olen juba jõudnud järeldusele, et suvi ei ole siiski mõeldud reisimiseks. kui ilmtingimata peab reisima, siis soovitaksin selleks kevadet (mis sellisel päeval nagu täna tundub ikka üks uskumatult tore aastaaeg). või kui ilmtingimata peab suvel, siis soovitaksin mitte reisida sinna, kuhu kõik teised ka reisivad. või siis mõnda suuremat sorti linna. london oli täna igatahes tapvalt palav ja ülerahvastatud.

tundsin ennast täieliku nässina juba enne kui ma üldse linna jõudsin ja erinevatesse poodidesse sisse astumine ainult süvendas seda tunnet. selfridgesisse kuuma eest peitu minemine paistis juba pärast paari sammu taktikalise veana, sest kõige selle sädeluse ja puhvis soenguga poiste vahel olin ma ikka eriti kohatu. olin juba peaaegu suutnud sealt põgeneda (keegi polnud isegi mind ühegi parfüümiga rünnanud, mis on juba omajagu paljuütlev, arvestades, et lõhnaõlipudelitega relvastatud meeste- ja naisterahvaid oli seal minuarust peaaegu sama palju kui kliente), kui keegi tütarlaps mulle teele ette kargas ja särava naeratusega mult küsis, kas ma olen kunagi benefiti tooteid kasutanud. olin sunnitud tunnistama, et tõesti ei ole (ei hakanud ütlema, et pole sellisest ettevõttest isegi kuulnud) ja kui ta siis avaldas tungivalt soovi mind nende toodetega tutvustada, ei hakanudki ma vastu puiklema. mõtlesin ainult, et ega hullemaks ikka minna ei saa. esitluse käigus tegin endaga diili, et kui ma selle kõige lõpuks ei näe välja nagu odav hoor, siis ehk isegi ostan talt midagi. ja ei pane pahaks, et ta ilmselgelt kindlakskujunenud mudelit järgiva vestluse käigus ei suuda meeles pidada, kust ma pärit olen ja mind läbivalt heleniks kutsub. lõppkokkuvõttes oli meigikihti küll antud põrgukuumuse tarbeks vähe palju, aga lõpptulemus ei olnud kindlasti mitte hullem kui algmaterjal. mis andis lootust, et võib-olla polegi täielik ikaldus.

viimasel ajal on juba mitu korda juhtunud nii, et minu esimene reaktsioon on võimalus kasutamata jätta. loobuda kusagile minemisest või millegi tegemisest. eile õhtul, pärast äärmiselt meeldivat ja huvitavat vestlust täis õhtusööki ss great britain'i nimelise laeva peal bussiga kesklinna poole tagasi sõites jäin selle ohtliku tendentsi üle mõtlema (võimaliku keskmisest suurema mõtlikkuse tagamaid võib ilmselt otsida sellest pudelist valgest veinist, mis mõlemal pool mind istuvate härrasmeeste abiga minu klaasist läbi käis). sest tõesti, palju lihtsam oleks ju olnud istuda pärast eilse tööpäeva ootamatult varajast lõppu kohe londoni rongi peale ja tulla hotelli, kus mind ootas tuba, mida enam tühistada ei saanud. kõvasti lihtsam kui jääda bristolisse, teha linnas tuur turistibussiga ja käia kohalikus linnagaleriis bristoli oma ülekäte läinud poja banksy näitust vaatamas ja minna ametlikule õhtusöögile ja seetõttu tukastada kolleegi hotellitoa diivanil ja hommikul vara ennast rongile vedada. ja nii hea, et ma seekord siiski jälle iseendast suutsin üle olla.

aga see, et ma selliste asjade puhul üldse mõtlemagi jään, on ilmselgelt selle talve tervisesaaga tagajärg. ja mul on kahtlane tunne, et neid tagajärgi hakkab veel lähiajal ilmnema.

h

ostsin endale täiesti kogemata praegu ilmselt maailma rôvedaima joogi. istub siin mônitava ilmega nüüd minu kôrval nôukogu maja tôlkide toa arvutilaual. tundub nii räige, et ma pole julgenud seda isegi lahti teha -- cocacola light lemon. vajutasin automaadil katastrofaalselt valet nuppu, noh. kusjuures sinna läksid ka minu viimased sendid, nii et kui siit diivani vahelt just 60t senti ei leia, siis on see rong lôplikult läinud...

saatuslik viga on muidugi môneti pôhjendatav sellega, et lightlemoni tasemel töönädal on just lôppenud. nagu arvata oligi, saabus kustumine iga ôhtuga aina varem. eile näiteks olin juba enne ühteteist üsna küpsis, a sellel vôis muidugi miskit pistmist olla ka sellega, et kui me juhtisime elina tänava nurgapealses udupeenes suhsigrillikohas meid teenindanud noormehe tähelepanu asjaolule, et ta on unustanud meie arvesse kirja panna meie söögid, kallas ta meile tänutäheks veel kolmandagi klaasi veini.

sellemôttes jäin eile muidugi stiilipuhtaks, et kôigepealt dinner asutuses, kus kenad vanemad meesterahvad hellalt teineteisele otsa vaatasid ja siis eurovisioon, hollandi keeles. lôpp on hägune, tooni annab mööduvate tulede blur taksoaknast, place sablon to place dailly...

h

kui keegi nüüd tõesti küüsi närides arvuti ees ootas, et mis siis edasi, siis tõesti vabandan. edasi läks paremaks ja nädal tagasi lasti mind lausa haiglast välja.

kõik see värk, ja peamiselt see tõesti absurdselt pikaks veninud haiglaots (kokku viis nädalat) oli mind nii õhukeseks tõmmanud, et ma lihtsalt ei julgenud pöördest paremuse poole midagi kirjutada. mitte, et ma oleks kartnud midagi ära sõnuda (ma ei ole tegelikult ebausklik, kuigi mulle mõnikord meeldib kujutleda, et ma olen -- nagu enamikeks püsivust nõudvateks asjadeks elus, olen ma ka obsessiivseks käitumiseks liiga laisk). pigem oli küsimus selles, et kui see edu ei jää püsima, siis on pärast selle õrna lootusega silmitsi olemine lihtsalt liiga valus.

haiglas tundus, et üldiselt ma suudan seda kõike suhteliselt rahulikult võtta, aga kodus olemiste esimestel päevadel selgus siiski, et närvid on suhteliselt läbi. esiteks ootasin ma iga hetk, et viskab palaviku jälle üles ja ma olen laatsaretis tagasi. ja teiseks võisin ma ka iseendale täiesti ootamatutel ja seletamatutel hetkedel lörinal nutma puhkeda, umbes neli korda päevas.

nüüdseks olen ilmselt mõneti rahunenud. erinevad arstid on nagu kooris teatanud, et paranemine võtab veel umbes kuu. ka on nad käskinud aktiivselt liikuda, muidu tekivad liited (veel miskit, millest ma enne midagi ei teadnud -- mind on igatahes liidetega ähvardatud kõikide mu juppide osas, pluss kõik see algas sellest, et esimesel päeval pärast oppi käskis arst ennast püsti ajada, et vältida haava liidete tekkimist...). pärast nelja nädalat kõige karmimaid antibiotse otse veeni ei ole mingit vastupanuvõimet muidugi ollagi, mistõttu üleeile hankisin endale kusagilt ka nohu. kuna esimene liikumisravi aeg, mis neil mulle pakkuda oli, on nagunii 31.märts, siis pole väga hullu. ükskord peab inimene ainult tööle ju ka tagasi minema...

astud üksõhtu koduuksest välja, kaasas ainult telefon ja rahakott. koju tagasi jõuad viis nädalat hiljem. hoopis kellegi teisena.

olgem ausad, hetketi suudame siiski suunata pilgud ka helgesse tulevikku.

Hanna says:
rootsi prints on ka jälle saadaval

kadri says:
oo

kadri says:
väga hea

kadri says:
nüüd peaks kruisile minema

Hanna says:
onju

Hanna says:
ajastus is everything

Hanna says:
kuigi, arvestades, et oli kümneaastane suhe, võib-olla on hetkel veidi on the rebound

h

eile öösel teema variatsioonid vanale heale inimeste sünnipäeva puhul poolsurnuks ehmatamise kombele. hoolimata sündmuste käigu spontaansest iseloomust pääsesime vist siiki jällegi nii, et keegi ei ropendanud interkommis (kuigi mina vist siiski ühe korra, kadri juurde jõudes, ütlesin, et "laske sisse, idikad!". aga ma mõtlesin seda ju heatahtlikult. ja no olgem ausad...) -- isegi mitte need inimesed, kes olid veerand tundi varem messengeris teatanud, et nad nüüd lähevad ära magama. pärast minu ja kadri suhteliselt kakofoonilist renditsiooni maailmaklassikast "õnne soovime sullll..." tundus meile küll, et triin tervitas meid paari valitud krõbedama sõnaga, aga kui sünnipäevalaps ise seda eitab, siis kes oleme meie, et vastupidist väita. staatiline müra jne. kindlasti ütles tegelt midagi ilusat.

h

täna õhtul tuli küll umbes kolm korda (õnneks küll mõneti varieeruvates seltskondades ja kindlasti erinevates geograafilistes punktides) jutuks asjaolu, et mulle ei meeldi lühikesed mehed (ja ma ei teagi, kuidas minu sellist seisukohta peegeldav narratiiv niivõrd resoluutseks muutunud on...) ja et me elina (ja taneliga) veetsime oktoobris öö bordellis, aga see ei muuda siiski seda nukkerrealistlikku tähelepanekut, mida viimane nädal ainult kinnitanud on ja mis samuti täna vähemalt korra valju häälega välja ütlemist leidis.

sellel on midagi pistmist põlvkonnaga. või siis mitte; võib-olla on sellel midagi pistmist hoopiski seltskonnaga. inimestega, kes on nii üksikasjadeni teadlikud kõigest, mis toimub nende ümber, kes usuvad tõsimeeli, et neil on isiklik vastutus maailma püsimajäämise ees. ja kes samas ei suuda kuidagi täiskasvanuks saada -- ei suuda suhteid hoida ja peret luua ja on ise selle pärast ka juba natuke mures ja hirmul ja selle mure ja hirmu peletamiseks käituvad nagu isepäised lapsed, ühelt absurdselt pildilt teisele lennates.

kes on siis isekamad -- need, kes maailmas kaotavad iseenda või need, kes iseendas kaotavad maailma? ja kas õnnelikumad inimesed on need, kes ei anna järele enne kui nad saavutavad rahulolu või need, kes saavutavad rahulolu järele andmisest?

ma olen liiga vana, et mitte olla mina ise. nüüd jääb ainult loota, et minust endast piisab.

h

aega muidugi ei ole. see on juba patoloogiliseks kujunenud. raamatud ja perioodikaväljaanded kuhjuvad, teleseriaalid on vaatamata. peale selle on oht kogu aeg igale poole hiljaks jääda. huvitaval kombel pole ma kahe ja poole aasta siiberdamise jooksul ikkagi veel kordagi ühestki kallist raha maksnud reisist maha jäänud (see lause meenutas mulle nüüd natuke seda meie eilset imestusega segatud rõõmustamist iga kord kui need jällegi ei olnud meie, kes klaasi ära lõhkusid). reede hommikul olin sellele igatahes lähemal kui kunagi varem. tühi, pime, vihmane kellakuuene strasbourgi tänav on muidugi tänuväärne areen, kus omaette vihaselt ringi karata ja möriseda, aga taksot see kõik siiski kiiremini saabuma ei pane. lõpuks, 9 minutit enne bussi väljumist see siiski saabus ja tervelt 3 minutit enne bussi väljumist astusin mina selle uksest sisse. niisiis, hoolimata hotellipoolsest osavast sabotaažikatsest, ikkagi minu võit.

teinekord lähevad asjad aja puudumise tõttu muidugi päris huvitavaks, sest ei ole ju ka aega enne tegutsemist järele mõelda. mis ei ole ju ilmtingimata halb asi, sest et järele mõtlemise negatiivne tagajärg on ju tihtipeale ebamõistlike asjade tegemata jätmine ja no kuhu me niimoodi jõuame kui me ainult mõistlikke asju teeme?

h

kui eelmisel korral strasbourgis tekkis tôsiseid raskusi, et ennast kolleegiga ühest voodist välja vôidelda, siis seekord, täieliku reversal of fortuneina, elan apartmendis, kus on vähemalt neli üdini legitiimset voodikohta kahel korrusel. ja üldse on kôik väga südantliigutav. ainult süda klopib rinnus iga kord kui mingi raskeme esemega (kohver, toidukott jne.) mööda kitsast järsku treppi sinna neljandale korrusele kohale on jôutud.

muidu on ootuspärane -- saadikud teatavad iga natukese aja tagant, et neid pôhimôtselt enam ei koti, sest nemad siia juulist enam tagasi tulla ei kavatse. ja täna hommikul kônelejate nimekirja takseerides tehtud ennustus, et kui sarkozyle on eraldatud 15 minutit kôneaega, siis see peaks reaalsetes ja üldtunnustatud minutites välja tegema umbes 35, läks ka täiesti täppi. a noh, rääkis ilusti ja südantliigutavalt ikkagi, kuidas eesistumine on temast endast isiklikult parema inimese teinud...

hommikul tööle saabumise ajaks olid sandarmid nicolas' auks ümber parlamendi püstitanud mitmekihilise tara, kust ainult jaopärast rahvast läbi tilgutati. mitmed hääletuse lôpuks puhkides kohale kihutanud rahvasaadikud kurtsid, kuidas blokaad neid alatult tööle saabumast takistas. mina tulin igastahes trammiga. peatuse kôrval oli trammist väljujatele eraldatud parlamenti pääsemiseks umbes 40 cm laiune aiaauk, mille ette siis mina koos mônede omasugustega ja samuti trammi peal olnud prantsuse penskarite ekskursioon ennast rivistasid, et lasta politseinikul endale näkku vaadata enne kui meil ühekaupa ennast sellest mulgust läbi pressida lasti.

ilmselt on prantsuse politsei oma vôimekuses suutnud kaardistada "eriti sarko-vaenuliku näoilme".

mägedega hotelli fuajee akna taga on kehvad lood. kui pool tundi tagasi oli vähemalt kaks kolmandikku sellest misiganes moontblaankist veel täiesti selgelt eristatav, siis nüüd on lumepilv igatahes praktiliselt hotelliuksest sees. ei usukski, et pilv võib nii taltsas olla, et väiksemat sorti sirutusega saab talle näpu sisse pista.

see ennenägematu lumesadu hakkas tegelikult peale juba kaks päeva tagasi, kui meie veel itaalias valle de aostes mingi künka otsas lodžeerusime. õhtupoolikuga oli pool meetrit maas ja kohalikud oskasid ainult pead vangutada ja tunnistasid sellise asja praktiliselt enneolematuks. chamonix, kuhu läbi häda siiski eile kohale jõudsime, on sulasem, aga sellest hoolimata mitte vähem lumine.

suusahooaeg avati sobivasti täna. lund sajab hangedena, mis tegi küljealuse küll kenasti pehmeks, nähtavuse siiski mitte päris rahuldavaks. kuna meie näol on tegemist perekond algajatega, kellest keegi polnud kunagi enne mäesuuski alla saanud, siis polnud sellest muidugi väga lugu. ootamatu oli hoopiski see, et allalaskmine ei ole üldsegi mingi raketiteadus, isegi minusugusele kehkakolmele. olime endale vaimusilmas juba ette mananud mitmeid situatsioone, kus põlvepikkused lapsed meid viuh ja viuh jalust maha sõidavad. seda õnneks ei juhtunud. algajanõlv oli hoopiski ebaühtlaste vahedega täis pikitud briti tšikke, kes umbes seitsmekümneaastaselt prantsuse instruktorilt esimesi lumelauatamise juhtnööre said. kõige keerulisem, peaaegu, et ületamatu, tundus lisaks pidurdamisele olevat suusalifti käsitsemine -- olin tunnistajaks, kuidas minu ees üles sõitev tütarlaps järsku vibama hakkas ja pulga otsast maha prantsatas, otsustavalt suuna metsase järsaku poole võttes. õnneks sai kolm meetrit hiljem siiski külje maha.

lumesaju jätkudes muutub jällegi muidugi huvitavaks väljavaade homme milaanosse lennuki peale jõuda. aganoh, sellestki sillast tasub ilmselt alla hüppama hakata alles siis kui me temani jõudnud oleme.

kui nüüd järgmisel nädalal seda jurmalat ei oleks...

ja hommikul kell üheksa juuksurit...

kahjuks on jon stewarti tõhus töö loonud olukorra, kus ma ei saa enam tõsiselt vaadata cnn'i olümpiamängude kajastust. nii kaugele ei ole asi veel läinud, et ma iga kord naerma purtsataks kui wolf blitzer oma väikese maja suuruse ekraani ees edasi-tagasi jooksma hakkab, aga need sada rääkivat pead seal laua taga, kes kõik, kulmud siiralt juuksepiirile lükatud, korraga seletavad, ei ole küll minu jaoks enam mingid autoriteedid. pigem mõjuvad ilgelt segavalt. isegi ilusa anderson cooperi on jon minu jaoks ära rikkunud...