olen juba jõudnud järeldusele, et suvi ei ole siiski mõeldud reisimiseks. kui ilmtingimata peab reisima, siis soovitaksin selleks kevadet (mis sellisel päeval nagu täna tundub ikka üks uskumatult tore aastaaeg). või kui ilmtingimata peab suvel, siis soovitaksin mitte reisida sinna, kuhu kõik teised ka reisivad. või siis mõnda suuremat sorti linna. london oli täna igatahes tapvalt palav ja ülerahvastatud.

tundsin ennast täieliku nässina juba enne kui ma üldse linna jõudsin ja erinevatesse poodidesse sisse astumine ainult süvendas seda tunnet. selfridgesisse kuuma eest peitu minemine paistis juba pärast paari sammu taktikalise veana, sest kõige selle sädeluse ja puhvis soenguga poiste vahel olin ma ikka eriti kohatu. olin juba peaaegu suutnud sealt põgeneda (keegi polnud isegi mind ühegi parfüümiga rünnanud, mis on juba omajagu paljuütlev, arvestades, et lõhnaõlipudelitega relvastatud meeste- ja naisterahvaid oli seal minuarust peaaegu sama palju kui kliente), kui keegi tütarlaps mulle teele ette kargas ja särava naeratusega mult küsis, kas ma olen kunagi benefiti tooteid kasutanud. olin sunnitud tunnistama, et tõesti ei ole (ei hakanud ütlema, et pole sellisest ettevõttest isegi kuulnud) ja kui ta siis avaldas tungivalt soovi mind nende toodetega tutvustada, ei hakanudki ma vastu puiklema. mõtlesin ainult, et ega hullemaks ikka minna ei saa. esitluse käigus tegin endaga diili, et kui ma selle kõige lõpuks ei näe välja nagu odav hoor, siis ehk isegi ostan talt midagi. ja ei pane pahaks, et ta ilmselgelt kindlakskujunenud mudelit järgiva vestluse käigus ei suuda meeles pidada, kust ma pärit olen ja mind läbivalt heleniks kutsub. lõppkokkuvõttes oli meigikihti küll antud põrgukuumuse tarbeks vähe palju, aga lõpptulemus ei olnud kindlasti mitte hullem kui algmaterjal. mis andis lootust, et võib-olla polegi täielik ikaldus.

viimasel ajal on juba mitu korda juhtunud nii, et minu esimene reaktsioon on võimalus kasutamata jätta. loobuda kusagile minemisest või millegi tegemisest. eile õhtul, pärast äärmiselt meeldivat ja huvitavat vestlust täis õhtusööki ss great britain'i nimelise laeva peal bussiga kesklinna poole tagasi sõites jäin selle ohtliku tendentsi üle mõtlema (võimaliku keskmisest suurema mõtlikkuse tagamaid võib ilmselt otsida sellest pudelist valgest veinist, mis mõlemal pool mind istuvate härrasmeeste abiga minu klaasist läbi käis). sest tõesti, palju lihtsam oleks ju olnud istuda pärast eilse tööpäeva ootamatult varajast lõppu kohe londoni rongi peale ja tulla hotelli, kus mind ootas tuba, mida enam tühistada ei saanud. kõvasti lihtsam kui jääda bristolisse, teha linnas tuur turistibussiga ja käia kohalikus linnagaleriis bristoli oma ülekäte läinud poja banksy näitust vaatamas ja minna ametlikule õhtusöögile ja seetõttu tukastada kolleegi hotellitoa diivanil ja hommikul vara ennast rongile vedada. ja nii hea, et ma seekord siiski jälle iseendast suutsin üle olla.

aga see, et ma selliste asjade puhul üldse mõtlemagi jään, on ilmselgelt selle talve tervisesaaga tagajärg. ja mul on kahtlane tunne, et neid tagajärgi hakkab veel lähiajal ilmnema.

h

juba paljas mõte selle nädala tööteekonnast hakkas mind kurnama juba enne kui ma selle tööotsa eelmisel nädalal üldse vastu võtsin. eile öösel kohutas hommikul aset leidev mind veelgi rohkem. praegu, kopenhagenisse jõudnuna on tunne juba enamvähem okei. sest inglismaa mulle ju tegelikult meeldib ja bristol pidi ka kuuldavasti kena paik olema ja pärast töökohustuste täitmist on soolas üks shopingupäev londonis ja jaanipäevaotsingud oleksid nagunii praktiliselt sama suurt siiberdamist tähendanud. küsige mult muidugi õhtul, mis ma asjast arvan. kui ma olen läbinud ka cph-london heathrow-paddington station-bristol teelõigud. võimalik, et ma vastuseks lihtsalt mõmisen kurjalt.

hea algus sellele kõigele oleks muidugi nüüd mitte lennukist maha jääda. sestap pillid kotti ja värava D101 otsingutele.

h

ostsin endale täiesti kogemata praegu ilmselt maailma rôvedaima joogi. istub siin mônitava ilmega nüüd minu kôrval nôukogu maja tôlkide toa arvutilaual. tundub nii räige, et ma pole julgenud seda isegi lahti teha -- cocacola light lemon. vajutasin automaadil katastrofaalselt valet nuppu, noh. kusjuures sinna läksid ka minu viimased sendid, nii et kui siit diivani vahelt just 60t senti ei leia, siis on see rong lôplikult läinud...

saatuslik viga on muidugi môneti pôhjendatav sellega, et lightlemoni tasemel töönädal on just lôppenud. nagu arvata oligi, saabus kustumine iga ôhtuga aina varem. eile näiteks olin juba enne ühteteist üsna küpsis, a sellel vôis muidugi miskit pistmist olla ka sellega, et kui me juhtisime elina tänava nurgapealses udupeenes suhsigrillikohas meid teenindanud noormehe tähelepanu asjaolule, et ta on unustanud meie arvesse kirja panna meie söögid, kallas ta meile tänutäheks veel kolmandagi klaasi veini.

sellemôttes jäin eile muidugi stiilipuhtaks, et kôigepealt dinner asutuses, kus kenad vanemad meesterahvad hellalt teineteisele otsa vaatasid ja siis eurovisioon, hollandi keeles. lôpp on hägune, tooni annab mööduvate tulede blur taksoaknast, place sablon to place dailly...

h

ametiaeg tiksub vaikselt lôpule. täna läks terve hunnik plenaarikônesid selle nahka, et saadikud kukkusid ülevoolavalt kôike ja kôiki püha ürituse nimel mööda saadetud 5/10/25 aasta eest tänama. oma osa sai ka volinik tajani, kes juhtumisi kohal oli ja ônnelikul kombel ka endine parlamentäär on. ideoloogilised erinevused hägustusid ja isiklikud ebasümpaatiad olid kui meelest pühitud.

viimase hetke puhul on kohale saabunud ka muljetavaldavad rahvamassid, galeriis on peael tavaliste koolilaste ja pensionäride olnud märgata ka näiteks neljakümnepealist punavalgetes klounikostüümides seltskonda. üleeile tööle tormates sattusin väikse maja pikal keerdtrepil lausa misterbiinilikku situatsiooni, sest treppi mööda pürgis üles märkimisväärne hulk rohkem vôi vähem seitsmekümne künnise ületanuid. esialgu olid nad hôivanud ainult käsipuust paremale jääva trepipoole, aga ilmselt oli ka meeskonnasisene tempo arendamise vôimekus kôikuv, sest krapsakamad hakkasid vups ja vups käsipuu alt läbi pugema, valides ehk ainult poole aeglasema minu poolt soovitud liikumiskiirusest. leidsin siiski oma sisemise zeni ja ei jäänud isegi tööle hiljaks ega miskit.

olgem ausad, endal on ka vähe kummaline, et järgmine kord siia tulles on kôik hoopis teistmoodi... demokraatia on rutiini vaenlane.

h

eilne päev vilniuses oli küll selge näide sellest, kuidas ajavõit tegelt ilgeks ajatapmiseks kujuneb. kohaliku peatänava mambopizzas biifsteigitükki kahvli otsas keerutades ütles meelis selle kohta mõtlikult, et tundub nagu oleks me vilniusesse lõunat sööma lennanud.

ma ei olnud vilniuse lennujaama enne väljast näinud (suvel odessasse minnes nägin seest ära) -- näeb välja nagu keskmise suurusega kohalik raudteejaam. sambad ja värgid. vajusime sealt välja kell pool üheksa, seimis pidime olema kell 12, mistõttu tundus kohane aja tapmiseks mitte taksot võtta, vaid ise kohale seigelda. ootasime parasjagu bussi, kui saabus meesterahvas, kes küsis ega me juhuslikult "vilnius taizéga" seotud ei ole. ja kui selgus, et siiski mitte, teatas ta, et kui me kesklinna minemas oleme, siis võib ta meid siiski ära visata, sest on sinna teel nagunii. teepeal üritas meelis talt küsida, et kuidas siis majandussurutis siinkandis ja nii, aga selgus, et tüüp elab tegelt hoopiski soomes. igatahes olime kell 9 seimis ja üritasime sinna sisse murda.

kui see meil kolmandal katsel lõpuks õnnestus, suunati meid parlamendi sööklasse (no ilmselt siiski ei olnud esindussöökla, aga suht vanakoolivärk siiski), kus me järgmised paar tundi raamatut lugedes aega tapsime.

seejärel tuli kaks tundi tööd, herr pöttering selgitas kohale kogunenud rahvale, peamiselt nooremapoolsele seltskonnale, miks ja kuidas (tehes seda sealjuures päris asjalikult. eesti noored küsisid hiilgavas inglise keeles teravaid küsimusi (ilmselgelt tulevased märkimisväärselt kõrge enesehinnanguga maailmaparandajad), paneelis eestit esindanud noor naisajakirjanik seeeest mõrvas inglise keelt pikalt ja põhjalikult. mitte küll nii palju kui viimase küsimuse esitanud leedu noormees, kes suutis ritta panna sellised sõnad sellises järjekorras, et tõlkida polnud mitte midagi.

misjärel oli kell 2 ja hansgerd pidi ummisjalu lennukile tormama. meie lennukini oli aega kuus tundi. pikk ja põhjalik lõuna, paar sammu tänaval (tolmune ja palav oli, pealegi olid hommikul poolekuuest üleval olemine ja täis kõht tekitanud märkimisväärse uneka), seejärel pooleviieajal taksosse ja lootusrikkalt lennujaama.

kui suvel kujutas vilniuse lennujaam ette, et temast võiks saada riia-sarnane transiidipunkt, siis nüüdseks, kui flylal on viiuli varna riputanud ja muidu ka olukord nukker, on tegemist veel ikka kordades uimasema kohaga kui LMTL. meelis ühendas laundžis arvuti seina, mina veel lugesin natuke ja siis keerasin ennast järgmiseks pooleteiseks tunniks magama.

pühapäeval alustatud raamatu sain tagasilennul läbi. vot niivõrd tõhus tööpäev.

nädal strasbourgis on näidanud, et ega vorm tegelikult täielikult taastunud ei ole. eile näiteks olin kell kümme juba täiesti valmis kõrvad pea alla panema ja õhtusöögi kõrvale joodud kohalik riesling ei tekitanud mitte tahtmist kusagil veel klaasikest võtta, vaid pigem olin huvitatud oma silmalaugude siseküljele pikema pilgu heitmisest.

samas võib teatav kurnatus tuleneda ka sellest, et seoses lähenevate valimistega on lugupeetud rahvaesindajaid tabanud teatav rahutus. või noh, ütleme, marutõbisus. sest nüüd kui nende ja saatusliku päeva vahele on jäänud ainult üks sessiooninädal, on neile järsku meenunud veel päris mitu asja, millest nad on meile kõigile ammu rääkida tahtnud. ja no neid on siin ju ikka terve... suur hulk. mäletan ühte paari aasta tagust tööpäeva, kus hääletuste selgituste ajal, umbes kell veerand kolm (kui ma hea meelega juba vähemalt pool tundi lõunasööki nautinud oleksin) ütles itaalia pensionäride partei esindaja: "aitäh, härra president, et mulle neljandat korda sõna andsite," ja minul tekkis vastupandamatu soov ennastunustavalt vastu tõlkekabiini pleksiklaasi viskuda. no eile sai hääletuste selgituste ajal neli korda sõna (ja hääletuste selgituste ajal sõna saada on üks odav trikk tegelt -- kui muidu on veel oht, et keegi sind kuulab, siis selgitada, miks sa ühe või teise asja poolt või vastu hääletasid, samal ajal kui kogu ülejäänud mass juba rõõmsalt söökla või, viimasel sessioonipäeval, rongi/lennuki peale trügeleb, on küll põhimõtteliselt lihtsalt linnukese kirja saamine) niimõnigi asjast huvitatu. hommikune istung lõppes kell 14.55, õhtune algas kell 15.00, minu õhtupoolsele tööle lisati kolmveerand tundi, mis tähendas veidi üle kolme tunni marulises tempos seletamist ja lõppkokkuvõttes kähedat kurku.

samas, tänase hääletuste selgituse ajal suutis härra kamall mind rõõmustada, tsiteerides tuntud muusikapala: "war! uuggghhh! what is it good for? absolutely nothing!". õnneks mina ei pidanud toohetk seda eestindama.

aga kolmapäeval suundusin umbes kell kolmveerand kaksteist õhtul taksojärjekorras kohta sisse võtma kui märkasin suures tühjas fuajees neoonroosa deressipluusi ja liibuvate lühkaritega tumedapäist prouat. lähemale jõudes selgus, et tegemist on minu lemmikekspeaministri anneli jäättenmäega. mind märgates naeratas ta mulle talle iseloomulikul pingestatud moel, võttis kaenla alt mustad kepid ja kadus sauvakävelein öhe.

h

see on muidugi huvitav, kui palju on inimestel pimesoolelugusid rääkida. minu lemmiklood on muidugi need "lõhkes, aga sain nädalaga koju" lood. eriti vaimustatud olin ma nendest lugudest siis kui mind parasjagu neljandat nädalat nõeltega torgiti. mõned lood on sellised, kus, ütleme, puudub kulminatsioon. et kuna olukord ei tundu nii pakiline, siis saadetakse erakorralisest meditsiinist koju tagasi lubadusega asja käsitlemist jätkata kui olukord ei muutu. ja siis läheb valu üle ja siin me nüüd oleme mõned aastad hiljem. need lood, kus inimesed sellises olukorras siiski keelduvad koju minemast ja hiljem selgub, et õigesti tegid, on muidugi põnevamad.

käisin täna esimest korda liikumisravis (mis on üks omaette kummaline võimlustund). kui ma parasjagu mingi palli kohal jalgu vibutasin, tuli meil venelannast juhendajaga jällegi minu konditsioonist juttu. tema siis sellepeale rääkis, kuidas tema 85-aastane vanaema oli juba mitu aega kõhtu valutanud ja siis lõpuks ise kiirabisse pöördunud, kust nad tahtsid teda koju saata. vanaema oli kanna maha pand ja teatand, et kuskile ta ei lähe. sellepeale oli asja lähemalt uuritud. ja veidi hiljem olidki vanaema ja tema põletikulise pimesoole teed lahku läinud. 85-aastane -- keegi ei ole selle jama eest kaitstud.

aga olen juba kaks inimest viimase nädala jooksul päkkadel õõtsuma pannud. teine neist oli täna seesama juhendaja, kes ka mõneti pimesooleparanoiku nüüd. kuna see kõhuvalu võib pimesoole puhul kusiganes olla (minu näiteks kuni täiesti viimase hetkeni veidi maost allpool), siis on tõesti jube raske aru saada, et millal häirekella löömine vajalikuks võiks osutuda. aga üks nipp, mida arstiinfoliin tutvustas on, et tuleb tõusta varvastele ja siis kandadele tagasi langeda. ja kui see alakõhus valu teeb, siis võib pimesool põletikus olla küll. minul oli juba päev otsa valus astuda olnud selleks ajaks, nii et kohe pärast selle soovituse kuulmist panin ma riided selga ja istusin autosse.

õnneks mul ei ole nii palju lugejaid, et nüüd massiline päkkadel õõtsumine lahti läheks. ja, arvestades kui palju pimesoolelugusid ma olen kuulnud, üsna tõenäoline on, et päris mitmel nendest, kes loevad, on antud organ juba eemaldatud.

h

olgem ausad, hetketi suudame siiski suunata pilgud ka helgesse tulevikku.

Hanna says:
rootsi prints on ka jälle saadaval

kadri says:
oo

kadri says:
väga hea

kadri says:
nüüd peaks kruisile minema

Hanna says:
onju

Hanna says:
ajastus is everything

Hanna says:
kuigi, arvestades, et oli kümneaastane suhe, võib-olla on hetkel veidi on the rebound

h

tuvastasin praegu, et olen eelmisel nädalal tšehhis olles ka mingisugused märksõnad üles täheldanud. pärast seda tuli praha, mis mind oma eurodisnisusega nii endast välja viis, et ei jaksanudki enam olukorrakirjeldustega tegelema hakata. aga niisama raisku lasta neid ju ka ei maksa.

täishäälikutega käivad tšehhid küll äärmiselt kokkuhoidlikult ümber (aga teevad kõik selle kuhjaga tasa oma välisfassaadidega, kus vidinate pealt pole kokku hoitud). mina sõitsin konkurentsitult mõttetuima institutsiooni palvel tööle linna nimega plzen. tegelikult oleks pidanud saama otse lennujaamast tellitud bussiga, aga kuna euroopa kommertslennunduses on väljumis- ja saabumisajad pehmelt öeldes tinglikud, siis oleks pidanud tundide kaupa praha lennujaamas passima, et neli tundi hiljaks jääva brüsseli lennuki pealt inimesed ära oodata. mistõttu otsustasin kasutada ühistransporti. õues valitses täiesti õigustamatu jääaeg (mulle tundus kirjeldamatult ebaaus, et ma istun praktiliselt põhjanabal lennukile, sõidan peaaegu kolm tundi peaaegu otse lõunasse ja lennukist väljudes on ilm kümme kraadi külmem kui seal, kust ma alustasin), mis andis suvalises pimedas praha bussijaamas hiljaks jääva sebebussi ootamisele veel omajagu vürtsi. aga igatahes olin ma lõpuks plzenis vähemalt kaks tundi varem kui tellitud buss.

külma trotsides läksin veel õhtul kohe hotelli kõrvalt algavasse kesk/vanalinna patseerima. igavene jumakas katedraal oli muljetavaldavate valguskahuritega igast küljest välja valgustatud (mis energiakriis?) ja üldse tundus olukord paljulubav. hommikupoolikul päevavalguses asju uuesti üle vaadates selgus, et plzen on pimedas oluliselt võluvam kui valges.

toosama päev algas aga sellega, et plzen murdis mulle hotellituppa sisse. umbes hommikul kell üheksa, ilma igasuguse hoiatuseta. ukse avanemise peale tõusin voodis istuma (arvata võib, et soengustiilis andis tooni trendikas "gorilla-vedas-terve-öö-juukseidpidi-mööda-mistrat" joon), plzen vabandas alandlikult ja asetas suure paberkoti keset toapõrandat. loomulikult oli see täis elumõttetuid klantsvoldikuid ja kaelapaelu. järgmise päeva eksoduse käigus vaatasin, et päris paljud olid kogu selle pahna endale ka kaasa pakkinud. kingitud hobuse suu jne. päris mööda külgi see trauma ka minul siiski maha ei jooksnud -- hammaste pesemise kõrvale üht voldikut sirvides sain teada, et plzeni katedraal on tšehhi kõige kõrgem, 104 meetrit.

üldiselt tekib inimestel selle linna ingliskeelset nime kuuldes kohe õlleassotsiatsioon. täiesti õigustatult. see nimi on pilsen. mulle tundus, et nende kõige hinnatum õllemark on nagu miskit sõrmuste isanda valdkonnast, aga j teatas mulle (veidi patroniseerivalt, mulle tundus), et see on lihtsalt sellepärast, et ma saksa keelest mitte muhvigi ei tea. õllemargi nimi on urquell, väidetavalt saksa keeles 'ürgläte'. mina olin aastavahetusest alates hobikorras täiskarsklusega tegelenud, pealegi pole ma elusees õlut eriti hinnata osanud (välja arvatud ehk mõnikord seda belgia magusat punast kirsivärki nimega kriek, aga seda ka ainult siis kui ma olen leidnud endas piisavalt jõudu seltskonnas olevate meesterahvaste põlglikke näoilmeid ignoreerida), aga kohalikus oldehansas plzeni kulul sööki sisse ajades kukkusin minagi paratamatult selle vaguni pealt maha.

aga sellest polnudki sellesmõttes hullu, et alkohol ju teadagi ühendab inimesi. isegi õlu. kui enne õhtusööki ei tundnud ma kogu linnas mitte ühtegi inimest, siis pärast õhtusööki oli skooriks juba tervelt üks. läksime tegime lähedalasuvas zacki baaris siis veel paar õlut. zacki baar oli jube väike ja kuna seal oli ka kaks päris vingelt muusika taaskäitlemisega tegelvat poissi, siis alguses oli seal ruumi ainult ühel jalal püsti seista. pärastpoole läks mõneti lahedamaks. ka üldine meeleolu -- j tundis meeste kempsust väljudes siirast heameelt selle üle, et kõrvalkabiinis kaks kodanikku niivõrd ennastsalgavalt teineteise õnnelikuks tegemise ette võtnud olid. suitsu tohtis teha toas, kanepit ilmselgelt ukse taga õues, nagu nina südaöö paiku lahkudes tuvastas.

järgmisel õhtul läksin prahasse. see oli isegi viie miinuskraadi juures siuke turistilõks, et rohkem sellest ei räägikski.

mina isiklikult kuulutaksin võitjaks siiski vana bushi papaahha, mis pidevalt paremalt kaadrisse vajus. kuigi aretha mütsi küljes olev šlehv oli ka päris muljet avaldav. see, mis aretha brittide hümniga tegi, mulle niiväga nagu ei meeldinudki. aga, tänase piduliku päeva puhul, juhul kui on huvitatuid, kes selle peale varem komistanud ei ole, septembrikuine jutuajamine barack obama ja josiah bartleti vahel.

muus osas, asjaolu, mis sundis mind lõpuks ometi elioni lisaboksi järele minema (tehnoloogiliste ümberkorralduste käigus andsin originaalboksi kunagi ülemisele korrusele hoiule, aga noh, miski pole ju nii igavene kui algselt ajutisena mõeldu), oli austraalia lahtiste ootamatu algus (see, nagu esimene lumi tallinna lumesahaameti jaoks, tuleb mulle igal aastal üllatusena). eurospordi kommentaatorite rõõmus jutuvada mõjub väga südantsoojendavalt, mads wilanderi puhul aitab kaasa ka see, et ma tean kui hea väljanägemisega meesterahvas selle rootsi aktsendi taga peitub. kui nad nüüd ainult lõpetaksid selle novak djokovici reketivahetuse kallal irisemise -- esimesed kaks raundi "miks-enne-grändslämmi/iga-mängija-mõnikord-tahab-vahetada-aga-väga-raske/tavaliselt-jäätakse-raam-samaks-vahetatakse-ainult-nööre/kõik-vastased-ka-teavad-et-ta-praegu-ebakindel" olid ehk mõistetavad, pärast seda, eriti arvestades, et djokovic ka suhteliselt kindlalt võitmas on parasjagu, tundus juba nagu natuke overkill...

eks ma ilmselt ise selle ikka endale kaela tõmbasin, kuigi võiks ju ka süüdistada kaarinit, kes minu täiesti retoorilise mõtliku küsimuse peale, et "ei tea, kas peaks endale "the west wingi" boxseti tellima, arvestades, et ta on kolmekordselt alla hinnatud?" vastas lihtsalt "jah". mistõttu minu kena härras jõuluaeg ongi nüüd sisustatud (eile ta lasi mul kokku arvutada ka, et kuimitu tundi see 154 osa on -- umbes 103).

tänasega, ma arvan, peaks esimene hooaeg ühele poole saama, kuigi võimalik, et lõpuspurt jääb homsesse õhtusse (ja kas saakski olla midagi kohasemat, millega jõululaupäeval maalt vanaema juurest ägisedes koju jõudes õhtu mööda saata?). inimkaod (peamiselt minu enda inimlikkuse arvel) on muidugi arvestatavad, aga mis teha.

ausaltöeldes, isegi vahepealse "studio 60" sähvakaga, ma olin unustanud milline vaimustav sõnadelaviin aaron sorkini firmamärgiks on. enamikku neist esimese hooaja osadest olen ma ju kunagi omal ajal näinud ja tuleb küll tuttav ette, aga juba praegu on tunne, et ma pean seda uuesti vaatama kohevarsti, et kõik sinna sisse topitu üles korjata.

teine asi, mis põhimõtteliselt küll teada oli, aga siiski pidevalt mind üllatusena tabab, on see, et seitsme aasta jooksul jõudsid seal episoodilistes rollides ikka kõik mängida. nüüd on muidugi tore vaadata, et mida need episoodilised tegelased pärast tegema on hakanud. kõrgklassi prostituudist laurie rollinsist on näiteks saanud dr.lisa cuddy... või siis president bartletti noorimast tütrest sterling cooperi inetust pardipojast sekretär/klaasist lae murdja peggy... noh, ja josiah bartlett on saanud ametlikku tunnustust kui "best fake president ever."

Paris Hilton Gets Presidential with Martin Sheen by Paris Hilton

ja ükshetk avastasin ehmatusega, et john spencer on väga sarnane donald rumsfeldile. eriti kui tal prillid ees on.

h

kui eelmisel korral strasbourgis tekkis tôsiseid raskusi, et ennast kolleegiga ühest voodist välja vôidelda, siis seekord, täieliku reversal of fortuneina, elan apartmendis, kus on vähemalt neli üdini legitiimset voodikohta kahel korrusel. ja üldse on kôik väga südantliigutav. ainult süda klopib rinnus iga kord kui mingi raskeme esemega (kohver, toidukott jne.) mööda kitsast järsku treppi sinna neljandale korrusele kohale on jôutud.

muidu on ootuspärane -- saadikud teatavad iga natukese aja tagant, et neid pôhimôtselt enam ei koti, sest nemad siia juulist enam tagasi tulla ei kavatse. ja täna hommikul kônelejate nimekirja takseerides tehtud ennustus, et kui sarkozyle on eraldatud 15 minutit kôneaega, siis see peaks reaalsetes ja üldtunnustatud minutites välja tegema umbes 35, läks ka täiesti täppi. a noh, rääkis ilusti ja südantliigutavalt ikkagi, kuidas eesistumine on temast endast isiklikult parema inimese teinud...

hommikul tööle saabumise ajaks olid sandarmid nicolas' auks ümber parlamendi püstitanud mitmekihilise tara, kust ainult jaopärast rahvast läbi tilgutati. mitmed hääletuse lôpuks puhkides kohale kihutanud rahvasaadikud kurtsid, kuidas blokaad neid alatult tööle saabumast takistas. mina tulin igastahes trammiga. peatuse kôrval oli trammist väljujatele eraldatud parlamenti pääsemiseks umbes 40 cm laiune aiaauk, mille ette siis mina koos mônede omasugustega ja samuti trammi peal olnud prantsuse penskarite ekskursioon ennast rivistasid, et lasta politseinikul endale näkku vaadata enne kui meil ühekaupa ennast sellest mulgust läbi pressida lasti.

ilmselt on prantsuse politsei oma vôimekuses suutnud kaardistada "eriti sarko-vaenuliku näoilme".

mägedega hotelli fuajee akna taga on kehvad lood. kui pool tundi tagasi oli vähemalt kaks kolmandikku sellest misiganes moontblaankist veel täiesti selgelt eristatav, siis nüüd on lumepilv igatahes praktiliselt hotelliuksest sees. ei usukski, et pilv võib nii taltsas olla, et väiksemat sorti sirutusega saab talle näpu sisse pista.

see ennenägematu lumesadu hakkas tegelikult peale juba kaks päeva tagasi, kui meie veel itaalias valle de aostes mingi künka otsas lodžeerusime. õhtupoolikuga oli pool meetrit maas ja kohalikud oskasid ainult pead vangutada ja tunnistasid sellise asja praktiliselt enneolematuks. chamonix, kuhu läbi häda siiski eile kohale jõudsime, on sulasem, aga sellest hoolimata mitte vähem lumine.

suusahooaeg avati sobivasti täna. lund sajab hangedena, mis tegi küljealuse küll kenasti pehmeks, nähtavuse siiski mitte päris rahuldavaks. kuna meie näol on tegemist perekond algajatega, kellest keegi polnud kunagi enne mäesuuski alla saanud, siis polnud sellest muidugi väga lugu. ootamatu oli hoopiski see, et allalaskmine ei ole üldsegi mingi raketiteadus, isegi minusugusele kehkakolmele. olime endale vaimusilmas juba ette mananud mitmeid situatsioone, kus põlvepikkused lapsed meid viuh ja viuh jalust maha sõidavad. seda õnneks ei juhtunud. algajanõlv oli hoopiski ebaühtlaste vahedega täis pikitud briti tšikke, kes umbes seitsmekümneaastaselt prantsuse instruktorilt esimesi lumelauatamise juhtnööre said. kõige keerulisem, peaaegu, et ületamatu, tundus lisaks pidurdamisele olevat suusalifti käsitsemine -- olin tunnistajaks, kuidas minu ees üles sõitev tütarlaps järsku vibama hakkas ja pulga otsast maha prantsatas, otsustavalt suuna metsase järsaku poole võttes. õnneks sai kolm meetrit hiljem siiski külje maha.

lumesaju jätkudes muutub jällegi muidugi huvitavaks väljavaade homme milaanosse lennuki peale jõuda. aganoh, sellestki sillast tasub ilmselt alla hüppama hakata alles siis kui me temani jõudnud oleme.

varastasin reedel pariisi lennujaama laundžist "tatleri". mida? see oli seda tüüpi päev (strasbourg-pariis-stockholm-tallinn) kui tegelt ei taha midagi rohkem teada majanduskriisist või barack obamast või isegi uuest nikon d90st. igatahes, kõige muu kohta kommenteerima ei hakka, aga "new social concepts" lõik sisaldas siiski paari täitsa tabavat terminit. loomulikult range diskleimeriga, et kõik üle21sed kasutagu neid omal riisikol ja väga ettevaatlikult.

texpectcation - the agony of waiting for a text from someone you fancy. 'I met a hot boy at mahiki on wednesday and since then I've had serious texpectation.'

chairdrobe - accumulating discarded outfits on a chair in a bedroom leads to this slightly more sophisticated version of a 'floordrobe'. 'mummy can you get my versace dress drycleaned? It's on the chairdrobe.'

vacationship - a fling rekindled whenever the participants meet up in their usual holiday destinations, with no expectations that it will be sustained back in britain. 'oh, I've known harry for years - we always have a vacationship in mustique.'

fakebook - asking someone you hate to be a friend on facebook (or accepting their invitation). 'i can't believe that bitch camilla has fakebooked me.'

kodak courage - facebook-induced phenomenon - the result of party photos now being posted on the net within 12 hours. attention-seekers are likely to be afflicted hamming up their antics so that they seem like fun and crazy people when they get 'tagged'.

nillionaire - someone with no money. merely a temporary state for most who use the term. 'i don't get paid till next week -- i'm a total nillionaire.'

procrasturbate - self-gratifying procrastination: 'i had so much homework but i spent all day procrasturbating.' not (necessarily) as dirty as it sounds.

h

ma ei saa aru, mis värk sellega on, et kui üldjuhul peab hotellides ikka korralikult balansseerima, et mitte duubliks defineeritud toas kahe kokkulükatud voodi vahele kukkuda, siis nüüd minu skvottimise-nädalal on kõik maailma hotellivoodid kahesed (või noh, see antud eksemplar siin isegi pooleteisene), isegi kui ma olen ausalt tvinni eest maksnud. strasbourgis täiskogunädalal lihtsalt jätkuvalt see rõõm, et iga viimane kui urgashotell, maantee-äärne tunnimotell ja jõel hulpiv voodikohtadega parv on puupüsti täis (täielik jõulumuinasjutt, kas pole?). mistõttu, kui ilus hotellipoiss käsi laiutades teavitab, et kuna kõik toad on täis, siis ta ei saa miskit ette võtta selle liigse intiimsuse vastu, mille nad mulle ja kolleegile arranžeerinud on, pole mõtet tal isegi nina peast hammustada, sest siis oleks ta ilus näolapp rikutud ja globaalsel yinyang skaalal maailm sellevõrra veel nukram paik.

vähemalt tõi noormees mitmekordse meeldetuletuse peale teise teki, ja lisautsitusel sellele tekile ka koti. mis märgib minu kahepooleaastase proovireisijakarjääri jooksul küll esimest korda kui ma hotellis iseoma voodi valmis olen olnud sunnitud tegema.

eilne jurmala-ots oli mõneti absurdne. juba põhimõtteliselt -- täiesti tundmatult inimeselt tulnud ettepanek novembrikuiseks jurmalaks tundus niivõrd absurdne ja dekadentlik, et see tuli otsemaid vastu võtta. mida ma võib-olla tol hetkel nii palju arvesse ei võtnud, oli see viis tundi bussiga sinna ja viis tundi tagasi, mis sai küll ööpäeva peale ära jaotatud ja poolenisti maha magatud, aga oli ikkagi mõneti liig.

taksojuht, kelle üsna viisaka välimusega taksosse autoosta ees istusime, lasi mulle alustuseks stoilise rahuga oma istme seljatoe rahustava elektrilise surina saatel nii sügavale sülle kui andis. oma vea ilmnedes ei hakanud vabandamisega vaeva nägema. seejärel ei olnud ta kunagi kuulnud meie hotellist, mis oli ometigi riia suuruselt teine (pidi lausa taksost välja ronima ja kolleegi käest küsima, omal oli gps armatuuril) ja lõpetuseks võttis mult viierahase ja pidas sellega meie bisnisi lõppenuks, kuigi arve oli 3.60 -- ja no ma tõesti ei tahaks uskuda, et riias on takso miinimumtasu 125 krooni, majanduslangus või mitte. kuna kõik eelnev oli olnud piisavalt kummaline ja kell märkis ka juba teatavat kurnatust, siis ei hakanud asja suure kella külge panema. ja noh, arvestades, et kõige muu osas oli tegemist tõelise bisnistripiga (mittebisnis osa piirdus viiekümnemeetrise kiire jalutuskäiguga piki aknatagust biitshi lõunatunni lõpuminutitel), siis läks selline, ütleme, ekstsess muidugi asja ette.

pärast ürituse lõppu, kui autojuht alex meid uhkes džiibis (mis ei olnud seesama džiip, millega ta meid hommikul kohale toimetas) riia poole tagasi toimetas, tuli niimõndagi tuttav ette. et siis mitte ainult see lõhkuv peavalu, mille ürituse mõttetus mulle ilmselt tekitas (või siis vastupidi, peavalu hoopiski paljastas ürituse erakordse mõttetuse), aga ka see meeliülendav ummik linnast väljuval suunal tööpäeva lõpus ja vähemalt 80% tee ääres olevate asutuste nimedest, maximast ja swedbankist k-rauta ja nesteni. nii, et kui poleks veel viit teetundi ees olnud, siis oleks võinud ennast päris koduselt tunda.

kui see on juba traditsiooniks saanud, siis kasutaksingi siinkohal oma taastärganud huvi omaenda blogi vastu selleks, et märkida ära mõned alternatiivsed tähelepanekud eileöisest obsessiivsest "refresh" nupu vajutamisest vana hea cnn-i kodulehel. kuna pärast seda kui hillary püssi varna riputas, on ainukeseks meelelahutuslikuks elemendiks antud valimistsükli juures olnud tina fey hirmuäratavalt tabavad sarah palini imitatsioonid, siis pole ma viitsinud sügavamalt maailma probleemide üle juurdlema hakata. küll aga on ameerika üks igavesti vahva riik. (millega ilmselt nõustuks ka postimehe avastatud haruldus: Kohalviibinud Eestlane)

-- ma arvan, kvantitatiivselt oli eile kõige parem päev siiski joe bidenil, kes valiti korraga nii asepresidendiks kui senaatoriks. delaware inimesed olid valimiskabiinis tegutsenud lausa sellise otsustavusega, et cnn julges bideni senaatoriks valituks kuulutada umbes kaks hetke pärast seda kui delaware'is olid valmisjaoskonnad sulgunud. (umbes samasuguse enesestmõistetavusega osutus massachusettsi osariigis valituks ka anonüümseks jääda sooviv john kerry, keda võib-olla, aga mitte ilmtingimata, mäletate ühest nelja aasta tagusest intsidendist). asepresidendina on biden muidugi automaatselt kohe ka senati spiiker, ilmselt unustati talle mainida, et see on niiöelda kaks ühe hinnaga diil. delaware'i kuberner peab tema asemel siiski ilmselt mõne teise kodaniku senaatoriks suunama.

-- kõrvutiasetsevatest kandilistest osariikidest new mexicost ja coloradost valiti senatisse demokraate esindama kusinsid udallid (coloradost mark ja new mexicost thomas). esimesel korral kursoriga üle osariikide libistades jäigi mulle hetkeks mulje, et üks mees kandideerib igaks juhuks kahes osariigis, ehk ühes ikka näkkab. aga ikkagi, milline on tõenäosus, et suvalises sajapealises "from sea to shining sea" ameeriklastepundis on kaks tüüpi, kelle perekonnanimi on udall?

-- alaskainimesed on jällegi mingitel seletamatutel põhjustel tagasi ametisse valinud peamiselt pideva pohmeluse käes kannatavat kivivalvur ropkat meenutava igivana vabariiklasest senaatori ted "internet is like a series of tubes" stevensi. võib-olla suurest tänutundest selle stevensi isikliku suursaavutusena föderaalrahadega ehitatud 200 miljonit dollarit maksva silla eest eikuskilt eikusagile. a võib-olla ka lihtsalt niisama -- meenutagem siiski, et needsamad inimesed on omale ilma igasuguse piinlikkustundeta kuberneriks valinud sarah palini.

-- rahvaalgatusi silmas pidades on üsna selgelt on võimalik tõmmata horisonaalne joon selle ameerika osa, kes tahaks peamiselt omaenda elu elada ja selle, kellel see ilmselgelt puudub ja kes seetõttu morbiidset huvi teiste magamistoas toimuva vastu tunneb, vahele (see sai nüüd küll üks ilgelt kole lause, aga ma olen ka eile öösel kell neli "refresh" nupu vajutamise lõpetanud ja seetõttu lausa neli tundi magada saanud). samas kui lõunapoolne seltskond tegeles peamiselt asjade keelustamisega (ja ilmselgelt keelustati asju teistele inimestele, tõenäoliselt sellistele, keda keelustajad ise isegi ei tunne ja väga tõenäoliselt ka selle tõttu, et ei tunne) -- floridas, arizonas ja tõenäoliselt ka californias (kes suht tagurpidiseadusandlusega need just legaalseks saanud oli) keelustati homoabielud, nebraskas ja colorados affirmative action ja arkansases homodele laste lapsendada andmine, siis põhjapoolsed osariigid tegelesid peamiselt asjade lubamisega -- kindakujulises michiganis näiteks ravimarihuana ja tüvirakkude uurimine, marylandis miskine selline asi nagu videoloterii ja washingtonis eutanaasia (mis, olgem ausad, ei puuduta siiski mitte niivõrd omaenda elu elamist kuivõrd pigem risti vastupidi). massachusetts (mis ilmselt tänasest on jällegi uhkelt ainus homoabielusid tunnistav osariik) kaotas ära osariigi tulumaksu, mis samuti on pigem isiklike võimaluste laiendamist kui naabrimehe võimalusi kitsendamist silmas pidav liigutus.

-- võimalik, et selle tõttu, et vastutustundetu kolmas kandidaat 15% häältest vasakule toimetas, jääb vist minnesotas senatisse valimata koomik al franken, vaimukam ja põhimõttelisem versioon michael moore'ist, kes peaks kõvasti boonuspunkte saama juba raamatupealkirja "lies, and the lying liars who tell them" eest. vabariiklaste arvates on franken marutõbine ja tema senatisse saamine oleks neile olnud ilmselt piinlikum intsident kui näiteks see, kui mccain oma koduosariigis arizonas obama käest vastu pükse saanud oleks.

-- ja lõpetuseks, nagu me kaariniga nentisime, loodetavasti sai vana john nüüd selle oma süsteemist välja ja pöördub sujuvalt ja kergendunult tagasi oma vaimuka, normaalse inimese juurte juurde. tema sketš viimases snl-is, kui vähemalt mccainile endale oli juba suht selge, et mäng on kaotatud, andis selleks igatahes lootust (kuigi ka kampaania ajal oli sellest kohati märke -- silmas pidades oma muldvanasuse üle käivat pidevat ilkumist vastas ta näiteks küsimusele, kas ta avaldaks oma social security numbri, et see on 8). seekord oleks temast seda võib-olla siiski veel vara oodata, aga loodetavasti saab temast siiski jällegi see tüüp, kes koos oma sõbra senaator joe liebermanniga presidendi ametivande ajal kaasa maigutab, et niimoodi ennast ka igaks juhuks presidendiks vannutada. sarah palin oli pingelisel ajal küll päris hea comic relief, aga monotükki ta, ma kardan, siiski välja ei kannaks.

olen ilmselgelt samuti omandanud maailma saari ühendava manjaanamentaliteedi. häid kavatsusi on kõvasti rohkem kui elementaarset tegutsemisvõimet. või noh, ütleme, enesedistsipliini, sest kui ennast voodist/võrkkiigest/... ei, need kaks varianti ongi ainult... no igatahes, kui jalad alla saab, siis on tegutsemisvõimet küll.

üks hea kavatsus oli näiteks bosniast tagasi tulles, võib-olla isegi bosnias olles asjaoludest ülevaade anda. aga kuna ma ju spetsjomm viini lennujaamast kojuunustatu asemele uue fotoka ostsin, siis tundus kuidagi kohane sissekannet ka visuaalsete näidetega täiendada. noh, ja fotode internetistamisega sain ju ometi hakkama alles eile. kui ma pärast balkanivisiiti juba teist korda strasbourgi olin jõudnud.

sellesmõttes on muidugi kõik legitiimne, et reisi muljeid seedin ma jooksvalt siiani ja veel vist mõnda aega. sest küsimusele "miks me kakleme?" bosniast vastust küll ei saa, vähemalt mitte sellist mõistusepärast. küll aga on võimalik ennast jube tobedalt tunda, et meie siin ei ole siiani suutnud üle saada 60 aastat tagasi aset leidnud sõjast (mis, tõesti, meie jaoks tegelikult lõppes alles 17 aastat tagasi, aga mul on sõbrad, kes on üles kasvanud linnas, millele neli aastat mürske loobiti -- kahe miljoni pealt lõpetati lugemine ära, aga piiramine kestis pärast seda veel kaks aastat).

ja siis sa vaatad linnas kohvikutes istuvaid üliõpilasi ja einestad sõpradega sumedas hoovipealses itaalia restos ja (enesest sõltumatult, paratamatult piinlikult veidi patroniseerivalt) imetled neid selle eest, et nad on nii tavalised, nii... normaalsed. aga veidi pinnast kraapides saad aru, et tegelikult ei ole midagi lahendatud, tegelikult ei ole miski lõppenud, sest kui ajalugu kirjutavad võitjad, siis siin ei võitnud keegi ja keegi ei saanud oma õigust jalule seatud, oma tõde kuuldavaks tehtud ja riiki kui sellist ei ole. ongi ainult inimesed, kes teavad ainult seda, et enne oli hea ja siis oli jube sitt ja nüüd nagu polegi enam midagi, kaugeltki mitte siis seda, mille eest me võitlesime ja surime.

ma pean häbiga tunnistama, et enne seda kui ma sanijni käest küsisin, et mis siin siis tegelikult toimus, ei teadnud ma kogu sündmustikust ja selle katalüsaatoritest ikka muffigi. eks ma ilmselt oletasin, et seal oli nii nagu siin. vaatasime mäenõlval lainetavast moslemite surnuaiast alla linnale ja sanijn rääkis rahulikult, käega vastavatele linnaosadele viidates sellest, kuidas üsna rahulikult koos elanud ja lootusetult segunenud elanikkond osavalt tükkideks kisti.



kuidas ühel hetkel koosnes linnas paiknev jugoslaavia väekontingent ainult serblastest ja järgmisel hetkel olid nad kõige täiega linnast välja tõmbunud ja võtnud asendi sisse linna kohal mäenõlval ja kukkunud hagu andma. kuidas linnaelanikud vastupanurelvastasid ennast sellega, et võtsid serbiast saabunud nädalalõpusõjarditelt (piirini on 120 kilomeetrit, just paras, et laupäeval läbi astuda ja natuke naabrit tulistada) lihtsalt relvad käest. ja sellest ka, et sõja ajal linnas elades tegelikult nagu ei osanudki surmahirmu tunda, et tõeline paanikahoog tabas teda siis, kui ta pärast sõja lõppu esimest korda sinnasamasse linna kohale mäeharjale ronis ja nägi kui avatud ja peopesa peal kogu linn tegelikult kuuli- ja mürsurahele oli olnud.

et siis elu läheb edasi, kogu aeg ja kõigest hoolimata. sarajevo lennujaamast linna poole sõites jääb tee peale, linna republika srpska poolsesse otsa selline veidi õõvastav lasnamäe, kus keegi pole vaevunud veel kuuliauke üle krohvima ja asustatus on sporaadiline (näiteks, et aknad ja kardinad on ees umbes kolmandikul majast). ja siis järsku näed läikivaid ultramodernseid klaasist ja metallist hoonekomplekse ja esimesel hetkel tundub see kuidagi küüniline ja kohatu, aga siis saad aru, et tõesti, õnnelikud on need, kes suudavad ajaloost üle olla. ükskõik, kus. aga eriti seal.



ja kõige selle juures on loodus nii hingematvalt võimas ja ilus. sarajevo ise, kahe mäeaheliku vahel pikas kitsas orus



ja sealt edasi piki neretva jõge lõuna poole, sinna kus on meri ja horvaatia saba. tegime ühel päeval herkulesliku roadtripi, sarajevost läbi mägede horvaatiasse, sealt alla dubrovnikusse, siis piki merekallast (kui veel rahvaste sõprus valitses, eraldas horvaatia bosniale väljapääsuriba aadria merele, mistõttu tuleb piki kallast sõites korra jällegi bosniast läbi käia, nii umbes kümnekonna kilomeetri jagu) ja jälle üles tagasi, mostarisse ja vastu ööd tagasi sarajevosse.

horvaatia on muidugi midagi muud, või vähemalt see osa horvaatiast, kus mina nüüd käinud olen. dubrovniku vanalinnas on kõik katused uued, sest sealkandis tegi üks visa tshernogoorlastest koosnev jugoslaavia väeüksus veel 1997.aastal piiramis- ja turmtuleharjutusi. ja üldse on seal ilus, aga samas on seal ka mustmiljon turisti.



aga kui horvaatia poolt bosniasse sõita, siis läheb ikka hea mitukümmend kilomeetrit, ilma et miski annaks ära, et tegemist ei ole enam horvaatiaga. eriti sellisel õhtul kui horvaatia jalkameeskond euroopa meistrivõistlustel alagrupimängu peab. isegi mäeahelikule on punavalgeruuduline plagu katteks peale tõmmatud. mostaris jalutasime ja kohvitasime õhtupoolikul moslemite poolel neretvast, kus küll samuti igas asutuses telekas käis, aga rahvuslik tunnetus ilmselgelt nii palju löögi all ei olnud (küll aga võis täheldada keskmisest tunduvalt suuremat sakslaste poolehoidjate kontingenti -- kohalik sõber damir kinnitas muljet, et omad poisid on need, kes parajasti horvaatide vastu mängivad). vanalinn on seal jube kaunis ja tshill, osati ka unesco maailmapärandiks kuulutatud ja selle toel üles putitatud, piece de resistance'iks sõja ajal suure hurraaga taevasse lastud suur sild



aga viha ja vaen mullitavad märgatavalt ja paljudes seintes on endiselt haigutavad augud, mille naabrid pidasid heaks sinna käristada



ja kui mäng läbi sai, istusid horvaadid nagu üks mees autosse ja panid signaalide huilates ja lippude (horvaatia omade siis, muidugi, kuigi üks suurematest oli ka taani lipp) lehvides moslemite linnaosa poole. juba aegsasti kontrolljoonel koha sisse võtnud politseinik saatis nad sealt kaarega kodu poole tagasi.

mida päev edasi, seda rohkem hakkas mind ennast vaevama see, milline haigutav auk on selle vahel, mida ma tean ja mida ma tunnen õige olevat. minu oma kodus siis, loomulikult. üksõhtu näidati juhuslikult bernard henry levy filmi "bosna!", mille ees ja järel levy ka ise sõna võttis. filmi kiitsid mu sõbrad vist heaks, küll aga ajas neid maruvihaseks see, et levy ülistas daytoni rahulepingu sõlmijaid, kes jätsid sellega riigi määramata ajaks limbosse ja andsid hoobi näkku kõigile neile, kes sarajevo ja bosnia eest võitlesid. minul ajas emotsiooni endalegi ootamatult lakke aga see pateetilisus, millega levy halas, kuidas lääs bosnia neljaks aastaks omaenda silme ees üksi jättis. sest üldiselt olen ma piisavalt küüniline küll, et selliseid seljakeeramisi ajaloolise paratamatusena võtta. aga tol hetkel hakkas mul väiksest eestist, kelle lääs viiekümneks aastaks omaenda silme ees üksi jättis, lihtsalt nii kohutavalt kahju. ja hiljem läbi öö koju jalutades majale (kes, muide, on horvaatias üles kasvanud ja ungaris keskkooli lõpetanud ja kelle isa on serblane ja ema ungarlane ja kes kategooriliselt keeldub omale mingit rahvust omistamast, sest see ainult antagoniseerib inimesi, kes temast tegelikult midagi ei tea) oma hingeseisundit selgitada püüdes ütlesin välja asju, mida ma vist tegelikult ka tõeseks pean, aga mis ausaltöeldes ka mind ennast mõneti üllatasid. ei, mitte mingeid marurahvuslikke loosungeid, vaid eesti kui riigi tulevikueksistentsi väljavaateid puudutavaid seisukohti. ja üldiselt olen mina ka muidugi seda meelt, et sellelt sillalt tasub alla hüppama hakata alles siis kui me sinna jõudnud oleme, aga kogu see nädal tekitas minus siiski moraalseid ja praktilisi dilemmasid, mida mul varem on oskuslikult vältida õnnestunud.

ja kuna politoloogilis-sotsioloogiline emotsioonidevikerkaar oli nii ulatuslik, siis libises hajra ja sanijni üle 11 aasta esmakordselt nägemise shokk kuidagi pragude vahelt läbi. see tundub ikka igavene lahmakas aega, eksole, aga tegelikult polnud mingit vahet. me ju tundsime teineteist, missest, et kui me syracuse'i ülikooli ühika ees viimati hüvasti jätsime, ei olnud keegi meist veel täisealinegi.

h

muud pildid seal

nojah, kasvasime tõesti blogiga vahepeal lahku. mis sellest ikka enam pikalt... nüüd on vähemalt see rõõm, et keegi enam ei vaevugi siia lugema tulema. saab jälle avalikult inimesi taga rääkida...

aga muidu on nii, et täna hommikul kell pool seitse tallinna lennujaamas teatava pingutusega silmi lahti hoides mõtlesin küll, et dääm, see puhkuse värk ei erine küll märgatavalt kuidagi sellest töövärgist. mõlemad algavad nii, et pakid kohvri ja tuled lennujaama. selle vastu aitab muidugi see, et tuletad endale meelde, et brüsselisse enne sügist enam ei lähe. viimased paar nädalat jooksutasid ikka juhtme sirinal kokku. ja tunnet, et elu on nagu ulmekas süvendas ka kontekst.

lennujaamast hotelli sõidutanud taksojuht pajatas, kuidas ta just hiljuti läbis euroautojuhtide concours'i, kolmeosalise, millest ainult üks puudutas tema sõiduoskusi. nüüd on endalegi hämmastuseks reservnimekirjas ja iga natukese aja tagant meenutatakse talle, et ta oma veebiprofiili kontrolliks. ja siis ükspäev oli kogu eurokvartal halvatud, metroorong sõitis schumani peatusest täie ringiga mööda ja inimesed olid sunnitud oma autosid vasakule ja paremale hülgama, sest tee oli okastraadiga suletud. ummikud olid siuksed, nagu hakkaks rahvas maailmalõpu puhul evakueeruma. aset leidis nimelt kalameeste mäss (õhk oli paksu suitsu täis, sest need põletasid el-i lippe -- ma tahaks näha kes sellesse plagusse niivõrd emotsionaalselt kiindunud on, et selline teguviis neid kuidagi haavaks...).

a nüüd, pärast meeleolukat nädalavahetust (mis tundub mulle nagu üks pikk katkematu häppening mingi reede õhtu poole kuuest umbes -- vahepeal koju magama minek oli suht sümboolne tegu, eriti arvestades seda peavalu, millega laupäeva hommik kostitas. tänks, onu, ema, õde, hetkeks läbivilksatanud laps ja neiu, kes pigem eelistab olla pump), passin parasjagu viini lennujaama laundzhis ja ootan jätkulendu. lennujaam tundub juba suht paljukannatanud, kuigi jalka käib alles teist päeva. austerlastepoolne strateegiline viga on fussballilaudade hoolimatu paigutus üle kogu hoonekompleksi ja eriti siia nelja meetri kaugusele minust. selgub, et ka poolakatel puudub sobiv omakeelne vaste hüüatusele jesssss! hetk pärast mind laundzhi sadanud miljon poola vutifänni jäid hämmastunult vait ainult sel hetkel kui cnn raporteeris esimestest rüselungidest poola ja saksa jalkasõprade vahel.

aganoh, arvestades, kuidas austerlased tarbivad saksa keelt nagu nad kõik palliksid, niiöelda, teise meeskonna heaks, ei olegi siit ilmselt palju oodata. kultuuridevaheline dialoog mai äss, ma ütlen. kui poleks euroliitu, siis ma ei oskaks sellistele detailidele nagu austria meeste üleüldine vinguv kõnemaneer, üldse tähelepanu pöörata.

a paari tunni pärast loodetavasti juba sarajevo. kuni reedeni vähemasti miskit muud. elagu maailma rahvaste taasühendaja facebook!

strasbourgis tagasi olla on täitsa meeldiv, eriti arvestades, et parlament vôimaldas mulle täna vaba päeva. ja kuna ma visuaalse eksituse tôttu (antud visuaalne eksitus on tegelikult väga lihtne ja loogiline tekkima, aga selleks peab seda veebikalendrit ise nägema, et asja traagikat môista) olen ennast nüüd viieks järjestikkuseks nädalaks tööle orgunninud, siis on kôik vabad päevad ausaltöeldes väga hinnas.

hotell on muidu viispluss (ja boonuspunktid selle eest, et hommikusööki antakse 11ni; kell 10.45 uksest sisse tormamine ja hommikusöögikôrbinate sissevohmimine vôib muidugi ükshetk osutuda selleks, mida meie anglosaksi sôbrad kutsuvad mixed blessinguks, sest piima külmas hoidmisse prantslased ei usu -- ilmselt maksavad lehmapiimale oma laktoositalumatuse eest kätte), ainult internetiga on seal kehvasti. teoreetiliselt on ta tasuline ja kui igal pool mujal maailmas selle teenuse hind langeb, siis orange on pidanud môistlikuks oma hinnastruktuuri niipidi korrigeerida, et nüüd peab veel rohkem pappi köhima, selle pisku eest, mis sealt läbi tilgub. praktiliselt ei ole mul isegi vôimalust neile raha anda, sest saavutatud konnektsioon on kangekaelselt "local only", hoolimata sellest, mispidi ma oma arvutit seest- ja väljastpoolt paitan.

mistôttu pidin ennast ikkagi parlamenti vedama, et meili lugeda jne. aga kuna ma olen loomult strateegiliselt hajameelne ja kella üheni magamine ei tee miskit selle tendentsi leevendamiseks, siis on ikkagi nii, et kui ma homse päeva jooksul ei suuda hansapangale öelda, et saatku mu krediitkaart mingisse paindlikuma lahtiolekuga kontorisse kui peakontor, siis on ikkagi sitasti. ja et huvitav, kas perearst töötab homme hommiku- vôi ôhtupoole, et ma saaksin talle rahvusvahelise telefonikône teha?

h

kuigi ma olen tegelikult ise ka juba niipalju tark, siis pileteid broneerides küsisin igaksjuhuks ka agendilt üle, et kui minnes on amsterdamis kahe lennu vahe 45 minutit ja tulles 50, siis milline on tõenäosus jätkulennust maha jääda. ta kinnitas mu arvamust, et selline võimalus on üsna hea. aga kuna realiteedi maksimaalsel kokkulangevusel planeerituga oleks graafik olnud üsna täiuslik, siis otsustasin antud võimaluse liigitada kategooriasse "reisi potentsiaalne lisaatraktsioon" ja siiski edasi pressida. omandasime praktilise kogemuse, et 45 minutit on täpselt paras, et jõuda schipolis terminalist d terminali b, sealjuures läbides passi- ja turvakontrolli ning lipsata väravast väljuva bussi tagumistest ustest enne nende sulgumist sisse. samal ajal kui buss mööda põlle vuras, arutlesime veel omavahel, et ei tea, kas meie kohvrid ka sama operatiivsed ja osavad on kui meie, aga lennuki juures bussist väljudes avanes järgnev südantliigutav vaade:



mõtlesime, et kui me nüüd neid marseille'is pagasilindilt ei leia, siis saame vähemalt detailselt kirjeldada, kus me neid viimati nägime.

piloot, kes teatas, et marseille'is on sooja 9 kraadi, oli ilmselgelt pessimist, sest sadamabulevardil kohvikus istudes kiskus dressipluusis ikkagi palavaks. enne lennujaama bestwesternisse tagasi sõitmist jalutasime veidi ringi kitsastel hämaratel tänavatel, mis olid natuke räpased ja inimtühjad nagu natüürmort, aga sinise taeva tustal ikkagi mõneti muinasjutulised.



järgmisel hommikul edasi sellesse linna, mille nime me lõpuni hääldada ei osanud ja tol hetkel kujutasime veel ette et see on ajattshio.



kohapeal tuli korduvalt nentida, et faking jaanuar, sest ilm oli rõõmus kevad, 15-16C, mõnikord rohkem. ja ei olnud üldsegi hooaeg (kogu linna lugematutest hotellidest oli lahti ainult kaks) ja me ei kuulnud terve nädala jooksul kordagi mingit muud keelt räägitavat kui prantsuse, aga igal pool olid välikohvikud ja päike lajatas hommikuti valusalt aknast sisse. noh, ja mida nendest palmidest arvata, eriti kui nad on vaheldumisi raagus puude ja jõulukaunistustega?



lennujaam asub neil põhimõtteliselt rannas, nii et kui teisel päeval otsustasime seal tshillida, siis nägime, kuidas fokkerid kõrval maandusid. mitte väga tihti, sest see poleks olnud tshill. ja kui üks asi on selge, siis see, et kõiki maailma saari (abrukast korsikani) ühendab kõikehõlmav manjaanakultuur -- praegu kohe ei saa midagi, sest kõik võtab aega, nii et lähme teeme parem ühed dringid.



kuigi 99% postkaartidest, mida saarelt leida, kujutavad erinevaid maalilisi biitshe, on muljetavaldavam osa siiski see valdav enamus, mis paarsada meetrit merest praktiliselt püstloodis üles tõuseb ja tõuseb ja tõuseb ja tõuseb. kõrgeim tipp, lumine ja puha, peaaegu 3000 meetrit. ja selleks, et saada saare lääneosast napoleoni sünnilinnast (mille hääldust kahtlustasin nüüdseks juba olevat ajakkio) risti läbi saare kirdesse, suuruselt teise linna bastiasse, peab minema praktiliselt sellesama monte d'oro kaudu. 19.sajandi lõpus murdsid mingid imemehed sealt läbi üherealise raudtee (sillad ja tunnelid ja värgid), mida mööda siiani neli korda päevas kahe vaguniga rong paneb (neljapoole tunniga), aga kuna pole hooaeg, siis oli pool raudteed remondis ja meid viis kuni keset mägesid oleva corteni hoopiski buss, mis mööda kõhedalt kitsaid mägiteid hulljulgelt ülespoole rühkis, kuni me ükshetk olime pealpool pilvi.



korsika on ka sajandite jooksul päris mitmetele ette jäänud ja kunagi mitte päris iseseisvaks saanud ja iga kord kui võõrad jorsid rannast peale pressima hakkasid, panid kohalikud, tükkis oma toskaanast tulnud keele ja vankumatu põikpäisusega mägedesse. seal on nad igatahes muljetavaldavat inseneritööd arendanud, sest kui neid väikseid linnu näinud ei oleks, siis ei usukski, et maju on võimalik niimoodi üksteise kohale rippuma ehitada. vankumatu põikpäisus on viinud aga selleni, et suuresti turismist sõltuvast saarest ei ole saanud turistikat -- bastia (ja tema maanukil künka otsas laiutava jumaka bastioni) romantiline räämasus oli kohati isegi mõistatuslikult ehmatav. siis keerad muidugi kusagilt ümber nurga ja hing jääb jällegi kinni.



viimaseks, südantmurdvalt päikseliseks päevaks juhatas lonelyplanet meid omaenda linna (nüüdseks oli meenunud, et tegemist on ju ikkagi prantsuse saarega, nii et ehk hääldub see nimi hoopiski azhakkio?) tagusele, kaktusevõsasse mattunud mööda rannikut sakitavale mäele, kuhu 19.sajandil saabunud inglise suvitajate tarbeks (antud kaktusevõsa oli nende järgi isegi bois des anglaisiks nimetatud) oli matkarada sisse uuristatud ja eelmise suve jooksul isegi korralikult märgistatud. kõrgpunkti jõudes oli nahk küll märg ja hing paelaga kaelas (sandra tegi juba oma mobiiltelefoni 'cloverfieldi' stiilis videosid -- 'kui te selle telefoni leiate, siis ilmselt olen ma juba surnud...'), aga avanev vaade heastas kõik. laskumine oli järsk ja kaval, pärast all rannakividel peesitades oli tunda, kuidas põlved värisevad.



kuigi kolm lendu üksteise otsa on ikkagi liiga palju ja air france/klm oma lennuplaaniga liberaalselt ümber käimisega ka reisipaketti veidi närvikõdi tõi (marseille'is lennukit oodates kuulsime, kuidas kõrvalväravas kuulutati välja tagasilend saarele ja lõpuks sai selgeks, et nimi, mis kirjutatakse ajaccio, hääldub azhaksio -- no kui nad seda iksi sinna tahtsid, miks nad seda sinna siis lihtsalt ei pannud?), on korsika siiski esimene käidud koht, kuhu tahaks kindlasti tagasi (muidu, ükskõik kui vinge ka on olnud, tundub ikka, et maailmas on ju veel nii palju täitsa nägemata paiku) -- nii üllatusi täis saarel jäi veel väga palju ennenägematut pakkuda.

h

hotelliomanik tegi eile õhtul ettepaneku, et võib mulle ise lennujaamataksot mängida. hommikul tema iidses volvos mööda brüsseli päikselisi tänavaid (ja loomulikult olid tänavad siis täna lõpuks päikselised, pärast nädalapikkust erineva tihedusastmega vihmasadu) vurades tuli maha pidada tavapärane sunnitud sotsiaalne vestlus, mille käigus selgus, et veacheslav on tegelt moldovast ja teeb parajasti doktorikraadi rahvusvahelistes suhetes ja töötas 15 aastat moldova välisministeeriumis, aga siis tuli tulema, sest seal teevad karjääri ainult kommunistid ja nende sabarakud. votnii.

lennujaamas tegi sas mulle ettepaneku, et kuna nad on lennuki mõneti üle buukinud, siis kas ma oleks valmis hoopiski finairiga helsinki kaudu sõitma, selle eest 75 eurot peo peale saama ja pealegi veel pool tundi varem kohal ka olema. sain isegi sildi, kuhu oli uhkelt peale kirjutatud, et ma olen "volunteer". kahjuks helsinkisse sõidust siiski asja ei saanud.

kopenhageni laundzhis kohtasin oma eksjuuksurit (eksjuuksuri ameeriklasest abikaasa kohtas sama juhuslikult umbes samal hetkel oma poolas resideeruvat isameest), kes oli sama nunnu kui alati ja rääkis jälle kõik ära, mis südamel. lubas mulle uue juuksuri numbri anda, aga unustas.

h

meil läks täna ilm külmaks ja fraktsioon lõhki. nädal otsa on igal võimalikul juhul olnud jutuks see mida "romanian romas did in rome", mis, kui paremini ei teaks, arvaks, on tõlkide meeleheaks loodud kalambuur. nüüd siis ütles mussolini lapselaps välja selle, mida ilmselt kõik itaallased arvavad (mille peale, ma kahtlustan, ütlesid rumeenia saadikud välja selle, mida kõik mussolinit oma silmaga näinud inimesed paratamatult arvavad -- midagi seoses täiskasvanud meesterahvastele mõeldud mänguasjadega) ja ITS is no more. mis õnneks muidugi ei tähenda, et need lõputu huumori allikad sealt plenaarisaali eesti kabiini eest kusagile kaoks. ilmselt on lihtsalt suunitud poliitilises spektrumis (ja poolringikujulises saalis) jällegi nurisedes pool sentimeetrit vasakule nihkuma.

h

ma ei saa aru, mis värk prantslastel selle elektrikitsipunglusega on. eelmine nädalavahetus kui ma brüsselis korraks hotelli vahetasin, oli kohe tuppa astudes näha, et hotelliomanikud on ilmselt mingist teisest kultuuriruumist -- silma hakkas vähemalt kolm elektrikontakti, hiljem paljastus laua alt veel terve rida. tavalisem on see, et asjade mõistlikuks korralduseks peab vähemalt lugemislambi, halvemal juhul ka minibaari või teleka seinast välja tõmbama. sel nädalal strasbourgis oli kogu elamises konkreetselt kokku 1(üks) kasutuskõlblik pistik. mis tähendas, et telefoni laadides pidi arvuti välja tõmbama, juuste föönitamise ajal telefoni laadida ei saanud ja kuna mul on ju nüüd kaks telefoni, siis oli üldse kõik väga logistiliselt keeruline. tõele au andes oli mu hotellituba muidugi ka umbes sama suur kui mu kohver (jätkates aususe lainel -- kohver oli suur. tshekkinni kaal näitas, et 26,9 kilo). telefone laadisin täna hommikul strasbourg-cdgaulle kiirrongis, kus oli kontakte nagu tatart. aga siin selles kohas, mis kujutab ette, et ta on sas-i laundzh (aga tegelikult on pigem selline 71 ja 72 värava vahele ehitatud soojak) pidin jälle kõik seinad ja nurgatagused läbi käima, et arvutisse elektrit saada. lõpuks leidsin kellegi lapsevankrite ja mähkmekottide tagant kolm hästi varjatud pistikut. teised arvutikasutajad on vist alla andnud.

aga vähemalt on charles de gaulle'i laundzh esimene, mille internett minu blogi pornoks ei pea. prantslased, teadagi, on ju sellistes asjades liberaalsemad ka.

h

pikaleveninud brüsseliasumine selleks korraks läbi. ega ta mööda külgi tegelikult ju maha ei jooksnud. sain teada, et pesumaja zhetooniautomaati ei ole mõtet 20euroseid toppida; et see laiatarbejuust, mis mulle poes kõige paremini istub, kannab nime leerdammer; et päikselisel pühapäevahommikul kohvikust vaadates ei ole brüsselgi täitsa lootusetu koht; et kolm nädalat on võimalik ilma internetita elada, aga vaevu. ja veel seda ja teist.

täna hommikul pakkisin oma majasuuruse kohvri ja tulin strasbourgi. viis tundi rongisõitu läbi kolme riigi tundus päris meeldiva väljavaatena -- head vaated, hea muusika, hea raamat. alustuseks istus minu koha peal keegi neurootiline briti tütarlaps, kes põhjendas seda sellega, et ta absoluutselt ei kannata selg ees sõitmist. ja kui ma olin ennast tema vastu istuma seadnud, siis küsis, et kui rong luksemburgist alates teistpidi sõitma hakkab, kas me siis saaksime jällegi kohad ära vahetada. mis tundus mulle siiski liiga palju mööbeldamist selle väikse asja pärast (kas ma mainisin, et mu kohver oli majasuurune), nii et läksin hoopis ja istusin paar pinki edasi, kus ei olnud reserveeritud kohti.

luksis istus minust üle vahekäigu klassikaline keskealine vene paar. kuna seal näitasid istmete kohal olevad sildid, et need kohad on reserveeritud, siis mulle tundus kahtlane, kas nad seal siiski peaksid istuma. kaasas oli kaks suurt kohvrit, mille kantseldamine täielikult papaahhaga härra asi oli. kui saabus piletikontroll, selgus kohe kaks tõsiasja -- et nad tegelikult siiski ei peaks esimeses klassis istuma ja et nad on praktiliselt umbkeelsed. proua üritas konduktoriga vene keeles rääkida ja härra korrutas lihtsalt nõutult "first class, second class, first class etc.". konduktor suunas nad sealt minema, aga umbes kolme minuti möödudes oli proua tagasi ja hetk hiljem ka härra kohvritega ja õrnalt ähkides. ja sinna nad reisi lõpuni ka jäid. tegid teineteisest mobiiliga pilti ja kui saabus toidukäru, siis vaidlesid pikalt, kas priisata ja võtta purk kokat või piirduda veega. jagasid sõbralikult siiski kokat. üldse oli neid päris lõbus observeerida, kuni ma kogemata venekeelelonkajana vahele jäin. proua üritas mult oma praktiliselt puuduvas inglise keeles küsida, millal strasbourg saabub ja mul lihtsalt ei jätkunud südant. kui kuulsid, et olen eestist, ütlesid, et on just tallinnas käinud ja otshen krassiivõi. ja et luks oli ka kaunis, meenutas neile riiat. ise olid vladivostokist. ja põhimõtselt, geograafiast kui sellisest ei olnud neil ilmselt halli aimugi. sest nad küsisid, et kas ma ka tulen luksemburgist, mina vastu, et ei, brüsselist, nemad sellepeale, et ahhaa, see rong siis pärast läheb veel brüsselisse. mina sellepeale jällegi, et eiei, esimene peatus oli brüssel, rong läheb baselisse. nemad sellepeale, et kuskohas see. mina muidugi ei teadnud, kuidas on vene keeles shveits, proovisin ingliskeeles. nemad sellest said aru, et rootsi (kuidasiganes see vene keeles on) ja see tundus neile jumalasta loogiline variant. lõpuks siiski saime selgeks, kuhu riiki rong suundub. nemad kavatsesid pärast strasbourgi frankfurti edasi minna. juhututvusest oli vähemalt nii palju kasu, et kui härra oli omad kohvrid perroonile punnitanud, tõstis ta minu sajakilose kirstu ka rongist maha.

vastu õhtut õnnestus ka puuprantsuskeelne vestlus maha pidada. sedakorda kohalikus nurgapoes, kus poeonu küsis, et kas ma õpin siin, mispeale mina vastasin, et ei, töötan euroopa parlamendis. ja onu tegi mulle sellepeale maani kummarduse. olen enne ka kuulnud, et euromutrid pidid siin hinnas olema, aga ma ei saa päris hästi aru, miks.

poe kõrval hotelli ukse ees seletas kamp mutte soome keeles. mõnikord lööb see keeltepaabel küll lainena pea kohal kokku. siis juhtubki nii, et kui frankfurti lennujaama metallidetekteerija küsib mu käest saksa keeles, et kas ma tegin taskud tühjaks, vastan ma talle silmagi pilgutamata: "oui."

strasbourgi hotellis on täiesti eeskujulik tasuta internett. maailma lõpp on ilmselt lähedal.

h

vaikus eetris peamiselt seetôttu, et hotellis ei ole internetti ja nôukogu majas on väga tüütu internetiga harmoneerumine kauemaks kui meili vaatamiseks vajalik. nädalavahetusel, tundub, tuleb siiski väljasôit interneti levialasse.

muidu toob see kuuks ajaks riigist lahkumine esile igasugused asjatoimetuslikud vajadused. eile külastasin näiteks kohalikku selvepesulat. mis on pooleteist aasta jooksul kolmas minu poolt inspekteeritud sellesisiuline asutus brüsselis ja läks edetabeli tippu juba sellega, et hoolimata teatavast keelebarjäärist (nemad pakkusid flaamit ja prantsust millegipärast, eksole) olid instruktsioonid siiski väga selgelt môistetavad. seoses antud operatsiooniga kerkis aga üles paar tehnilisemat laadi küsimust. esiteks, et mitu korda on id kaarti 40°C juures pestav, enne kui ta kasutamiskôlbmatuks muutub? (minu oma sai nüüd teist korda erilise pôhjalikkusega puhtaks küüritud.) ja teiseks, et kas krediitkaarti pesumasinas pesemine vôiks kvalifitseeruda kôrgema kategooria rahapesuks? iseenesest oli muidugi päris nukker sealt trumliaknast vaadata, kuidas plastik seebivee sees ringi käib.

homses graafikus on mul auk, mis mind muidugi môneti ettevaatlikuks teeb, sest niimoodi saab minust valvetôlk ja sellistega saatus tavaliselt ei hellita. on päris mitmeid teemasid, mida niimoodi lambist lihtsalt tôlkima sattuda ei tahaks.

(aga eile istusin päev otsa inglise kabiinis koos oma lemmikuga, kes mingi hetk tuli lagedale paljastusega, et talle meeldib mônikord koosoleku ajal ajaviiteks kuulata selliste kabiinide naistôlkide hääli, mille keeli ta ei oska. et niimoodi tulevad seksikad hääled kôige paremini esile. vot nii juhtub, kui seda tööd liiga kauaks tegema jääd.)

h

ausaltöeldes on asjaolu, et täna õhtul saab vist ilma söögi- ja joogiasutusteta (sest kõik võimalikud kaaslased on riigist lahkunud) peaaegu sama rõõmustav kui teadmine, et töönädal on selleks korraks läbi. pärast järjekordset liighilist uinumist eile kell 1, oli kõige tipp muidugi see tänahommikune kellakaheksane navette (buss, mis laisemad euroinimesed kesklinnast parlamendi ja euroopa nõukogu juurde viib), suurepärane improvisatsiooniline lavastus sellest, kuidas hommikul kõik halvasti olla saab. esiteks pidi teda lausvihmas kitsal kõnniteeribal koos miljoni teise mutriga ootama (kusjuures miljonil teisel mutril olid kaasas kohustuslikud soliidselt üheülbased ratastel väikekohvrid, sest kohe pärast tänast tööpäeva lõppu toimub ju mutride organiseeritud eksodus riigist). ja siis olime me kõik, rohkem või vähem märjad, seal bussis ja buss liikus hommikustes ummikutes edasi umbes viis meetrit minutis, mis ühestküljest oli ebameeldiv muidugi seetõttu, et tööpäeva algushetk lähenes peadpööritava kiirusega, aga teisestküljest ei mõju selline varahommikune saba ja sarvedeta loksutamine õhtusele veinisõbrale just kõige apetiitsemalt.

kuna kohalejõudes oli etteaste alguseni aega umbes viis minutit, siis tuli loomulikult peaees eurokoridoridesse sukelduda, endal ainult udune aimdus sellest, kuidas rahvapartei koosolekusaali lae all olevasse eesti kabiini saab. mistõttu esiteks muidugi traditsiooniline vale saal (ukse peal hajameelselt hambavahesid puhastav koristajatädi vaatas mind teatava hämmeldusega, kui ma ülehelikiirusel täiesti inimtühja tõlkekompleksi tormasin). põhimõtteliselt, nüüd kui ma totaalselt ja igavikulist äraeksimist enam eriti ei karda (see kehtib pigem muidugi suure maja kohta, sest winston churchilli nimelise hoone puhul olen ma endiselt suht kindel, et selle koridorides on terve trobikond inimesi, kes juba aastaid väljapääsu või vähemalt mõnda tuttavana näivat kohta otsivad), on üsna põnev erinevatesse koridoridesse ja trepikäikudesse ja vaadata, kuhu välja jõuab. pakilisematel hetkedel on see arhidektuuriime siiski veidi frustreeriv.

eilne moodsa klassika teemaline plõksimine ja neimdropping on nüüdseks tekitanud vastupandamatu tahtmise üle kuulata "abbey road" ja "pet sounds". mistõttu sean sammud onu tommi juurde ja vaatan, kas seal müüakse mulle mõni teises nooruses heliplaat.

h

muidu mul pole eriti miskit strasbourgis tagasi olemise vastu - linn on kena, tööd on vähe, ilm vôiks inimsôbralikum olla, aga ikka parem kui eestis. ainult see prantslaste sügavalt klienti marginaliseeriv teenindusmaneer ajab vahel ikka täiesti marru. no ei meeldi mulle see, kui hommikul kell pool kümme, ilma mingi hoiatuseta, mingi tädi mingi potsikuga tuppa sajab. teoreetiliselt saan ma sellest tuppa sisse murdmise vajadusest aru, aga no pool kümme? prantslasena môtles antud tâdi kindlasti ainult sellele, et tal on vaja praegu potsikuga tuppa siseneda, asjaolu, et seal toas vôib parasjagu tukastada selle vôimaluse eest suhteliselt viisaka hulga pappi välja käinud klient oli täiesti teisejärguline. kui selline vôimalus talle üldse pähe turagtas. minu mossitav meelelaad sai ainult hoogu juurde kui hiljem vôileivapoes tütarlaps mulle autoritaarselt teatas, et meil on siin kaks kassat ja minu taga seisnud inimest teenindama asus. sellesmôttes on muidugi täiesti môistetav, et kristel igal strasbourgi sôitmise pühapäeval frankfurtis bussi istudes kôigil neid viimaseid tsiviliseeritud kohas veedetavaid tunde täiel rinnal nautida soovitab -- sest kohe varsti on saksa-prantsuse piir ja seal taga enam midagi head oodata ei ole.

h

ma arvan, sapporo (ca 9h rongis) on mu lemmiklinn siin. kui aus olla, siis ma muidugi ei ole sapporot väga palju näinud. rohkem siiski kui näiteks osakat, asahikawat, hiroshimat ja aomorit, mis on samuti linnad, mida me külastasime. saatuse tahtel tutvusime neljapäeva õhtul kogu sapporo trammiliiklusega, tehes ainsamal trammiliinil ära terve ringi. esialgne kavatsus oli küll minna hoopiski köisraudteel (mis on tegelikult hoopis köistee, sest ei pidavat olema rauda ega rongi, ütles toimetaja) maalilist linnavaadet tunnistama, aga juba ajaloost on teada, et head kavatsused tihti nendeks jäävadki.

hommikuks olime unises wakkanais (+7,5h), kus asub jaapani põhjapoolsuselt teine tipp ja kus tänavasildid on lisaks jaapani keelele ära toodud ka vene keeles. kohaliku poe müüja küll vältis osavalt vastamist küsimusele, miks see niimoodi on, aga pärast rongijaamas tagasisõidurongi oodates küsis küll üks ülikonnastatud onu mult kõigepealt, et kas russkii ja minu pearaputuse peale, et kas siis järsku amerikanskii ("estonia" puhul piisab täpsustavaks selgituseks tavaliselt, et see on see koht, kus baruto pärit on).

misjärel pärastlõunaks asahikawasse (+4,5h, aga seda põhimõtteliselt trammiga), kus tegime erilise pingutuse, et näha ainude muuseumi, mis osutus suvaliseks saraks kellegi tagahoovis (loomulikult 500 jeeni) ja siis edasi bieisse (+1,5h), kus külapoemees meid jooksvalt oma sõbra veel avamata hotelli suunas ja hommikul avastasime ennast keset kohaliku põllumajanduskooperatiivi laupäevast laata/noore põllumehe valimist.

pärast kiiret kõrvalepõiget kuumaveeallikasse tagasi asahikawasse, sealt sapporosse (+1,5h), kus paar tundi sai aega parajaks teha kohalikus raamatukaubamajas ja sellest ülejääva aja elektroonikapoe jalamassaažimasinates (kui see kolmandat korda väga otsusekindlalt mu sääremarjadesse haakus, samal ajal mind hellalt talla alt pigistades, nõustusin alariga, et antud masin pakub elu edetabelites tugevat konkurentsi harmoonilisele lähisuhtele). misjärel sapporo lemmikustaatus ainult kindlustus.

kukkumine tuli muidugi kõrgelt, sest kell 10 õhtul istusime aomori rongi peale ja veetsime peaaegu 8 ülevat tundi koledate, haisvate inimeste vagunis, kus selja taga olid aevastavad hiinlased ja jalgadel polnud üldse ruumi. kell 6 aomoris ühest trepist üles, teisest alla ja uude rongi ja siis tunni aja pärast jälle vahetus ja siis veel ainult neli tundi rongis ja umbes täpselt kolm päeva pärast kodusest tokyost lahkumist olimegi täna hommikul tagasi. (lihtne arvutustehe näitab, et rongis sai sai veedetud täpselt pool ajast, 36 tundi).

a ilm, kui te juba küsisite, oli jumalasta normaalne, vahepeal sai isegi pulloveri selga sikutada. tokyos samal ajal olla seitse inimest kuumarabanduse kätte surnud.

h

täna saab 62 aastat sellest päevast, kui jaapan teises maailmasõjas alla andis. selle puhul on ilm lükanud sisse veel ühe, varem täiesti tundmatu käigu. ja noh, kui meie oma maikades ja plätudes veel kuidagi vastu peame (kuigi, ausalt, surm oli täna ikka paar korda silme ees), siis kuidas see raskelt relvastatud märulipolitsei vastu pidas, on täiesti müstika.

käisime hommikul yasukuni pühamus. see on pühendatud kõigile jaapani eest hukkunutele, mis iseenesest, eksole, on üsna kaunis viis neid inimesi meeles pidada. kahjuks on sinna aga maetud ka 12 inimest, kes pärast teist maailmasõda, vist postuumselt, inimsusevastaste kuritegude eest süüdi mõisteti. mistõttu iga aasta 15.augustil muutub kogu see paik eriti vastuoluliseks. sest oma minevikutaaga ja identiteediga on jaapanlased sama hädas kui sakslased.

märulipolitsei oli juba metroojaamas strateegiliselt paigutunud. tavalised korravalvurid juhatasid rahvahulki korrapärastes ridades jaamast välja ja sisse. kohe trepimademelt algas lendlehejaotajate spaleer, kusjuures vaheldumisi olid paigutunud need, kes arvasid, et jaapan ei peaks oma ajalugu enam häbenema ja need, kes arvasid, et jaapan peaks jätkuvat alandlikkust üles näitama ja hoiduma kõigest sellisest, mis näiks õigustavat või välja vabandavat teise maailmasõja aegset tegevust (nagu seda näiteks võiks olla peaministri visiit pühamusse -- tegu, millega toonane peaminister yunichiro koizumi eelmisel aastal hakkama sai, põhjustades sellega põhimõtteliselt kogu ida-aasias diplomaatilise intsidendi. koizumi, muide, olla seal olnud ka täna hommikul, aga nüüd mitte enam peaministrina).

pühamule lähenedes oli veel näha märulipolitseinike grupeeringuid, keegi röökis midagi vihaselt ruuporisse ja järsku oli meie selja taga kuulda marssimist. ümber pöörates selgus, et marssijateks on rühm mustas militaristlikus rõivastuses mehi, kes lehvitasid nii praegust kui vana jaapani lippu. läbi rahvahulkade teed pühamule lähemale rajades võis näha veel kuut või seitset erinevat tüüpi paramilitaristlikku vormirõivast, keegi laulis kusagil vanu jaapani sõdurilaule jne. kõike seda saatis tappev palavus, mis meie seltskonnaga igatahes üksnull tegi (jim näiteks kurtis midagi selle kohta, kuidas ta prillid näole veel rohkem kuumust peegeldavad), nii et põgenesime tagasi jahedasse rongi.

ilmselt on mingi ajani okei kanaliseerida kogu oma energia majandusarengusse ja tehnoloogilistesse uuendustesse ja see, mis sealt veel üle jääb karaokesse ja religiooni, aga selline rahvuslik surutis ja 50-aastane guilt trip on nagu tiksuv aegreleega pomm (kuidagi tore oli vaadata, kuidas sakslased eelmine suvi oma jalkameeskonna näol enda rahvuslikule uhkusele lõpuks suht eluterve väljundi leidsid). täna yasukunis küll kõik mulksus ja mulises. loomulikult ei saa keegi inimestelt mäletusi ära võtta. aga ilmselt selles ongi probleem.

h

meil siin magamisruumiga praegu väga priisata ei ole. näiteks oli täna esimene öö kui lauri ei virutanud mulle kätega vastu jalgu. ta küll ise õhtul väga muretses sellepärast ja tahtis oma tühja kohvrit minu jalgade ja oma käte vahele barjääriks tuua, aga kui ma juhtisin tema tähelepanu võimalusele, et ta sellisel juhul mulle hoopiski kohvri jalgade peale kukutab, loobus sellest plaanist.

see on tegelikult üsna maaliline, kuidas kogu magamisala on puslena voodikohti täis laotud. homme läheb osa inimesi ära, mistõttu ülakorrusel saab vabaks terve tuba, aga me vist keegi ei lähe sinna, sest kesse viitsib. (kunagi kui ma kirjeldasin pepleri tänava alumiste naabrite käitumist 8.märtsil -- läbi vannitoa õhukeste seinte kostus naispoole röögatus: "täna on naistepäev, raisk, keri minema!" -- kutsus keegi seda peene ingliskeelse sõnaga codependency.)

h

kuna ei ilm ega graafik ei kavatse mingeid järeleandmisi teha, siis olen endiselt see mats, kes igal pool avalikus kohas nina nuuskab. pikas perspektiivis pole sellest ilmselt eriti midagi, sest kõik on nii uus ja avardav, et hiljem kõigele sellele tagasi mõeldes ei tule asjaolu, et ma haige olin kindlasti enam meeldegi. jooksvalt on see pidev taskurätimajandus muidugi väga tüütu.

neljapäevast eile õhtuni olime lõunasuunalisel väljasõidul, jõudes lõpuks peaaegu tuhande kilomeetri kaugusele tokyost. kahest lageda taeva all veedetud ööst oli kõige lemmikum muidugi see hetk, kui teisel hommikul kell 7 virgusime öösel spontaanselt keset kyoto linna ühte parki moodustatud külakuhjast ja avastasime kahekümepealise pundi koolilapsi juba kannatamatult ootamas, et nad oma kehalise kasvatuse tundi alustada saaksid, sest pahaaimamatult olime maabunud nende staadionil. kuigi edetabelis ei jää väga palju all ka miyajima saarel oma pagasi füüsiline kindlustamine potentsiaalselt une pealt atakeerivate pesukarude (kassi ja rebase ristsugutist meenutav loom, väidetavalt see, aga kohalikud eksemplarid olid tunduvalt nässimad) ja karjadena mööda tänavaid jalutavate metskitsede eest. (lauri sundis meid kõiki sõlmima ka pakti, et kui öösel keegi karjub appi, sest pesukaru teda ründab, siis peavad kõik teised ka ärkama ja pesukaruga võitlusse asuma.) jaapanlased suhtuvad õnneks igasugustesse veidrustesse leebe tolerantsiga ja ei lasknud ennast meist eriti häirida. mida teie oleksite näiteks arvanud, leides hommikuvalguses 9 jaapanlast tornide väljakult hambad laiali magamast? (võrdlust rikub muidugi see, et kui 9 jaapanlast oleks tallinna kesklinnas uinunud, siis oleksid nad päikesetõusuks ilmselt trussikute väel ja torkehaavadega).

eile õhtuks (kui mõnedel oli juba otsa lõppenud ka kohalikust 24h r-kioskist juurde ostetud puhas pesu) jõudsime kõik väiksemate grupeeringutena tokyosse tagasi. ma arvan, et igasugustest templitest ja pühakodadest mulle nüüd mõneks ajaks piisab. hiroshima külastamine, mõtlik, külmavärinaid tekitav pilk lähiajaloole (ka allkiri tuumarelva kaotamise heaks) andis kuidagi palju rohkem.

h

mitte küll päris kopsupõletik, aga praegu on ikkagi nii, et teised lapsed on karaokes ja mina lamasklen nohisedes kodus. vähemalt on lõppenud see meelemõistusega riskimine ja konditsioneeri arvelt koonerdamine, eriti arvestades, et nüüdseks on kogu põrandapind inimestega ühtlaselt kaetud.

aga eesti väiksus käib vist pool kaasas. sest iseenesest on juba see juhus, et vanim minu kolmest tädipojast on juba juuni lõpust saadik tokyos. aga see, et ta üleeile õhtul mulle siin tänaval vastu jalutas, on tegelikult siiski üsna ületamatu. tegemist on siiski linnaga, kus wikipedia andmetel elab 12 ja pool miljonit inimest.

eile, kuigi tervis oli juba üsna otsakorral, tegin vapralt kaasa väljasõidu tokyost 140 kilomeetrit põhja nikkosse, kus lubati meile näidata vingeid pühamuid ja jugasid ja metsikuid ahve. nikko osutus üsnagi turistilõksuks ja kus pealegi suleti kõik asjad umbes kell 4 ja ahve ei olnud ühtegi. mistõttu suurimaks elamuseks osutuski sõit mäkke joa juurde. mägi oli ikka väga võimas. ja kui me olime lonely planeti soovitust kuulda võttes üks peatus enne tippujõudmist bussist maha tulnud, et köisraudteega üles sõita ja selgus, et see lõpetas töö tund aega varem ja siis ka veel vihma sadama hakkas (ikka sellist, et ühest tilgast oleks teeklaasi täis saanud), siis ütles kohalik toiduputka müüja, et ma viskan teid hoopiski oma ferrariga üles ära. ja ladus kõik kolm oma hipivolksu.

h

põhimõtteliselt on tõesti nii palav, et täna haudus tagumik teksapükstes lootusetult ära. iga kord kui mõnest konditsioneeritud ruumist välja astuda, ründab kuumus nagu pahvakuga. nii et ilmselt, teretulemast kopsupõletik, astu edasi, istu lauda, tunne ennast nagu kodus. ja eskalaatori peal seisan ka kogu aeg valel pool (mis tuleneb otseselt sellest, kuidas samuraid mõõka kandsid) ja saan kadri käest sellepärast kogu aeg õiendada. ja siiani pole suutnud leida seda pistikuotsa, mis arvuti euroopa juhtmest jaapani oma teeks, mistõttu trükin siin laenatud ajast. ja olen ka veel lootusetult jetlagged.

aga muidu on kõige vingem. ütleks lausa, et tshill, aga siukse palavusega tundub see veidi kohatu. päeval jalutasime shinjuku juures suures pargis, elu püsis sees ainult tänu ühtlaste intervallidega asetsevatele joogiautomaatidele ja tänaval jaotatavatele reklaamlehvikutele. alustasin ka oma eilehommikul lennujaamast hangitud jaapani mobiili pimpimist. kadri on mu üle uhke.

õhtul üürgasime kaks tundi shibuyas karaokes laulda (mulle oli eriti südamelähedane kylie ja jasoni igihaljas duett 'especially for you', mille me entega väga professionaalselt ja kirgliselt ette kandsime). pärast igat laulu näitas telekaekraan, mitu kalorit laulu esitamisega kulutati. tükk aega oli favoriit kadri valitud instrumentaal-vokaalansambel queeni pala ühendkooridele, "bohemian rhapsody", mis vabastas meid 7.8 kilokalorist, aga lõpuks tegi aerosmithi 'i don't want to miss a thing' sellele siiski pika puuga ära, tulemuseks 9.9kcal.

öösel tulime kadriga taksoga koju kichijojisse, rikkurid nagu me oleme, ja mina sain praktiseerida oma prantsuse keelekeskkonnas omandatud kogemust aru saada keelest, mida ma üldse ei oska, sest kadri ja taksojuht vestlesid elavalt barutost, sellest, kas eesti on musta mere ääres, miks roppongi ei ole äge koht jne.

a sellega, ma arvan, võiks täitsa ära harjuda, et iga päev sööd ennast silmini sushit täis ja maksad selle eest näiteks 60 krooni. (või et kui tuleb öösel kell 3 teksaemergency, siis on selle jaoks ettenägelikult olemas 24h teksapoed...)

h

esimene, aga seejuures hämmastavalt selge märk sellest, et ei ole mõtet jakki kaasa võtta kohta, kus kuu keskmine temperatuur on 31 kraadi tuli siis kui ma eelpoolmainitud jaki kopenhageni lennujaama laundzhi põrandale unustasin. või noh, laundzhi, sest kui ta poleks tooli taga põrandal olnud, siis ma oleks ilmselt teda siiski lahkudes märganud. aga ma siiski avastasin selle enne ümbermaailmareisile asumist. sellesmõttes läks paremini kui sellel jaapani tüdrukul, kes narita expressis mu kõrval istus ja pärast shinjuku jaamas mind abivalmilt valelt rongilt maha tõmbas ja õige peale juhatas. tema avastas juba keset tokyot olles, et on lennujaamalindilt vale kohvri kaasa võtnud.

h

oleme otsaga jôudnud nauvo saarele turu saarestiku lôunaosas. tee on siiani olnud mägine ja pilvine. täna hommikul ilmus ootamatult lagedale päike, kuna matka pole veel alustanud, siis mägede kohta ei oska öelda. kôrged kivised saared pakuvad igatahes meeliülendavat vaatepilti, kôrgustest üles ja alla vehkimine nii meeliülendav ei ole.

üleeile ôhtuks jôudsime naantalisse, eile naantalist rymänttylä kaudu hankasse, kus sadamas kalju otsas telkisime (nii kui telgi püsti saime, kukkus vihma kallama), hommikul sealt pähklikoorepraamiga tunniajase reisi järel nauvosse. ôhtuks üritame jôuda houtskärisse kaks saart edasi, et siis ülehomme juba ahvenamaale, brändösse pôrutada.

a pôhimôtteliselt soovitaks siiakanti tulla jahiga. sama maaliline, aga vähem mägesid.

h

brüsseli suveilm on küll allpool igasugust arvestust. eriti võrreldes sellega, mis eestis praegu väidetavalt tooni annab. lõuna ajal tuli söökla akna taga vihma põhimõtteliselt sellise valge seinana ja kell neli oli väljas igatahes rusuvalt hämar.

koosolek oli ka täna selline, mis kerge vaevaga katuse sõitma võttis. töögrupp iseenesest oli nunnu, siuke, kus kõik kõigi poole eesnime pidi pöörduvad, nii et minulgi on meeles, et kreeka delegaadi nimi on odysseias ja tal on kalduvus kergesti ärrituda ja siis segast panna ja siis pärast kui keegi ei ole tema jutust aru saanud, siis tõlget süüdistada ja oma jutt sama hoogsalt inglise keeles uuesti maha pidada, misjärel teised talle ütlevad, et jah, odysseias, täpselt sama asi tuli meile eelmine kord ka läbi tõlke. täna oli vahva kuulata, kuidas inglise kapi tädi ka ärritus teda tõlkides ja volüümi ja särtsu lisas.

aga üldiselt on meil nüüd alanud portugali eesistumine ja ma ei tea, kuidas sel poolaastal keegi üldse midagi nõukogu töögruppides aru saama hakkab. eile näiteks oli inglise kabiinis üks väga rase tädi, kes tegi portugali keelest ja teistes suurtes kabiinides, prantsuse ja saksa omas, polnud ühtegi. mistõttu see tädi ei saanud mahti isegi pissile minna. aga ta tegi vähemalt korralikult, üldine praktika näitab, et isegi need inglise tõlgid, kellel portugali keel on, seda ikka eriti ei oska.

küsisin eile ühe sloveenia tõlgi käest, et kuidas järgmine poolaasta. et kas sloveenia eesistujad hakkavad inglise keeles rääkima (nagu paljud soomlased seda tegid) või on vaesed sloveenia tõlgid nende eesistumise lõpuks surnd. too tõlk kehitas õlgu ja ütles, et eks me kuue kuu pärast näema, kas nad hakkavad inglise keeles rääkima ja aasta pärast, et kas meist müni veel elus on.

eesti eesistumisaeg saabub vist õnneks alles 2018.

h

tegelikult on muidugi vahepeal olnud hetki, mis on pastaka järgi haarama pannud. kõige rohkem siiski eilne päev, mis osutus sellesmõttes muidugi ikalduseks, et sain füüsilisi ja vaimseid vigastusi. samas õnnestus leida strasbourgist, väikselt prantsusmaalt täiesti super söögikoht nimega l'appart a tarte, mis ongi sisustatud nagu korter. meie laua kõrval oli näiteks vinge vanakooli gaasipliit, mille kohal rippusid potid-pannid ja vanaema juurest tuttav linane ruuduline käterätik.

a päev algas põhimõtteliselt sellega, et toateenindus viskas mind nii jõuliselt uksest välja, et nüüd on põlv sinine ja marraskil. kuna olin olnud eelmisel päeval ööplenaaris ja jõudnud seetõttu töölt koju veidi enne ühte, siis ei olnud ma veel sugugi mingisuguseski sportlikus vormis selleks ajaks kui nad kannatamatult uksele prõmmima hakkasid. suutsin neid veenda veel viis minutit ootama ja sellele järgnenud rabelemise käigus takerdusin põrandale langenud tekinurga taha ja käisin suurejooneliselt maoli. tuba oli ka seekord nii kompaktne, et hea, et ma kempsuukse vastu silma siniseks ei kukkunud.

vaimne vigastus saabus umbes kaksteist tundi hiljem. tol ainsamalt korral kui mul õnnestus mirjamiga kohtuda mainis ta küll midagi selle kohta, kuidas jaanipäeva paiku neil on seal üks õhtu kui kõik linna bändid tänavale ronivad ja üldse on suur ja vahva pidu, aga mul oli see ausaltöelda täiesti meelest läinud. kuni ükshetk hakkas õuest mingit hullu trummipõrinat kostuma. pärast selgus, et kõrvaltänavasse oli ennast üles seadnud mingi viieaastaste rajurokibänd. kõik olid sellised umbes meetrised, juuksed geeliga püsti aetud ja raiusid täiest jõust oma vastavaid instrumente, et ennast üle bändikaaslaste kuuldavaks teha. hiljem sööma minnes selgus, et tõesti, iga nurga taga on bänd ja kellel bändi ei ole, on lihtsalt oma makikõlarid akna peale tõstnud. kinnitust sai ka tõsiasi, et prantsuse noorte muusika of choice on hevimetal või tekno. ja kui kell 12 lõpuks õhtu peaesineja kusagil nurga taga peale läks, siis sai küll saatusele rusikat vibutatud, et seekord hotell vanalinnas on. sest siukest hülgeruigamist pole ikka tükk aega kuulnud. mörin lõppes kell pool kaks, jauramine kestis edasi, kell kaks käivitusid kiirabi ja politseisireenid. ilmselt hakkas mass niipalju hajuma, et maaslamajad ilmusid nende alt välja.

h

hmm, arlanda lennujaama sas-i lounge'i internet teatab mulle praegu, et ei saa mind mu oma kodulehele lasta sest:

URL: hanna81.planet.ee/
Category: Pornography

no rootslased on ju tuntud piprad, aga ikkagi, mismõttes?

h

nägin juba eemalt lähenedes, et juubeliparki oli ehitatud midagi sõjaväelist, aga otsustasin siiski proovida sealt läbi pääseda. järgmine hetk oli nagu midagi "noore pensionäri" "rajale on jooksnud rahvariides neiu" taolist, sest olin järsku ümbritsetud sajast tuubast ja metsasarvest ja erinevates mundrites mehest ja rajasin endale meeleheitlikult teed sinnapoole, kus arvasin lähima väljapääsu olevat. tundus, et kogu euroopa sõjaväeorkestrid olid kokku tulnud, et teise maailmasõja lõppu, euroopa päeva tähistada. pargi kõrval seisid vähemalt leedu, rootsi, austria, hollandi ja luksemburgi relvajõudude bussid. ja mina mõtlesin, et näedsa, milline õnn on saada vallutatud ainult ühe riigi poolt, mis pärast seda veel ühehäälselt valeks riigiks (ehk siis vallutamise mõttes omamoodi õigeks, eksole) kuulutatakse. sest siis võid tõesti 9.mail korraldada sõjaväeparaade, ilma, et endal kibe maik suus oleks ja ei pea vabandama kahe jobu pärast, kellega sul endal tegelikult midagi pistmist ei olnud.

õhtul, kui merode'i platsil kusagil kesklinnas uitavat kadrit ootasin, oli see juubelipargis olev tohutu iseseisvusvärav värvilises tuledesäras ja ühendorkester mängis oodi rõõmule. vot siis euroopat, suurt ja ühtset.

h

nädalavahetusel on brüsselis olla ikka täitsa teine tera. kasvõi juba sellepärast, et olen olnud sunnitud silmitsi seisma kahe varem varjatuks jäänud asjaoluga -- et brüssel ei piirdu ainult suurte kivist majadega ja hotellipersonali päevaste toimetustega. tsiviilisiku elu algas tegelikult juba eile pärast tööd, kui kohalikus pesumajas nädalajagu musta pesu masinasse ladusin. roosad stringid on nüüd sinised, kogu muu kraam tuli samas värvivalikus välja, milles sisse läinud oli.

tänane päev algas põhimõtteliselt sellega, et mulle trügis tuppa ilus mees. ja siinkohal ei räägi ma mitte timothy dalyst, kelle etteastet 'grey anatoomia' spinn-offis ma kohe hommikuseks maiuspalaks nautisin, vaid mehest, kes tahtis tingimata ära vahetada minu toaukse sisemise poole külge kinnitatud tahvlit selle kohta, mida peab tulekahju korral ette võtma. kuna hotellis elades tegelikult kaob ära igasugune motivatsioon mingisugustki korda pidada (sest nii kui sa majast lahkud, teevad toateenindajad nagunii su ööpesust sulle padja peale lipsu), siis pidin suurte pühkivate liigutustega eile puhtaks pestud pesu teise voodi pealt kokku tõmbama. õnneks olin mehe saabumise ajaks juba dushi all käinud ja riided selga pannud.

kruvimise kõrvalt küsis mees, et kas mulle ei meeldi brüssel või et miks ma päikselisel päeval toas konutan. seda küsis ka, et kust ma pärit ja siis täpsustavalt, et "estonia, that's next to russia, right?" ma olen siin juba seekordsest tulekust saadik mõelnud, et kas kõik, kes siin teavad või teada saavad, et ma olen eestlane, mõtlevad, et ahhaa, sealt väiksest natsiriigist, aga ilusal mehel ei süttinud küll mingit pirni peakohal. kui plaat oli ukse peale kruvitud, läks ilus mees ära ja järgmisena, umbes kümme minutit hiljem, murdis sisse koristaja, ehmatas mind nähes ja pani tagurpidi välja. mille peale koputas ilus mees jälle uksele ja ütles, et koristaja tahab vist teada, et ega mul tingimata ei oleks vaja, et mu ööpesust padja peale lips tehakse. (tegelikult lihtsalt teavitas, et nüüd on minu üks ja ainus võimalus tuba täna korda saada). avaldasin soovi käterättide vahetuse järele, misjärel ilus mees ütles seda koristajale eglaselt ja ilmekalt nagu väiksele lapsele prantsuskeeles ja mulle vabandavalt, et koristaja on venelane ja ei saa ilmselt ühestki keelest suurt midagi aru. koristaja olekust tol hetkel võis igatahes välja lugeda, et saab kõigest suurepäraselt aru ja ilusa mehe ilu teda ei peta. natuke aega hiljem saabus käterättidega, küsis mu käest, et kas ma oskan vene keelt (ma ei mäleta, mis keeles ta seda küsis) ja kui ma vastasin, et nemnooshka, siis edaspidi esitas mulle kas-küsimusi (noh, näiteks, et kas ma olen tallinnast. ja et tema on moskvast). ja isegi temal polnud sooja ega külma sellest, et ma ilmselt väike fashist olen.

pärast läksin ikkagi välja. ma ei teadnud isegi, et kas poed on lahti või nii (arvestades, et nädala sees pannakse nad sellisel ajal kinni, et ükski töölkäiv inimene ei saa küll kuidagi sinna jõuda, võis siiski oletada, et on). 1.mail olid küll kõikidele poodidele metallkardinad ette tõmmatud. välja arvatud alimentationid, araablaste nurgapoed (mis ilmselt nii siin kui prantsusmaal mingi eriklausli alla käivad). ostlemise tänaval oli muidugi miljard inimest, kellega õlatunnet saavutada, aga kõik vajaliku sain siiski välja võideldud.

koju tulles ostsin poest karbitäie maasikaid. ilus mees seisis hotelli kõrval tänavanurgal ja üritas otsustada, kas minna üle tänava hiinakasse sööma või mitte. mind nähes saatis mu siiski galantselt ukseni.

h

seekordne poolteist päeva koduvabariigis olid mõistetavalt meeleolukad. väljundit, millele pole mingit õigustust ehk ei hakka kommenteerimagi. polegi ju midagi enam öelda, mida omavahelistes vestlustes juba sada korda öeldud ei oleks või ajalehtede veebiväljaannetest, kui need jälle loetavaks muutusid, loetud.

tegelikult oli hoopis ootamatu, kuivõrd normaalne oli füüsiline linnakeskkond laupäeval. võimalik isegi, et tallinna südalinn pole kunagi nii puhas olnud. iga teine aken oli küll auguga, aga muidu oli kõik business as usual. hommikul käisin narva mnt alguses sonycenteri poes, kus jevgeni ja enn ütlesid, et neil oli öö otsa relvaga turvamees väljas ukse peal ja ükski vandaal ei julgenud ligi astuda. jevgeni nägi selline välja ka, et küsimust, et mida ta siis asjast arvab või nii oleks ta isikliku solvanguna võtnud. meeleolu linna peal oli ikkagi kuidagi rõhutud, ettevaatlik, pinges. aga tundus, et inimesed olid juhtunust ikka nii ära ehmatatud, et lausa kramplikult hoiduti tegemast midagi, mis võiks seda eskaleerida. isegi mutid ei kraagelnud pargis ega ajanud oma õigust taga.

eks see pauk oli sellesmõttes muidugi kasulik-õpetlik, et näitab, kuidas ei saa asju iseenesestmõistetavalt võtta, arvata, et probleem kaob, kui selle peale ei mõtle. samas see, kuidas pauk aset leidis, et 80krooni tund ja firma- ja alkopoodide laastamine jällegi võtab kahjuks sellelt sõnumilt legitiimsust.

ise olin neljapäeva õhtul strasbourgis ja üsna õndsas teadmatuses, kuni tallinnast tuli teade, et meil siin rahutused nagu prantsusmaal. mis, arvestades kohalikku tüünet kevadõhtut, tundus valusalt kohatu. abitu tunne tuli ka peale, kui järjest tuli infot täiesti enneolematute asjade kohta. kuna eesti lehed olid kõik umbes, läksin 'helsingin sanomate' lehele nädala jooksul olukorrale antud kommentaare lugema. kommentaare oli palju ja erinevaid, aga kuna venelased on viipuri lähedal soome surnuaedadele polügone ja maanteid ehitanud ja hauakividest linna maju, siis kiputi silmakirjalikkusest ikkagi läbi nägema. (järgmisel päeval bbcst kommentaare lugedes ärritusin juba esimese lehekülje järel nii, et silme eest must ja hing ka kuidagi rinnus kinni -- see, mida inimesed usuvad ja suust välja ajavad võib olla nii uskumatult lühinägelik ja rumal, et tekkis tahtmine kohe kõigile nendele lääne inimestele ühekaupa pikk selgitav e-mail kirjutada. venemaalastega ilmselt ei ole isegi mõtet vaeva näha, sest kui nad igapäevaselt elavad seal riigis ja näevad, kuidas asjad seal käivad ja ikka usuvad kõike, mida neile räägitakse, siis on see rong nende jaoks ilmselt juba läinud.)

soome peaminister räägib oma blogis mõistlikku juttu. ja loomulikult tuleks see rahvaste sõpruse ja integratsiooni ja marginaliseerituse küsimus võimalikult kiiresti lahendada, ainult ma ei näe, et kuidas see võiks välja näha. sest tegelikult ei ole ühelgi euroopa rahvusriigil õnnestunud oma uusvähemusi korralikult ühiskonda tuua, ükskõik, millise lähenemise nad siis selleks ka on võtnud (mässama on ajanud nii prantsusmaa assimilatsioonipoliitika kui hollandi lahke multikultuurilisus), ammugi veel siis nii arvukat vähemust. ja, arvestades kuidas rahvusriik kui selline on 21.sajandi alguses väga ebapopp kontseptsioon, ei tööta tegelikult ka need niiöelda mitmerahvuselised riigid. siin belgias ei ole flandrial ja valloonial omavahel suurt millestki rääkida, flaamid arvavad ainult, et valloonid (kellel on tohutu tööpuudus ja üldse nukker seis) elavad nende töökuse ja majanduskasvu peal.

aga üks teine soomes hetkeks peaministrit ametit pidanu tormas täna stockholmis lennukisse, ühes käes stockmanni kilekott ja teises madrats. viskas madratsi kokkuvoldituna üles istme kohale kappi, jooksis natuke mööda vahekäiku edasi, siis tuli omaette pobisedes ette tagasi ja võttis minu vastas istet. prillide küljes tolknes tal otse ninajuurel see plastmassist rõngas, millega hinnasilte asjade külge pannakse. kui lennuk hakkas paigalt võtma, olid reisisaatjad sunnitud endise peaministri siiski turistiklassi tagasi toimetama.

h

sessiooninädala neljapäevale iseloomulikult on parlamendihoonetest saanud kohvrite ja kastide rägastikud, sest kohe saab aset leidma suuremat sorti eksodus. kohvreid on tôesti muljetavaldav valik ja neid on asetatud kôikvôimalikesse praegudesse ja nurgatagustesse, aga ka näiteks keset koridori, kui see parajasti kôige sobivam variant on tundunud. kastidega on küsimus organiseeritum, sest kastid on igal ametnikul niiöelda standard issue. enne strasbourgi tulekut laovad kogu brüsseli kontori sisu nendesse ja asetavad koridori, kastid sôidavad siis nendest sôltumatult strasbourgi. neljapäeval on need kastid siin jällegi lademetes koridoris liiklust takistamas, ootamas, et nad jälle brüsselisse tagasi sôidutataks.

aga tänast postimeest lugedes tekkis tunne, et see leedu saadik, kes eile liberaalide franktsiooni koosolekul pronkssôdurist minevikuvormis rääkis, oli ehk rohkem hiromant kui oleks osanud arvatagi (vôimalik muidugi, et selgeltnägijaomadused olid hoopis nendel leedu kabiini tôlkidel). aga henrik laxi vastu tekkis küll professionaalne hellus, kui ta ütles, et tema soomerootslasena on temal maailmakôigeeeskujulikumaks peetud vähemuspoliitikaga soomes hoopis vähem vôimalusi oma igapäevaelu rootsi keeles elada kui eesti venekeelsetel elanikel vene keeles, nii et venelaste vingumine teemal, kuidas eestis ei austata venelaste pôhiôigusi on pehmelt öeldes kohatu.

h

see on tegelikult jumalasta äge, kuidas viimasel ajal on kogu informatsioon ja isegi analüüs täiesti avalik. et põhimõtteliselt keegi ei saa kellelegi midagi rääkida ilma, et see jutt kohe kusagile ei edastuks, nii et kõik on kogu aeg kõigile teada. päriselt ka. kuna midagi eriti tõsist minu enda elus toimumas ei ole, mis sõpradelt pieteeti ja konfidentsiaalsust nõuaks, siis on kõik minupoolest okei. selline infokiirtee (kuigi see ei ole päris õige kirjeldus asjadele, aga "inforingtee" ei anna jällegi seda tempot edasi) lisab elule vürtsi. juttu jätkub kohe kauemaks ja see, kuidas asjad, mida sa ise kusagil maininud või mille üle sa valju häälega arutlenud oled juba kohe teatud vindi peale saanuna sinu juurde ringiga tagasi jõuavad, on lausa peadpööritav. looduslik high.

mistõttu eile sai näiteks täiesti vabalt, näidete varal, mida isegi ei pidanud mainima, arutleda omavahel, et kui suhe läbi, siis kas kuulutakse pigem sellesse nulltolerantsi koolkonda, kes hävitab kõik kontaktid ja põletab kõik sillad või pigem sellesse, kes ikka ei raatsi minna lasta ja mõnel külmal talveõhtul vanad e-mailid ette võtab, vanad mp3-d peale lükkab ja pärast, endal silm udune, tõsimeeli mõtleb, et tea, kas sai ikka õigesti tehtud ja tea, kas nüüd on juba hilja jälle ühendust võtta. (ma olen raudselt koolkonnas nr.2, aga ma olen üldse suur kahetseja, nii et mõnikord, kui suhe, mis ennast juba täiesti ammendanud on, ikka kuidagi ära lõppeda ei taha, siis ma kahetsen ikka kibedalt, et clean breaki tehtud ei saanud).

ja veel üks asi selle suure avameelsuse juures on see, et kuna kõik nagunii teavad kõigi kohta kõike, siis võib küsida ka kõike. kõigi käest. mis muidugi tähendab ka seda, et ise ei tea ka kunagi kust suunast mats tuleb.

h

olin juba suutnud täikelikult unustada sellise fenomeni nagu delfi olemasolu, aga kuna eile sai väikestviisi valgevenet vabastamas käidud, siis juhiti sellele jällegi minu tähelepanu.

naiivne oleks ju väita, et kommentaarid antud aktsioonile mind jalust rabasid. sest delfi, kui peldikuseinafenomeni lipukandja on ju ammusest ajast juba teada. pigem hämmastas mind justnimelt see, et enamus sellest ei olegi nagu peldikuseinalikud madalalaubalised röögatused, vaid ikka suhteliselt pikk heietus sellest, et demokraatia ja sõnavabadus on saatanast. ja et valdav enamus loole tulnud 22st kommentaarist ongi sellised, mitte et mõni jobu on lihtsalt laksind ja mõni jobu on lolli juttu ajand ja siis on vähegi mõistuse juures olnud inimesed öelnud, et no kammoon.

et siis mind ausaltöeldes ehmatab ikka päris tõsiselt kui ükski inimene selliste mõtteavaldustega lagedale tuleb. sest mulle siin minu mulli sees on ikka tundunud, et me oleme, ühiskonnana või nii, ikka põhilistes mängureeglites kokku leppinud. et me oleme midagigi suutnud ajaloost õppida. aga eks ilmselt inimesi on igasuguseid. tahaks lihtsalt loota, et kui laine (kontratieffi oma näiteks) jälle sellesse punkti jõuab, et häda käes, on minu kõrval ikkagi piisavalt neid, kes saavad aru kui libe järsak on demokraatia osas järeleandmiste tegemine.

põhimõtselt, kui keegi oleks mult hommikul küsinud, et kuidas siis sünnipäev või nii, siis ma oleks ilmselt vastanud, et see pole miskit, millest koju kirjutada. sest ma ärkasin üles, jube väsinud ja tülpinud (mida üks õige töönädal inimesega peabki ju tegema, eksole), silmitsi asjaoluga, et kohe peab kõigi kohvritega brüsseli metroosse ronima, sealtsamast rogieri jaamast, kus mind eelmisel hommikul juba sellel aastal rekordiliselt kolmandat korda ahistatud oldi (väike comboveri ja hallide vuntsidega onkel seekord, kes täiesti juhuslikult samas kohas rongi vahetas, kus mina ja sama juhuslikult minuga ka pärast vahetust samasse vagunisse sattus jne.).

aga olles õhtu lõpetuseks jõudnud siiski oma hotellituppa pariisis, pärast meeldivat õhtusööki ja poolt pudelit veini nurgapealses itaalia söögikohas (kus oli väga hea figuuriga naisteenindaja ja vuntsidega hindu meesteenindaja), on meeleolu nagu ikkagi niimõnegi kraadi võrra paranenud. kui homme ilma ka peaks, siis ehk saaks isegi esmaspäeva lõunast rahulikul meelel brüsselis tööpostile naasta. metroojaamast väljudes nägime isegi eiffeli tipu juba ära, nii et sellesmõttes on linnuke kirjas.

bonnüitt teilegi,

h

euroopa liidu eriesindaja makedoonias (selles endises jugoslaavia vabariigis siis) oli umbes neli korda öelnud mikrofoni midagi, mis kostus ilmselgelt "artisarry plan", enne kui meil kabiinis kollektiivne pirn pea kohal süttis ja me môistsime, et tegemist on ahtisaari plaaniga.

soome nimedega ongi kôige raskem, sest erinevalt näiteks kreeka nimedest, millest on tihtipeale lihtsalt ilmvôimatu aru saada (väljaarvatud see, et seal lôpus mingi 'polou' on), kostuvad väljamaalaste poolt öeldud soome nimed väga selgesti nagu midagi hoopis muud. kui keskkonnakomisjonis andis komisjoniesimees sôna härra pasolinole, sattusin ma segadusse asjaolust, et see itaalia härrasmees puhtas soome keeles rääkima hakkas. hetke pärast muidugi selgus, et antud saadiku nimi on hoopiski reino paasilinna.

h