kes väitis, et tema ongi peaarst ja kõik on kontrolli all. see tagas 15 minutit rahu ja vaikust ja siis hakkas kõik otsast peale nagu poleks vahepealset olnudki. mis öösel toimus, seda ma ei tea, sest mul oli targu ipod kõrvas, et natukenegi magada saaks.

igatahes võib sellel tsirkusel olla niimõndagi pistmist sellega, et mind täna jälle üldpalatisse tagasi kärutati. kuna mu oma arst oli valves ja osales ka paaris naabrimehe rahustamise raundis, tajus ta vist, et intensiivipalat ei ole mitte kõige kosutavam õhkkond ja halastas mupeale.

triumfitunne, oodatult, kesine.

ei hakka siin kordama, mida tegelt tahaks...

h

poolteist nädalat põhimõtselt elust pühitud. tegelt tundub muidugi mõttetu praegu veel halada, arvestades, et ma istun haiglavoodis püsti ja trükin, eksole. aga samas siiski...

peaaegu et imetabane, millega päris kiiresti ära harjub -- külje seest välja tilpneva toruga näiteks, mis pahasid vedelikke minust välja jooksutama on mõeldud. eriti arvestades, et kolmest torust on tänaseks alles ainult üks. millega siiski ei suuda leppida on see, kui juba täiesti ilmselgelt ülesmäge kulgenud progressi katkestab kaks päeva kestev müstiline palavik...

üksikpalati eelised intensiivpalati ees on mõõtmatud -- mitte ainult, et ma pole enam päevade ja ööde kaupa sundasendis oma voodi külge aheldatud, vaid pääsen niimoodi ka liigsuurest avatusest haiglapersonali isikuomapäradele. ütleme nii, et õed ei ole vennad. viis ööpäeva erinevaid kiikse (loomulikult on ka siin olemas oma ratchett, peale selle sai minu lemmikuks tütarlaps, keda ma õde orkutiks kutsuma hakkasin -- võimalik, et tema orkutiobsessioon oligi see, mis mul seal kaks ööd magada ei lasknud)

ühesõnaga. eelmisel esmaspäeval korraldas pimesool kõhuõõnes tulevärgi. poleks muidugi olnud tarvis vaeva näha, arvestades, et olukord muutus kergelt eluohtlikuks. misjärel viis ööpäeva ägisemist ida-tallinna keskhaigla kirurgiaosakonna intensiivis ja pühapäevast alates väge mobiilsem olek üldpalatis. arvestades seda müstilist palavikku (kus on hauss, kui teda kõige rohkem vaja?), lõpp veel ei paista...

teil, loodetavasti, paremini.

h

täna õhtul tuli küll umbes kolm korda (õnneks küll mõneti varieeruvates seltskondades ja kindlasti erinevates geograafilistes punktides) jutuks asjaolu, et mulle ei meeldi lühikesed mehed (ja ma ei teagi, kuidas minu sellist seisukohta peegeldav narratiiv niivõrd resoluutseks muutunud on...) ja et me elina (ja taneliga) veetsime oktoobris öö bordellis, aga see ei muuda siiski seda nukkerrealistlikku tähelepanekut, mida viimane nädal ainult kinnitanud on ja mis samuti täna vähemalt korra valju häälega välja ütlemist leidis.

sellel on midagi pistmist põlvkonnaga. või siis mitte; võib-olla on sellel midagi pistmist hoopiski seltskonnaga. inimestega, kes on nii üksikasjadeni teadlikud kõigest, mis toimub nende ümber, kes usuvad tõsimeeli, et neil on isiklik vastutus maailma püsimajäämise ees. ja kes samas ei suuda kuidagi täiskasvanuks saada -- ei suuda suhteid hoida ja peret luua ja on ise selle pärast ka juba natuke mures ja hirmul ja selle mure ja hirmu peletamiseks käituvad nagu isepäised lapsed, ühelt absurdselt pildilt teisele lennates.

kes on siis isekamad -- need, kes maailmas kaotavad iseenda või need, kes iseendas kaotavad maailma? ja kas õnnelikumad inimesed on need, kes ei anna järele enne kui nad saavutavad rahulolu või need, kes saavutavad rahulolu järele andmisest?

ma olen liiga vana, et mitte olla mina ise. nüüd jääb ainult loota, et minust endast piisab.

h

täheldan teatavat kergema vastupanu teed minemise trendi. (no see, et antud sõnavõtus peitub hinnanguandmine on muidugi mõneti silmakirjalik...)

mis värk sellega on, et viimasel ajal enam filme ei lõpetata? niipalju kui ma sajanditetagusest muusikaliteratuuri tunnist mäletan, oleks isand bachil selline asi igatahes juba pärast kaht pöffipäeva katuse korralikult sõitma võtnud (sest et tema oli ju see, keda pojad kiusasid õhtuse harmooniumimängu lõpetuseks sellega, et jalutasid ilma lõppakordita minema, misjärel vana johann, või siis sebastian, pidi ise tuhvlid jalga ajama, öömütsi tuti silma pealt ära tõstma ja lõpuakordi maha mängima, sest muidu poleks ta öösel und saanud).

sellesmõttes, et mõnikord on ju tore, eksole kui režissöör vaatajat niivõrd palju usaldab, et laseb tal ise enda jaoks sobiva lõpu välja valida. aga selline massiline otsene või kaudne freezeframe viimases stseenis, mis ei paljasta mõhkugi selle kohta, kas peategelane sai siis surmava südamerabanduse, silmnägemise tagasi vms., no see tundub tõesti juba laiskus. või siis et lihtsalt odav vaatajale pugemise trikk.

noh, et pange sinna ise endale sobiv lõppakord. selline nagu teile meeldib. ja kui te olete seda tüüpi, kes antud linateosest muffigi aru ei saanud, siis itsõukei, vaataja on kuningas, isegi kui ta seda ära teeninud pole.

h

ma ei saa aru, mis värk sellega on, et kui üldjuhul peab hotellides ikka korralikult balansseerima, et mitte duubliks defineeritud toas kahe kokkulükatud voodi vahele kukkuda, siis nüüd minu skvottimise-nädalal on kõik maailma hotellivoodid kahesed (või noh, see antud eksemplar siin isegi pooleteisene), isegi kui ma olen ausalt tvinni eest maksnud. strasbourgis täiskogunädalal lihtsalt jätkuvalt see rõõm, et iga viimane kui urgashotell, maantee-äärne tunnimotell ja jõel hulpiv voodikohtadega parv on puupüsti täis (täielik jõulumuinasjutt, kas pole?). mistõttu, kui ilus hotellipoiss käsi laiutades teavitab, et kuna kõik toad on täis, siis ta ei saa miskit ette võtta selle liigse intiimsuse vastu, mille nad mulle ja kolleegile arranžeerinud on, pole mõtet tal isegi nina peast hammustada, sest siis oleks ta ilus näolapp rikutud ja globaalsel yinyang skaalal maailm sellevõrra veel nukram paik.

vähemalt tõi noormees mitmekordse meeldetuletuse peale teise teki, ja lisautsitusel sellele tekile ka koti. mis märgib minu kahepooleaastase proovireisijakarjääri jooksul küll esimest korda kui ma hotellis iseoma voodi valmis olen olnud sunnitud tegema.

olin just tunnistajaks kurbkoomilisele olukorrale, kus vanemas keskeas härrasmees suunas otsustavalt oma härra peaministri poole triivivat prouat konfliktisituatsioonist kõrvale. proual oli ilmseltgelt härra peaministrile midagi olulist öelda, kuigi kõige oma raudse meelekindlusega eesmärgile pürgimise juures ei tundunud ta tegelikult sugugi ärritunud, pigem nagu elevuses võimaluse üle asjad südamelt ära saada. härra peaminister vaatas situatsiooni talle omase vähe elukauge segaduses pilguga, justnagu üritaks enda jaoks lahti mõtestada, miks antud naisterahvas käitub nagu lõõskaks lennujaama thsekkinni saalis võimas külgtuul, kuigi tegelikult on ilmastikuolud ju suhteliselt rahulikud. härra peaministri turvatiimi tegi olukord kuidagi ärevamaks.

a noh, mina pole praegusel ajahetkel muidugi sugugi mitte õige inimene teisi mõnitama või isegi, ütleme, heatahtlikult tögama. arvestades, kuidas ma eile oma telefoni pesumasinas ära pesin. imetabasel kombel õnnestus sellest siiski päästa nii sim- kui mälukaart...

h

nojah, kasvasime tõesti blogiga vahepeal lahku. mis sellest ikka enam pikalt... nüüd on vähemalt see rõõm, et keegi enam ei vaevugi siia lugema tulema. saab jälle avalikult inimesi taga rääkida...

aga muidu on nii, et täna hommikul kell pool seitse tallinna lennujaamas teatava pingutusega silmi lahti hoides mõtlesin küll, et dääm, see puhkuse värk ei erine küll märgatavalt kuidagi sellest töövärgist. mõlemad algavad nii, et pakid kohvri ja tuled lennujaama. selle vastu aitab muidugi see, et tuletad endale meelde, et brüsselisse enne sügist enam ei lähe. viimased paar nädalat jooksutasid ikka juhtme sirinal kokku. ja tunnet, et elu on nagu ulmekas süvendas ka kontekst.

lennujaamast hotelli sõidutanud taksojuht pajatas, kuidas ta just hiljuti läbis euroautojuhtide concours'i, kolmeosalise, millest ainult üks puudutas tema sõiduoskusi. nüüd on endalegi hämmastuseks reservnimekirjas ja iga natukese aja tagant meenutatakse talle, et ta oma veebiprofiili kontrolliks. ja siis ükspäev oli kogu eurokvartal halvatud, metroorong sõitis schumani peatusest täie ringiga mööda ja inimesed olid sunnitud oma autosid vasakule ja paremale hülgama, sest tee oli okastraadiga suletud. ummikud olid siuksed, nagu hakkaks rahvas maailmalõpu puhul evakueeruma. aset leidis nimelt kalameeste mäss (õhk oli paksu suitsu täis, sest need põletasid el-i lippe -- ma tahaks näha kes sellesse plagusse niivõrd emotsionaalselt kiindunud on, et selline teguviis neid kuidagi haavaks...).

a nüüd, pärast meeleolukat nädalavahetust (mis tundub mulle nagu üks pikk katkematu häppening mingi reede õhtu poole kuuest umbes -- vahepeal koju magama minek oli suht sümboolne tegu, eriti arvestades seda peavalu, millega laupäeva hommik kostitas. tänks, onu, ema, õde, hetkeks läbivilksatanud laps ja neiu, kes pigem eelistab olla pump), passin parasjagu viini lennujaama laundzhis ja ootan jätkulendu. lennujaam tundub juba suht paljukannatanud, kuigi jalka käib alles teist päeva. austerlastepoolne strateegiline viga on fussballilaudade hoolimatu paigutus üle kogu hoonekompleksi ja eriti siia nelja meetri kaugusele minust. selgub, et ka poolakatel puudub sobiv omakeelne vaste hüüatusele jesssss! hetk pärast mind laundzhi sadanud miljon poola vutifänni jäid hämmastunult vait ainult sel hetkel kui cnn raporteeris esimestest rüselungidest poola ja saksa jalkasõprade vahel.

aganoh, arvestades, kuidas austerlased tarbivad saksa keelt nagu nad kõik palliksid, niiöelda, teise meeskonna heaks, ei olegi siit ilmselt palju oodata. kultuuridevaheline dialoog mai äss, ma ütlen. kui poleks euroliitu, siis ma ei oskaks sellistele detailidele nagu austria meeste üleüldine vinguv kõnemaneer, üldse tähelepanu pöörata.

a paari tunni pärast loodetavasti juba sarajevo. kuni reedeni vähemasti miskit muud. elagu maailma rahvaste taasühendaja facebook!

olen oma kahekuulist puhkust endalegi üllatuseks niivõrd tõsiselt võtnud, et põhimõtteliselt ei teegi midagi. mis siis nähtavasti hõlmab ka antud veebiväljaannet. mis on normaalne, arvestades, et kuivõrd põnev oleks blog sellest, kuidas ma mitte midagi ei tee. kogu see suurepärane olesklemine on muidugi teinud oodatud imetegusid minu unerezhiimiga, mistõttu on normaalne, et kui teised inimesed majas ringi kobistama hakkavad, panen mina arvutikaane kinni ja tulen uuesti teadvusele varasel pärastlõunal. lootust muidugi on. järgmine nädal näiteks väike kõrvalepõige korsikale, mida oleks ju nukker maha magada.

aga tänane reportaazh jõuab teieni hoopiski laulasmaa spaast. tänaõhtune nending on see, et eesti meest ei suuda ikka keegi tema spiidodest lahutada. supelungi alguses oli basseinla meeldivalt tühi, aga pikapeale läks inimkontsentratsioon siiski liiga suureks ja kuna kostüümid ei jätnud kujutlusvõimele kaugeltki mitte kõike seda, mida nad tegelikult talle hädasti jätma oleks pidanud, oli terve mõistuse huvides siiski parem lahkuda.

mudimis- ja mukkimisprotseduurid homme.

h

kôige nilbemat tüüpi programm on kindasti selline, mis suunab mind poole neljast viieni alde fraktsiooni ja siis üheksast poole üheteistkümneni imco komisjoni, mis tâhendab seda, et ma pean siin terve ôhtupooliku passima. olukorda eksasbereerib veelgi see kôikehôlmav uni, millega kogu selle ajaperioodi vältel vôidelda tuleb. olen täiesti pretsedenditult juba läbi lugenud terve guardiani, jalutanud paar kilomeetrit maja ühest otsast teise ja arutanud erinevate vastutulevate kolleegidega möödaminnes, kuidas saatus on minu vastu erakordselt ôel, aga mingi erilist hôlpu sellest kôigest olnud ei ole.

mistôttu haarasin puhvetist ühe kokalaidi ja tulin vaatama, mis internetil mulle pakkuda on. ajalehelugemisest oli vähemalt niipalju kasu, et tutvustas mulle lehekülge passiveaggressivenotes.com. sealne link omakorda meenutas, et this american life 'i saab ju ka internetis kuulata. pealkiri ei ole ehk kôige lootustandvam, aga sellest ei tohiks lasta ennast heidutada. tegemist on national public radio saatega, mis igal nädalal vôtab üles mingi teema (näiteks "music lessons" vôi "testosterone" vôi "it's never over") ja räägib siis kolm-neli sellega seotud lugu. mônikord räägivad korrespondendid lugusid omaenda elust, mônikord on leitud keegi igapäevainimene, kes oma loo räägib. hästi lihtne ja inimlik, mônikord naljakas, mônikord môtlemapanev. näitab, et vähemalt see hea külg on ameerikal küll, et seal on kôik vôimalik -- kôigi vôimalike teemade puhul on vôimalik leida inimesi, kellel sellega ühest vôi teisest küljest isiklik kokkupuude on olnud.

h

mõnikord on nii, et kuulad, mis juttu endal suust välja tuleb ja ei suuda seda uskuda. ega millegipärast ka peatada selle sealt väljumist. pärast on tunne, et peaks keelt liivapaberiga hõõruma või midagi. võimalik muidugi, et tegemist on kutsehaigusega (mistõttu peaks ehk taotlema, et euroopa instutsioonid hädavajaliku ekstensiivse teraapia kinni maksaksid).

sest, täiesti mõistetavatel pôhjustel detailidesse laskumata, siin on mõningaid teemasid, mis on juba igiammu kaigastega surnuks klohmitud ja mis seetõttu peaksid teenitult oma viimast und magama. aga millegipärast sikutatakse laibad iga natukese tagant jälle välja, et neile meelerahustuseks veel paar obadust panna, mis paratamatult lõppeb sellega, et roiskund maitse on suus ja süda natuke paha.

ja kuna see kõik on ammu juba teada, siis peaks vähemalt ise olema niipalju tark ja tubli, et ei hakka esimesel võimalusel antud juhtumite uusi pöördeid ja nüansse jälle teemaks võtma, mistõttu keegi ei saanuks olla rohkem üllatunud kui mina, kuuldes mind ennast seda eile tegemas. kui see ei oleks olukorrale veel absurdsust ja mõttetut draamat lisanud, oleksin ilmselt omaenda jutu peale ka hukkamõistvalt silmi pööritanud. pärast, täiesti oodatult, ei olnud hea olla.

võimalik muidugi, et kuu aega kodutust on röövinud minult adekvaatsuse ja kriitilise mõtlemise, mistõttu ei oska ennast enam sotsiaalsetes situatsioonides korrektselt üleval pidada. elu, kui selline, on üldse kuidagi leebelt teoreetiline viimasel ajal. millisel juhul on hea, et homme, jumala ja prantsuse transpordiametiühingute heast tahtest, siiski koju saab. rong pariisi väljub hommikul kell 5.43, mis on iseenesest niivõrd absurdne kellaaeg, et selle kohta ei oska isegi mingit seisukohta võtta.

h

kuna ôueilm ei kannata mingisugust kriitikat, siis tuleb hakkama saada elu pônevaks tegemisega siseruumides. ka on see ôppetund selles, kuidas liigne hea tahe vôib negatiivselt môjuda. kaotasin nimelt eile jakitaskust ära oma mobiiltelefoni (mis ei ole mitte esimene ega teine, vaid kolmas kord antud telefoni kaotada). lühikese, aga täieliku analüüsi tagajärjel jôudsin järeldusele, et parlamenti, tôlkide arvutiruumi, kus lahkudes jakki haarates see ilmselt lihtsalt taskust välja pudenes. 20 minutit hiljem olin arvutiruumis tagasi, aga telefoni sealt tuvastada ei ônnestunud. kôik kôned telefonile jôudsid automaatselt kôneposti, mistôttu lootus selle leidmisele ei olnud suur ja kuna hotellis (mis on seekord väga muljetavaldava arhidektuuriga) internetti siiski ei ole, sattusin ma sellega ka täielikku infosulgu. mistôttu ostsin täna enne tööle tulekut uue telefoni.

ainus loogiline jätk antud loole on muidugi see, et kui ma poolest lôunast parlamenti jôudsin, oli siin juba üldteada fakt, et minu telefon asub planningu kontoris ja mingu ma talle järele. ilmselt oli telefon arvutiruumist leitud ja heatahtlike inimeste poolt kindlasse kohta toimetatud.

lisaks tuleb asjaolu, et liigne agarus on ilmselgesti ogarus välja ka uue telefoni menüüstikust. ilmsesti on ericssoni inseneridel surmigav olnud selle hästi töötava süsteemiga. W580i külge on nad igatahes mitmeid ootamatuid idiootsusi pookinud.

h

môned plenaarisessioonid lihtsalt lähevad nii, et magad hommikul kaua, siis ronid parlamenti, loed meili, teed vahepeal natuke tööd, lähed koduteel toidupoest läbi, ostad mingit môttetut snäkki, teadmisega, et pärast ôhtul tuleb nagunii sööma minna kusagile, viskud hotellitoas voodisse, hakkad raamatut lugema, siis mingi hetk saad aru, et ei viitsigi enam välja minna. hommikul vaatad uimase olekuga natuke telekast cnni, pärast jälle tööle, koju raamatut lugema vôi ehk arvutist mingi film ja üldse on kôvasti aega elu üle järele môtlemiseks. pärast môtled, et näed, ja neid ja neid inimesi seekord ei näinudki.

seekordne ei ole ilmselgelt selline plenaarisession. mis ongi okei, sest voodi on kuidagi ebasobiv ja öösiti magada ma nagunii eriti ei saa.

h

tarvitseb vaid hetkeks telekas sisse lülitada kui säärits juba teatab, et poolfinaaljooksu võitis keenlanna ja mulle meenub kui valus saab olema, kui soome esimesest septembrist analoogkanalid välja lülitab.

h

ilmselt on püha viha sama hea põhjus kui iga teine pikaleveninud vaikuse lõpetamiseks. pärast nii pikka pausi vaevalt, et keegi seda siin enam loebki, aga kuna tagantjärele plõksimine on ikka see kõige parem plõksimine (ja ilmselgelt plõksimise kõige levinum vorm), siis võib-olla hakkab pärast intsidendikirjeldust parem. või midagi.

kuna nägin, kuidas buss kümme enne kuute mul nina eest ära sõitis ja väljas oli meeldiv novembriilm, otsustasin narva maanteele sõitmiseks tellida takso. sularaha oli vähe, niisiis helistasin tulikasse, kust rõõmsalt teatati, et takso tuleb kümne minuti jooksul. viisteist minutit hiljem nägin läbi tiheneva vihma, kuidas takso mööda veerenni tänavat linna poolt läheneb. minuni jõudes jäi lihtsalt keset teed seisma, vaevumata ümber keerama, et ma saaksin sisse istuda. hüppasin lompidest üle, ronisin taksosse, ütlesin, et tahan narva maantee algusesse. takso pani tuurid sisse ja kihutas järvevanasse. mõtlesin et okei, läheb tartu maantee kaudu, mis on küll veidi pikem tee kui veerennit mööda, aga andestame talle selle. tüüp aga pani enesekindlalt mööda järvevanat pärnu maanteele, kus me loomulikult kohe mitmesse väiksemasse ummikusse sattusime. magdaleena juures oli arve juba suurem kui otse minnes kokku oleks olnud ja põhimõtselt olin kodust ainult kilomeetri kaugusele jõudnud. katus hakkas mul sõitma siis, kui tüüp pärnu maanteelt liivalaiasse pööras, misjärel konstateerisin, et oleme teinud viiekilomeetrise täiesti ebavajaliku ringi ja jõudnud välja täpselt samasse kohta, kuhu otse tulles kilomeetriga oleks saanud. millise asjaolu ma tüübile, kelle nimi (ja ma ka ei usuks, et siuke võimalik on, kui ma poleks seda oma silmaga näinud) oli stenli graaf, välja tõin. stenlil silm ka ei pilkund kui teatas mulle, et veerenni tänav on kinni ja sealt läbi ei saa.

kuna ma olen kahe kuu jooksul juba vähemalt kümmet taksojuhti informeerinud asjaolust, et ühistranspordile on veerenni tänav täiesti lahti, siis oleks ma teda küll vähe juhmiks pidanud, kui ta oleks teatanud, et ta ei teadnud, et tema sealt läbi sõita saab, aga ilmselt siiski andestanud. stenli aga ütles enesekindlalt, et takso pole ühistransport. siinkohal peaks vist mainima, et taksojuhisertifikaadi kõrvale oli tal armatuuril kinnitatud veel teine kaart, millel seisis, et stenli graaf, jurist, liiklusküsimustes. hoolimata tema suurest ekspertiisist antud vallas, meenutasin talle siiski asjaolu, et kui taksol on klient peal, siis liikluseeskirja järgi (paragrahv 2, lõige 57, kui olla täpne) on tegemist ühistranspordiga. tema vastu, et hoopiski mitte ja teised taksojuhid on seal juba trahvi saanud ja mõistku ma nüüd ikka, et ta ei taha oma loaga riskida jne. üritasin temaga veel natuke vaielda antud teemal, aga põhimõtteliselt oli nagu räägiks seinaga. mistõttu muutsin taktikat ja küsisin, et aga kust tema siis tuli, kui ta linna poolt mind peale võtma sõitis. selle peale stenli mökitas natuke ja teatas, et ta ei tulnud, ta oli seal. ma küsin, et kus seal. tema, et seal, noh. siis lõpuks mõtles välja, et ta oli viadukti hulgilaos. mis on saja meetri kaugusel minu kodust. kust ta tuli mind peale võtma üle veerand tunni. millele ma tema tähelepanu enam juhtima ei hakanud, sest see tundus juba täiesti mõttetu. ilmselgelt oli tegemist vankumatu jobuidioodiga.

ilmselt oleks ma sellepeale pidanud antud sõidukist pikemata lahkuma, aga meie vestlus oli mind niivõrd kurnanud, et otsustasin kohale jõudes talt lihtsalt arve võtta ja siis viitsimisel lasta tulika taksol mulle selgitada, kuidas annab veerenni tänavalt narva maanteele 130 krooni eest sõita.

stenli graafi nime guugeldades selgus, et tegemist on endise liiklusuurijaga. või võib-olla ka praegusega, kes muuhulgas on ka taksojuht ja jurist, liiklusküsimustes. ma igatahes polnud väga kaugel sellest, et lahkudes talle möödaminnes vihmavarjuga äsada. vägivald, muidugi, pole lahendus.

h

tegelikult on muidugi vahepeal olnud hetki, mis on pastaka järgi haarama pannud. kõige rohkem siiski eilne päev, mis osutus sellesmõttes muidugi ikalduseks, et sain füüsilisi ja vaimseid vigastusi. samas õnnestus leida strasbourgist, väikselt prantsusmaalt täiesti super söögikoht nimega l'appart a tarte, mis ongi sisustatud nagu korter. meie laua kõrval oli näiteks vinge vanakooli gaasipliit, mille kohal rippusid potid-pannid ja vanaema juurest tuttav linane ruuduline käterätik.

a päev algas põhimõtteliselt sellega, et toateenindus viskas mind nii jõuliselt uksest välja, et nüüd on põlv sinine ja marraskil. kuna olin olnud eelmisel päeval ööplenaaris ja jõudnud seetõttu töölt koju veidi enne ühte, siis ei olnud ma veel sugugi mingisuguseski sportlikus vormis selleks ajaks kui nad kannatamatult uksele prõmmima hakkasid. suutsin neid veenda veel viis minutit ootama ja sellele järgnenud rabelemise käigus takerdusin põrandale langenud tekinurga taha ja käisin suurejooneliselt maoli. tuba oli ka seekord nii kompaktne, et hea, et ma kempsuukse vastu silma siniseks ei kukkunud.

vaimne vigastus saabus umbes kaksteist tundi hiljem. tol ainsamalt korral kui mul õnnestus mirjamiga kohtuda mainis ta küll midagi selle kohta, kuidas jaanipäeva paiku neil on seal üks õhtu kui kõik linna bändid tänavale ronivad ja üldse on suur ja vahva pidu, aga mul oli see ausaltöelda täiesti meelest läinud. kuni ükshetk hakkas õuest mingit hullu trummipõrinat kostuma. pärast selgus, et kõrvaltänavasse oli ennast üles seadnud mingi viieaastaste rajurokibänd. kõik olid sellised umbes meetrised, juuksed geeliga püsti aetud ja raiusid täiest jõust oma vastavaid instrumente, et ennast üle bändikaaslaste kuuldavaks teha. hiljem sööma minnes selgus, et tõesti, iga nurga taga on bänd ja kellel bändi ei ole, on lihtsalt oma makikõlarid akna peale tõstnud. kinnitust sai ka tõsiasi, et prantsuse noorte muusika of choice on hevimetal või tekno. ja kui kell 12 lõpuks õhtu peaesineja kusagil nurga taga peale läks, siis sai küll saatusele rusikat vibutatud, et seekord hotell vanalinnas on. sest siukest hülgeruigamist pole ikka tükk aega kuulnud. mörin lõppes kell pool kaks, jauramine kestis edasi, kell kaks käivitusid kiirabi ja politseisireenid. ilmselt hakkas mass niipalju hajuma, et maaslamajad ilmusid nende alt välja.

h

brüsselis on terve nädala valitsenud selline rusuv vines palavus. metroos õhk täiesti seisab ja mingi ime läbi pole ma veel konditsioneeritud hoonete vahel tiirutades kopsupõletikku saanud. pikkade varrukatega riietusesemed on olnud täiesti üleliigsed, ka hommikul kell 8 ja õhtul kell 11.

läbi lahtise akna tuleb tuppa igasuguseid hääli ja helisid. hotelli hoovis lobisevad inimesed, prantsuse ja flaami ja ameerika keeles. aegajalt sõidavad sireenitavad operatiivautod mööda. laialdasest isiklikust kogemusest tundsin mööda tänavat kaugenevas klõbinas ära järelveetava kohvri hääle. hotell asub kahe kohaliku tähtsusega tänava ristil ja kui foorituli juhtub punane olema, siis jõuab minuni igasugust ootuspärast ja ootamatut muusikavalikut. just nüüd, kui whitney houston südanlõhestavalt laulis, kuidas ta mind igavesti armastab, üritasin biovoolude abil tuld vahetuma sundida.

aga täna kinos jõudsin väga lähedale kahe inimese verisele mõrvamisele. 'catch and release' filmi ajal istusid minu taga kaks täiesti süüdimatut tütarlast, kes terve filmi ajal naerda röökisid ja täiel häälel omavahel seletasid. ma ei saanudki aru, et miks nad ei olnud vaatama läinud beani-filmi või midagi sellist, sest siukeste slapstick-kohtade ajal elasid nad väga filmile kaasa, itsitades ja erinevad p- ja m-tähega prantsuskeelseid roppusi hüüdes, aga siis kui film nagu vähe tõsisemaks läks, kaotasid nad selle vastu täiesti huvi ja rääkisid omavahel omaenda naljakaid jutte edasi. mistõttu ma ei teagi, kas see film mulle meeldis või mitte, sest ma ei saanud absoluutselt süveneda või kaasa mõelda või mingit tervikpilti asjast omandada. vaimusilma ette kerkis kujutlus, kuidas ma tütarlapsi aeglaselt ja valusalt erinevate tömpide torkeriistadega piinan ja ma arvan, kõik need ülejäänud kümme inimest saalis oleks pealt vaadanud, plaksutanud ja siis võib-olla minuga liitunud. üsna filmi lõpus ei pidanud üks meesterahvas enam vastu ja röögatas nende peale umbes viis rida eestpoolt, millepeale tütarlapsed reageerisid umbes nii, et kamoon, nii on jumalasta normaalne kinos käituda.

h

aru ma ei mõista, miks need volinikud alati ilmtingimata peavad punnitama inglise keelt rääkida. no rehn ja piebalgs ja hübner, kelle pikki kõnesid regioonide komitee täiskogu istungil ma täna tõlkisin, vähemalt oskavad üsna rahuldavalt keelt, mitte nagu üks teine volinik, kes ka ilmtingimata inglist purssima peab, sest tema tõlkesse ei usu. aga need maailma rahvaste aktsendid olid siiski meelierutavad. mõnikord läks ikka päris tükk aega, et, samal ajal ise edasi tõlkides, mõni sõna ära deshifreerida ja see siis kusagile teksti vahele surada. rehniga polnudki nii hull, sest soome aktsent on küll kole ja kandiline, aga siiski selge. ja ausaltöeldes oligi antud tõlkemeeskonda arvesse võttes niimoodi parem. kui pärast soome keelest inglise keelde tõlget teinud kolleegiga kõrvuti majast väljusin, tekkis mul küll kange tahtmine teda lüüa -- kui te ei ole kunagi kuulnud, kuidas täiskasvanud meesterahvas mikrofoni mökitab, siis ei ole te tõesti ka millestki meeldivast ilma jäänud.

aga muidu õnnestus mul nende kahe põneva regioonide komitee päevaga endale uut tüüpi sudoku lahendamine selgeks õpetada. olen tuvastanud, et see aitab hästi motoorse rahutuse vastu ja samas ei takista üldse tähelepanelikult kuulamist.

h

õhtul täiesti tühjakspigistatud ajuga hotelli poole jalutades prevaleerib mõnikord küll teine arvamus, aga tegelikult frustreerib mind kõige rohkem ikka see hommikune ärkamine. ja sealjuures kõige rohkem see, kui paindumatu on minu tööpäeva algus. asjaolu, et mitte mingi nipiga ei ole võimalik endale põhjendada veelkordset 'snooze' nupu kinnivajutamist ja veel kümmet minutit (mis, ma tean, ei päästa tegelikult midagi, aga on nii mõnus -- maailma mõnusaim tunne on minuarust see, kui sa teed kogemata poolteist tundi enne määratud ärkamisaega silmad lahti ja avastad kella vaadates, et sa võid veel tükk aega edasi magada) tekitab mulle lausa füüsilist valu.sest kui koosolek algab kell 9, pean mina kõige hiljemalt selleks hetkeks ka seal kohal olema.

mistõttu olen ma viimase kolme nädala jooksul päriselt hommikust söönud ainult umbes 1 korra. sest tööpäevadel ma kunagi ei jõua selleni -- selleks ajaks kui ma ummisjalu hotellitrepist alla torman on juba viimane aeg jalgadele valu anda. ja kui ei ole tööpäev või kui töö hakkab hiljem, siis, kompenseerimaks eelnevate päevade kannatusi ja seda, et ma põhimõtteliselt pipi-meetodil (ainult vastupidise efekti saavutamiseks) ennast olen pidanud voodist välja tirima (kellaajal, mis minu jaoks on praktiliselt keset ööd), magan ma selle lihtsalt maha. pühapäeval, kui ma kella kahe ajal sättisin ennast kinno minema, küsis ilus mees minult, et kas ma põhimõtteliselt hommikust ei söö. vastasin, et ei, hommikusöögi osas mul põhimõtteid ei ole, küll aga hommikuse une osas.

h

seekordne poolteist päeva koduvabariigis olid mõistetavalt meeleolukad. väljundit, millele pole mingit õigustust ehk ei hakka kommenteerimagi. polegi ju midagi enam öelda, mida omavahelistes vestlustes juba sada korda öeldud ei oleks või ajalehtede veebiväljaannetest, kui need jälle loetavaks muutusid, loetud.

tegelikult oli hoopis ootamatu, kuivõrd normaalne oli füüsiline linnakeskkond laupäeval. võimalik isegi, et tallinna südalinn pole kunagi nii puhas olnud. iga teine aken oli küll auguga, aga muidu oli kõik business as usual. hommikul käisin narva mnt alguses sonycenteri poes, kus jevgeni ja enn ütlesid, et neil oli öö otsa relvaga turvamees väljas ukse peal ja ükski vandaal ei julgenud ligi astuda. jevgeni nägi selline välja ka, et küsimust, et mida ta siis asjast arvab või nii oleks ta isikliku solvanguna võtnud. meeleolu linna peal oli ikkagi kuidagi rõhutud, ettevaatlik, pinges. aga tundus, et inimesed olid juhtunust ikka nii ära ehmatatud, et lausa kramplikult hoiduti tegemast midagi, mis võiks seda eskaleerida. isegi mutid ei kraagelnud pargis ega ajanud oma õigust taga.

eks see pauk oli sellesmõttes muidugi kasulik-õpetlik, et näitab, kuidas ei saa asju iseenesestmõistetavalt võtta, arvata, et probleem kaob, kui selle peale ei mõtle. samas see, kuidas pauk aset leidis, et 80krooni tund ja firma- ja alkopoodide laastamine jällegi võtab kahjuks sellelt sõnumilt legitiimsust.

ise olin neljapäeva õhtul strasbourgis ja üsna õndsas teadmatuses, kuni tallinnast tuli teade, et meil siin rahutused nagu prantsusmaal. mis, arvestades kohalikku tüünet kevadõhtut, tundus valusalt kohatu. abitu tunne tuli ka peale, kui järjest tuli infot täiesti enneolematute asjade kohta. kuna eesti lehed olid kõik umbes, läksin 'helsingin sanomate' lehele nädala jooksul olukorrale antud kommentaare lugema. kommentaare oli palju ja erinevaid, aga kuna venelased on viipuri lähedal soome surnuaedadele polügone ja maanteid ehitanud ja hauakividest linna maju, siis kiputi silmakirjalikkusest ikkagi läbi nägema. (järgmisel päeval bbcst kommentaare lugedes ärritusin juba esimese lehekülje järel nii, et silme eest must ja hing ka kuidagi rinnus kinni -- see, mida inimesed usuvad ja suust välja ajavad võib olla nii uskumatult lühinägelik ja rumal, et tekkis tahtmine kohe kõigile nendele lääne inimestele ühekaupa pikk selgitav e-mail kirjutada. venemaalastega ilmselt ei ole isegi mõtet vaeva näha, sest kui nad igapäevaselt elavad seal riigis ja näevad, kuidas asjad seal käivad ja ikka usuvad kõike, mida neile räägitakse, siis on see rong nende jaoks ilmselt juba läinud.)

soome peaminister räägib oma blogis mõistlikku juttu. ja loomulikult tuleks see rahvaste sõpruse ja integratsiooni ja marginaliseerituse küsimus võimalikult kiiresti lahendada, ainult ma ei näe, et kuidas see võiks välja näha. sest tegelikult ei ole ühelgi euroopa rahvusriigil õnnestunud oma uusvähemusi korralikult ühiskonda tuua, ükskõik, millise lähenemise nad siis selleks ka on võtnud (mässama on ajanud nii prantsusmaa assimilatsioonipoliitika kui hollandi lahke multikultuurilisus), ammugi veel siis nii arvukat vähemust. ja, arvestades kuidas rahvusriik kui selline on 21.sajandi alguses väga ebapopp kontseptsioon, ei tööta tegelikult ka need niiöelda mitmerahvuselised riigid. siin belgias ei ole flandrial ja valloonial omavahel suurt millestki rääkida, flaamid arvavad ainult, et valloonid (kellel on tohutu tööpuudus ja üldse nukker seis) elavad nende töökuse ja majanduskasvu peal.

aga üks teine soomes hetkeks peaministrit ametit pidanu tormas täna stockholmis lennukisse, ühes käes stockmanni kilekott ja teises madrats. viskas madratsi kokkuvoldituna üles istme kohale kappi, jooksis natuke mööda vahekäiku edasi, siis tuli omaette pobisedes ette tagasi ja võttis minu vastas istet. prillide küljes tolknes tal otse ninajuurel see plastmassist rõngas, millega hinnasilte asjade külge pannakse. kui lennuk hakkas paigalt võtma, olid reisisaatjad sunnitud endise peaministri siiski turistiklassi tagasi toimetama.

h

täna, sel ajal kui mina suures kivist majas tööd tegin, läksid väljas puud lehte ja parki tulid papagoide parved. õhtuks oli suvi käes. merode'il nägin umbes 15pealist lühikeste käiste ja pükstega kampa jalgratastel, pakiraamile kinnitatud kõvasti kraami ja magamiskotid, nii et ilmsegelt oldi suundumas rattamatkale.

suures kivist majas sellesmõttes ikaldus, et põhimõtteliselt kolmandat tööpäeva järjest kirjutati minust raport. kuna mul puudub ambitsioon kui selline ja üldse teen ma oma tööd kogemata, siis selle raporti sisu jätab mind keskmisest rohkem külmaks. pealegi, eelmised kaks raportit kuulutasid mu täitsa normaalseks, kahe nädalaga ju nii suurt allakäiku ka olla ei saanud. aga asjaolu, et üldse ei saa enam normaalselt tööl olla ilma, et keegi su igal liigutusel silma peal hoiaks, on ikkagi vähe tüütu.

sellesmõttes on kirega muidugi ka kehvasti, et siuke elurõõmus põrge puudub tööpäeva lõpus ikka sammust absoluutselt. täna läbi juubelipargi hotelli poole kõmpides ei viitsinud isegi kõrvaklappe kõrva panna. tahaks ainult voodisse pikali ja raamatut lugeda ja seriaale vaadata ja mitte mõelda sellele, et homme kell pool kümme hakatakse saalis 50.1 rääkima politseikoostööst ja naples II konventsioonist ja oma rollile selles ürituses. sügisel olid 10-11 tööpäevaga kuud täiesti normaalsed. aprillis on kaheksa ja praegu, kui nendest üks läbi sai, ei täida see väljavaade mind erilise rõõmuga

h

heitlikud kevadilmad ja minu mitte piisavalt fleksibiilne garderoob päädisid sellega, et põhimõtteliselt tulin neljapäeval otse lennujaamast voodisse ja ei tõusnud siit enne tänast hommikut. millest on sellesmõttes muidugi kahju, et selletõttu jäi tegemata rida vahvaid asju. aga teisest küljest olin ma suht narts juba ilma selle külmetusetagi, mistõttu ehk oligi hea idee veidi jalad seinale panna.

aga haigena reisida on ikka täielik pask. ja mittebisnise korras oleks see ilmselt veel pasam olnud, sest nüüd, olles ärganud kell seitse, okas kurgus ja silmad kinni kleepunud, ennast voodist välja vedanud, retseptsioonis arvet nõudnud, seejärel arvet maksnud (taipamata, et nad mulle sinna ühe öö vähem kirjutasid ja sellevõrra ka vähem raha võtsid), trammi peale loivanud, bussi peale loivanud (kus me kuni natoni miljonikesi olime), sisse tshekkinud, sõitnud umbes seitsme eskalaatori ja kahe kilomeetrise liugteega (sest brüsseli lennujaam on nii suur, nii suur), sain ma vähemalt turvakontrolli sas-i vipkliendina ladusamalt läbida ja seejärel kobida laundzhi endale meesaia ja teed piimaga tegema (millest poole ma muidugi promptly endale kõhu peale kallasin). see küll tervist väga ei parandanud, aga natuke siiski lohutas.

aga laundzhionu teatas mulle juba ukse peal antud kellaaja jaoks andestamatu elurõõmsusega, et just alates tänasest saate te siin piiramatult tasuta wifis olla. mistõttu saingi võimaluse sattuda the onioni uuele teenusele ja paras kõhutäis naerda.

h

kuulutan halva hotelliônne veebruarikuuga lôppeuks. ma tean, et see ei ole päris standardmeetod kurja saatusega vôitlemiseks, aga no nii see asi edasi minna ei saa. hotellidel pole seestpoolt küll mitte midagi viga, aga nende eksperimentaalne asukoht on küll pehmeltöeldes tüütu. vôib lausa öelda, et kui ma eile lôpuks läbimärjana ja kohvri vedamisest surnud ôlavööndiga tuppa jôudsin (kui olin teeleasunus, oli ôues veel päv, kohalejôudmise ajaks igatahes juba kottpime), viisin läbi oma kôige kirglikuma padjatagumise elus -- edaspidiseks teadmiseks, hotell 'gresham belson' ei ole seal, kus hotellibroneerimise leheküljel venere (mille suhtes mul üldiselt pretensioone ei ole) olev kaart väidab teda olevat. ei ole isegi eurokvartartalis ja ma môneti kahtlustan, et see ei ole isegi mitte brüssel enam. eile ôhtul tundus hommikul töölesaamine küll ilma taksota vôimatu, aga pärast seda kui olin tund aega vannis ligunenud, suutsin siiski strateegia välja môelda. inimestega suhtlemisele paneb see siiski paraja pôntsu.

h

mitte et ma neid maailmameistrivõistlusi eriti vaataks, aga kas jaapanlased arvavad, et kõigil maailmas on üle seina ulatuv plasmatelekas? sest muidu ma ei oska küll nendele tavalisest vanakooli telekast kirbusitana tunduvatele tähtedele seletust anda, mis ekraani allääres sportlaste nimede ja tulemuste kohta informatsiooni annavad. ilmselt tuleks siin kasuks teatribinokkel, aga kahjuks pole ma suure mäe hüpete vaatamiseks ennast nendega varustanud.

üldse, jumal tänatud, et on olemas yleisradio, sest etv kanalilt ei ole ju tänu kuuse lempsi seksikalt kähedale, kilomeetri raadiuses klaaspindu kriipivale häälele füüsiliselt võimalik mm-i jälgida. pluss muidugi see, et etv suusahüppekommentaarid on alati piinlik kogemus olnud.

h

poolteist päeva hiljem on küll tunne, et olin ateenas umbes sajand tagasi. sest esiteks muidugi see ilm, mis on küll üsna südamlik, aga siiski midagi muud. ja teiseks asjaolu, et 24h pärast saabumist on pesu pestud ja kohver pakitud ja mina juba järgmises hotellis. kaks ööd laulasmaa spas, kus siiski erilist veessulberdamist aset ei leia (kasvõi juba sellepärast, et triks jäi siiski maha) ja siis ilmselt otse lennukile jälle. ma ei saaks öelda, et see ühest hotellist teise kihutamine mulle mingeid erilisi psühholoogilisi traumasid põhjustanud oleks (sest põhimõtteliselt olen ma siiski täpselt see tänapäeva inimene, et minu kodu on seal, kus on mu arvuti), aga mõnikord on tõesti natuke raske näpuga järge ajada, et kus siis nüüd.

niisiis, kuigi ma tahaks väga rääkida sellest, mis me seal kreekas ette võtsime ja mida ma sellest kõigest arvan, siis hetkel ma tõesti ei suuda piisavalt keskenduda, et mulle midagi selget ja konkreetset meelde tuleks. ja vaadates oma järgmise nädala töögraafikut, siis ausaltöeldes ma ei teagi, millal selline hetk võiks tulla.

h

kui te mingil põhjusel kunagi olete teada tahtnud, et kus tänapäeval pubekad leiavad võimaluse teineteisega intiimselt omavahel olla, siis selle müsteeriumi olen ma teie jaoks nüüd lahendanud. see koht on nimelt kalevi ujula bassein. võiks ju arvata, et see on üks koduse kasvatuse alustalasid -- noh, et ära matsuta süües, austa oma vanemaid ja ära amele ujula kolmandal rajal. aganoh, tänapäeva noorus...

ma arvan, et on üsna turvaline väita, et kalevisse ma enam tagasi ei lähe. liiga suur ja liiga kitsas ja üldiselt täielik anarhia. ujumiseks see küll mõeldud ei ole, kuigi ma ei saa päris hästi aru, miks on lastele hullamiseks olümpiamõõtmetes basseini vaja. ja loomulikult ongi oodata, et pühapäeva õhtupoolikul on ujulas ebamugavam ja ülerahvastatum kui kolmapäeva hilishommikul, aga seal oli ikka täiesti võimatu. kõiksugustel lastel puudus igasugune pieteeditunne kui asi puutus mulle pähe hüppamisse või suvalises kohas keset rada minu ees materialiseerumisse. ja peale selle olid veel need supelsaksad, kes oma täiesti obsöönsetes spiidodes risti üle raja lamaskledes rajapiiretes rippusid (jällegi, me räägime siin kolmanda raja umbes 30ndast meetrist), nii et nende uhkelt vaatamiseks välja pandud kubemepiirkond mul iga läheneva tõmbega üha rohkem vaatevälja vallutas.

noh ja siis veel kõik see muu, mis mind nõmme ujulale truudust vanduma paneb. need haitekk riietusruumid, mis olid ahistavalt kitsad ja puuduv dušisurve jne. ja ohh, mis meil veel omalajal põhja-haagas... (kuigi jah, mtv3 näitab just uue idolsi hooaja esimest osa, nii et ei tasu seda soomet ka liiga palju idealiseerida)

h