juba eileöise olemise ajal oli kurgus kuidagi imelik tunne ja tänase päeva jooksul on see aina imelikumaks läinud. ilmselt jään koledamal kombel haigeks. muidu plaanisin ikkagi õhtul korraks seal estika peol käia (ja räägitigi et oli täitsa tore olnud), aga otsustasin siiski koju jääda. käisin hoopis poes ja ostsin küüslauku ja ladusin seda peenestatult leiva peale ja sõin ära. ja siis polnud muidugi mingit oma toast välja minekut ja ilmselt isegi homme, pärast kahte regulaarset ja tõenäoliselt ka ühte lisahambapesu lahkub rahvas in corpore peatus pärast minu sisenemist trügides ja liigapaljukesi korraga ukseava sihtotstarbeliselt kasutada üritades bussist.

elu üllatas täna sellega, et leidsin oma pangakontolt ootamatult 15000 krooni. natuke aega mõtlesin selle üle, siis sain aru, et eesti riigil on selle minu soome saatmisega ikka tõsi taga. üritasin siis seda raha ruttu jooksevkontolt ära kanda, sest kuna sotsabi olen sellel poolaastal, hoolimata nii ootuspärasest õigusest kui õiguspärasest ootusest, saanud null krooni, siis ei suuda ma ühtegi sajast kroonist suuremat rahasummat ilma silmanurka kerkiva pisarata ja sügelevate näppudeta vaadata. kohene põgenemine ebaõnnestus, sest päevalimiidiks osutus 10000. nii et ikkagi pidin sellise raske pangakaardiga toidupoodi minema. esimesel võimalusel tuleb endale siiski nordeasse konto teha.

homne (ehk siis kogu selle nädala) koolijõudmine oleneb sellest, kas ma saan hommikul suud, nina ja/või silmi lahti. aga proovima peab. ja pühapäeval on rongkäik (tõrvikud ja laulud ja värvilised mütsid) ja sinna jõudmiseks teen kasvõi nemecekki.

St Germain "Soul Salsa Soul"

h

päev otsa mittemidagit. kui poleks teada, et varsti tühik täitub, siis tekiks iseenda pärast tõsisem mure. aga kuna kõike arvestades oli midagi sellist ka oodata (isegi veel suuremal skaalal tegelikult), siis ei lase ennast sellest eriti heidutada. toa peaks siiski ära koristama. tahtsin eile õhtul tegelikult normaalsel ajal magama minna, see oleks olnud juba üks suur samm inimväärse elu suunas. aga mokalaat venis kuidagi kella neljani ja siis polnud loomulikult enam miskit päästa.

mõtlen asjade peale, mille ma unustanud olen. asjad ja inimesed ja olukorrad. kohati tuleb jälle midagi kauget uduselt meelde ja paneb imestama, et kus need mälupildid vahepeal on olnud. ilmselt muutun üsna vähelugupeetavas eas lihtsalt seniilseks. praegu ei ole lühiajalise mäluga üldiselt probleeme. ja igasugune praktikas täiesti rakendamatu informatsioon jääb ka imetabase kergusega külge. omaenda elu kipub lihtsalt meelest ära minema.

Space Raiders "Beautiful Crazy"

h

nii palju olulisi (rääkimata veel suuremast hulgast ebaolulistest) asju saab ära otsustatud ja läbi räägitud, kui leidub ainult pudel kooreliksi ja paar pakki pelmeene ja sobiv pleiss. loomulikult ka rääkimisaltid ja samas ikkagi mõistuse juures inimesed. kontekst muidugi limiteerib. mõlemat pidi. et kui väljaspool teatud ringkonda ei saa seltsiasjadest rääkida, põhiliselt selletõttu, et neid ei huvita see mitte üks põrm, siis seltsiinimeste keskel kipub see olema ainus teema. see on nagu mingi paralleelne universum.

muidu üritan ikkagi kirjutada. isegi kui sülgan välja saasta. sest see on miski, mida mul on vaja teha. liiga palju mõtteid. hemingwayd minust ilmselt ei saa, aga tegelikult kirjutangi ma ju peamiselt ikka iseenda jaoks. kvaliteet on loomulikult oluline, aga mitte nii oluline et kõik muu selle puudumisel mõttetuks muutuks.

soomest sain kaks pakki pabereid. ühe lehe peale oli isegi kirjutatud mu järgmise poolaasta aadress. helsinki turismibrozhüüri sain ka. tunnen ikka kohati erksa teravusega, et äraminek on hädavajalik. mitte et ma muidu eksisteerimast lakkaks, aga elukvaliteedil ei tohi ju ometi lasta enam rohkem langeda. peab tegema asju väljaspool trajektoori voodi-kool-selts-voodi. nii vahva kui selline trajektoor ei tundugi.

nüüd peaks siiski magama suunduma. jälle läks igasugune sügavam mõte kaduma. andestage.

Manhattan Transfer "Soulfood to Go"

h

täitsa kindlasti võib mind nüüd juba ametlikult unetuks pidada. ma arvan, et sellest on nüüd möödas üle kuu kui ma viimati enne kella kolme öösel magama sain. meeliülendav sotsiaalne mandumine. h

elina suutis minuarvates eile õhtul korralikult uudiskünnise ületada, ennast haiglasse sisse tshekkides ja, et asjale veel ekstravagantsust lisada, ka pimesoole välja opereerida lastes. nüüd istub maarjamõisas voodis ja ei saa külge keerata ega midagi. ütles, et tunneb ennast petetuna, sest on igalt poolt kuulnud, et pimesoole operatsioon on väike asi, aga temal on kole vastik olla ja palavik ja koju teda ka ei lasta. polnud muidugi maailma parimaeg selliseks trikiks (nüüd jääb ballil keerutamata ja puha), aga tegelikult ei olegi selleks vist mingit head aega. käisime tal täna kaarini ja terjega külas.

laupäeval tallinnast posti pandud soome paberid pole tänaseks siia jõudnud. kui homme ka ei jõua, tekitan paanikat. või miskit.

ja eile hommikul sai üle tüki aja jälle aliast mängida. seltsis, samal ajal kui teised kõrvaltoas innukalt laulsid. ja kuigi meie marisega jäime auväärselt teiseks, oli üsna tore. alias paljastab inimestes täiesti varjatud väärtused. olgu muidu, mis ta on, aga kingitustega oskavad liviensised küll täppi panna. meenutagem või eelmise aasta miljonit punast roosi, mis vanematel vilistlastel siiani härduspisara silmanurka toovad...

Dave Matthews Band "Crush"

h

selle akadeemilisusega on ikka üks pidev tramburai. ilmselt oleks tagumine aeg endale natuke elu hankida. muidu viivad mõtete keerdkäigud täiesti olematute ja samas ka äärmiselt mõttetute asjade üle mind varsti kohtadesse, kus ma ei tahaks eriti tihti käia. (õnneks muidugi lubati täna seltsi parimale elule palju raha ja kuulsin ka kõlakat, et halvimale kingitakse lohutuseks uus ja funktsiv versioon).

ja eriti pseudo värk (ehkki, peab tunnistama, üks toredamaid asju seltsi juures) on akadeemilised perekonnad. isiklikult arvan, et minu oma ruulib. kaks komplekti noorliikmeid pole seda muidugi millekski pidanud. igatahes käisime kakaotamas täna (kuigi a-mamma, tuntud ka kui kalamaja lonkur-rätsep, on vigane) ja rääkisime igasuguseid asju. enamikus muidugi, nagu naistele kohane, täiesti valimatut klatshi. eriti arvestades, et me olime avalikus kohas ja eysi poisid istusid täiesti avalikult samba taga.

pärast peol kukkus sügisene bande emasid valima ja kõigil ümberkaudsetel oli nii hea meel ja kõik kallistasid kõiki (mis on üldse üks nõme komme minuarust -- see poolvõõraste inimestega asja eest teist taga emblemine). ja samas kerkis niimõneski peas paramatu küsimus. et miks siis teda valitakse ja mind ei valita mitte. selle kohta ei oska midagi muud arvata, et palju toredaid inimesi ja palju tobedaid valikuid (mitme täitsa mõsitliku hulgas) ja palju vedamist. ja et üsna kohe varsti pole see kõik üldsegi mitte nii oluline. sest mis see valitud saanu siis pärast selle valikuga peale peab hakkama?

aga mina sain endale hoopiski akadeemilise venna. ta on meil kaariniga kahepeale. kuidagi juhtus nii, et siim valis meid. ei tundnud ka ennast nii kõrvalejäetuna, pealegi, mine sa tea, millal need akadeemilised lähisugulased hädavajalikuks võivad osutuda.

homme ehk õnnestub ka oma akadeemilist ema näha.

Tom Jobim "Lamento"

h

kuigi siim on selle maha salanud, käisin ka mina täna nendekal pannkoogil ja slaidivaatamisel. täitsa tore oli. pannkook ja slaid ja muidu ka.

jätsin minemata kahte loengusse, mis ei toimunud. selle asemel sain hoopis kampsuni valmis. tuli teine päris normaalne. ja täitsa esimese korraga olin kõik arvestused täppi pannud.

õhtupoolikul käisin seltsis, kus oli palju inimesi, kes hävitasid suure hulga võileibu ja laulsid siis väiksest sinisest laulikust seda ja teist laulu.

rohkem polegi. homme väljapeetud läbu kunstnike majas.
note to self: 1. osta endale sukapüksid; 2. ära tee välja; 3. kunagi ei ole kasulik vanast halvast liiga kaua kinni hoida (lase lahti siis, kui on veel hea).

Beep Shop Boys "Kammarrajurra"

h

käisin teatris. sadamateatris mängiti maha von krahli "no more tears". ja kui kohale läksingi natuke inertsist (et noh et teater, seal käiakse ja ise olen ka käinud ja kui siuke võimalus kätte tuuakse, siis peaks jälle minema), siis tegelikult kogu see asi mulle täitsa meeldis. sest ta oli kiire ja lihtne ja terav ja lühike. sellest, kuidas inimsuhetest on saanud suur spektaakel, kuidas "inimsuhted on keerulised", ühiskonna pideva pilgu all ja kõik teised teavad kogu aeg hoopis paremini, mida sa tunned ja tunda tohid ja tegema peaksid. kohati täitsa naljakas, kuigi paljuski olid need kuravd naljad.

sotsabis käisin eile. sotsiaaltöötaja oli selline inna uidi moodi, sigretta oli nimi (mis iseenesest sisendab juba austust ja hirmu), suured sõrmused olid sõrmes ja sonks oli siuke blondeeritud ja sirge tukaga. vaatas karmil pilgul mu paberitesse ja teatas, et mulle on kogu aeg kümne ruutmeetri eest liiga palju raha makstud. ilmselt mu tavaline armas blond sotsiaaltöötaja pärast sai piki pead. kindlasti ajas ta nutma.

ja kuuldavasti on tallinnasse mulle helsinkist mingid paberid tulnud. ei kujutanudki endale siis kogu seda asja ette...

homsest hakkavad meie sekti kolm päeva vältavad pidustused. palju naisi ja üldine mure ja vaev. kohati kindlasti ka täitsa tore. pärast jälle hea sisseharjunud iseenda haldamise rutiini tagasi pöörduda.

Paul Simon "Something So Right"

h

täna jälle tallinnast tartusse. kui tallinnas on õues veel miski siuke, mis pretendeerib talvele (kuigi see sool, raisk, on mu uued saapad täitsa ära rikkunud), siis tartu on omandanud sellise kõige vastikuma sügise kuju. vihma tuleb lakkamatu rõvedusena taevast alla. huvitav, kuidas siin valges välja võiks näha?

järjekordne tõestus sellest, et kursa ruulib täiega. terje kutsus meid pärast koosolekut enda juurde kakaod jooma. ja peale selle saime veel igasugust head (ilmselt pressisime selle talt kuidagi välja, aga see polnud üldse raske, pigem käis niimoodi märkamatult). ja lolita filmi vaatasime, tehes sellele selliseid television without pity stiilis kommentaare. et vahepeal kirusime, et loll film ja vahepeal kirusime, et loll mees (nagu oleks ta päris). kuigi tegelikult oli täitsa intrigeeriv film ja kellelgi polnud vist suuremat tema vastu. peter sellers varastas minu jaoks siiski show.

tõotasin küll homme rootsi keelde minna, aga teeb elu omad korrektuurid ja see jääb siiski ära. lähen hoopis projektijuhtimisse ja pean selleks värske ja puhanud olema. ja üldse, shit happens.

The Righteous Brothers "Unchained Melody"

h

kes on isekamad -- kas need, kes näevad ainult ennast puudutavat või need, kellele tundub, et kõik puudutabki neid? ja üldse, mis värk selle isekusega on? et siis kas seda saab kuidagi positiivseks ja negatiivseks jaotada? sest loomulikult tean ma igasuguseid inimesi ja isekaid ka. ja kohati see väga meeldib mulle, sest mulle tundub, et nad on tugevad inimesed ja et ma tahaks ka olla selline tugev. aga kohati on see lihtsalt väga väsitav.

ja üldse on nii palju erinevaid asju, mille põhjal saab inimkonda kaheks jaotada (ja ma ei mõtle siinkohal neid labaseid "on blond-ei ole", "suitsetab-ei suitseta" jaotusi). et mõnikord on see, kui erinevaks võib keegi sulle päris lähedane inimene sinust osutuda, täitsa ehmatav. võib-olla on see lihtsalt minu viga. tihtipeale unustan ära, et mina ise ei olegi mingi kuldne keskmine.

Alanis Morissette "Uninvited"

h

endal on tunne, et pole paari viimase päeva jooksul nagu suurt midagi teinud. või siis vähemalt mitte midagi märkimisväärset. aga ilmselt peab siiski vahepeal inimestele teada andma, et olen elus ja puha.

kolmapäeval oli merepidu eysis. rahvast oli kuidagi hõredalt, muidu polnud isegi viga. tellimuse peale tehti ülesvuntsitud majas täistuuri. sai jälle kursakaaslastega suhelda ja klatshida, et kes on koos ja kes ei ole ja miks on ja miks ei ole. äärmiselt tänuväärne õhtupoolik. jõudsin arusaamisele, et uurimustööga pole kiire ja koju kell kolm. järgmine päev ärkasin kell kaksteist (seda ka suure surmaga) ja mingi ime läbi jõudsin uurimusega kella viieks valmis. kuigi sellist kangelastegu polnud isegi plaanis.

õhtul selgus põhjus, miks me kõik organiseerunud oleme kui kaubamaja ees keegi rebane väga galantselt oma mütsi kergitas (mul oli aastapäeva puhul müts peas). siis läksime elina juurde, kus sai pannkooki ja sotsiaalset rõõmu. koju sain kell kaks.

eile tulin jälle tallinnasse. viimase paari päevaga on asjad radikaalselt muutunud. teisipäeval lahkudes oli sandra igatahes hirmuäratavalt priit võigemastist sisse võetud. nüüd ei ole peale keanu reevesi kedagi teist olemaski. praeguseks on ta matrixit juba neli korda näinud ja homme sunnitakse mind ilmselt kogu tema kodulehekülje konseptsiooni muutma. ja kuna pidevalt on vaja matrixit vaadata, siis on minul ligipääs arvutile ainult öösel. eile sain magama veidi enne nelja.

Wonderwall "Just More"

h

täna tahaksin ma rääkida kunstlilledest. muidu ütleks enda kohta, et olen siuke suhteliselt rahulik inimene, ei lase asjadel endale naha vahele pugeda ja ei ärritu kergesti ja talun igasugusi nõmedusi täiesti keskmisel tasemel. aga ma lihtsalt ei suuda mõista seda vajadust igale poole kunstlilli (no tõesti, sic!) toppida. võib-olla mingi geneetiline iseärasus, lööb välja kaksikute puhul vms.

minu korteris on kunstlilled (ikka siuksed korralikud mürkrohelised ja erepunased jne.) esikus ja köögis. mida on küll üsna raske mõista, aga kui siukseid asju üldse kuskile panna, eksole... peale selle on kunstlilled ka vannitoas (keritud ümber selle toru, mis dushikardinat üleval hoiab) ja veetsees (ka ümber mingi toru ja siis on meil seina sees veel mingi siuke väike auk, kuhu on topitud üks vinge plastmassist roos). või on probleem minus ja kunstlilled on tegelikult ühed ilusad esteetilised ja maitsekad ruumikujunduselemendid?

filmi pole vist keegi näinud või siis ei taha lihtsalt selle kohta midagi öelda (liiga isiklik teema võib-olla). ometi ma ju näen, et te siin ikka käite...

ja nüüd eysi merepittu. sest uurimustööst, mis peab homseks valmis olema on peaaegu pool juba valmis ju...

Phil Collins "In the Air Tonight"

h

ja üldse, kes siis on nüüd lõpuks filmi näinud ja mis ta sellest arvanud on? h

arstid ruulivad, eriti sellised, kes sul näo täis sõimavad, põhimõtteliselt selle eest, et sa oled mingi teise arsti nõu järginud. paras paar idioote, . no vabandust, kui mul ei ole olnud aega, energiat ja pealehakkamist oma perearsti otsustes ja nõuannetes kahelda. siiamaani on ta mu ikka enam-vähem terve ja elus hoidnud. ja see mulle meeldib ka kui arstid ei vaevu sulle ütlema, mis sul tegelikult viga on. käisin täna traumatoloogi juures. pärast paari minutit sõimu saatis mu pilti tegema, vaatas siis hetkeks neid pilte ja teatas võidukalt, et algselt on mu jalas ilmselt mõra olnud (kas mõra ei peaks koledal kombel haiget tegema? minu probleem jalaga on kogu aeg olnud pigem esteetilist laadi, ainult siis on valus kui ma ta mingisse baleriiniasendisse lükkan) ja et nüüd mingu ma tagasi perearsti juurde ja lasku tal ennast füsioteraapiasse saata. mis on muidugi raskendatud, arvestades, et perearst ja haigekassa jne. on tallinnas ja mina ise peamiselt tartus. aga hea vähemalt, et jalg ikka otsa jääb.

pärast tegin raamartukogupõrandate võrdlevuuringut. rahvusraamatukogu oma tundub nagu ülikooli raamatukogu omast tunduvalt hügieenilisem, samas on ülikoolis mugavam selle peal istuda, sest rahvusraamatukogu vaipkate on selline kuidagi torkiva tekstuuriga. sai tehtud ka palju rasket ja produktiivset paljundamistööd.

homme kogu selle paberipakiga tartusse, kui eriti veab siis otse tegevliikmete koosolekule. vana bürokraatia ise saab homme jälle rõõmsalt käsi hõõruda.

Natalie Merchant "One Fine Day"

h

suvel sain enda kätte, et mitte öelda endale mingi mulle täiesti tundmatu raamatu. kuna lugemus oli tol hetkel tohutu ja võimalused selleks limiteeritud (olin "on the road"), siis haarasin võimalusest. kadri oli lätis, valmieras tuttavaks saanud new yorgi poisi markiga, ja mark tuli leetu, kaunasesse päev enne seda, kui mina sealt lahkusin. see raamat oli marki käes, mark oli selle vahetanud mingi oma raamatu vastu tüübiga, kelle endise tüdruku juures ta riias elas. või midagi sellist. markil oli ka lugemusega probleeme. igatahes, see raamat, hoolimata oma kaootilisest stiilist või võib-olla just selle tõttu, täitsa meeldis mulle. tegemist oli dave eggersi peaaegu autobiograafilise teosega A Heartbreaking Work of Staggering Genius.

nüüd loen NY Timesist, et dave on kirjutanud oma esimese ilukirjandusliku teose You Shall Know Our Velocity, mis tundub samuti üsna intrigeeriv. ja mitte ainult selletõttu, et tegelased seiklevad muuhulgas ka tallinnas. asi on küll just ilmunud, nii et ilmselt hetkel mulle kättesaadamatu. aga igatahes panen selle kõrva taha. ja üldse on hea, kui avastad, et oled lugenud neid asju, millest nytimes kirjutab.

Chordettes "Mr Sandman"

h

nüüd, kus olen saanud korvi (tsiteerin: Ma tuleks ka ilma võileivata (mis - ma pean kohe tunnistama - oli väga hea:)) tsitaadi lõpp) võingi rahulikult naasta oma tavapärase seltskondlikult tagasihoidliku elustiili juurde. ajasingi juba endale ka vaata et hirmu peale. eriti kuna isegi seda vähest ei olnud üldse plaanis. põhjus, miks ma ei saa midagi sellist teha on see, et ma pean õppima asja lõvemalt võtma ja praegu oleks selleks suurepärane aeg olnud. aga ei, ma muidugi pean ikka surkima minema. (tsiteerin: Selline kurb lugu. tsitaadi lõpp).

napparilt oleks sissekanne tulnud sellest, kuidas ma vihkan seda kui konkreetset vastust nõudvatele kirjadele (hoolimata sellest, et nad konkreetset küsimust ei sisalda) lihtsalt vastamata jäätakse. et siis inimestest, kellel puudub common decency teisi persse saata.

muidu oli yl-i mardipäev. tegime meeletus koguses mulgiputru, kujunes üleootuste hitiks. liivika pidurdas. raimla ei teinud midagi. põhjala see-eest ruulis täiega, mis ei võtnud just kõigenunnumaid vorme. tekitasid tantsupõrandal mingi läbistamatu ringi ja sõid kõik enda hulka mitte kuuluvad lihtsalt välja. nii ei saa ju rallit sõita. seekord me isegi ei üritanud nende mehi pihta panna.

homme vanaema juubelile. kell kümme on oodatav start aegviidu poole. ilmselt saab kõiki vanade heade aegade läbutoite (täidetud mune ja sülti ja kringlit). palju sugulasi koos, kellest mingi kontingent tahab mind arvatavasti ikkagi lõuast näpistada, hoolimata juba suhteliselt soliidsest vanusest (minu omast siis, nende oma tundub seda kalduvust ainult süvendavat). ürita siis niimoodi iseenast tõsiselt võtta!

Karl Madis ja Karavan "Pärlipüüdja"

h

nüüd juba umbes kaks kuud kaks korda nädalas (tunnistagem, mõnikord siiski ainult üks) kell seitse üles ärkamine on tutvustanud mulle ning mind peaaegu uuesti tunnistama pannud sellist kellaaega kui tegelikku nähtust. ilmselt on see hea asi. kunagi saabub paratamatult aeg, kui selline ülesärkamine on sunnitud saama igapäevaseks ja patt oleks seda täitsa ära unustada.

muidu on saabunud järjekordne pidevalt ähvardava narkolepsia aeg. nii kui voodit näen, tuleb meeletu uni peale ja siis pole ükski vabandus liiga nõrk. ja kui tõesti PEAB üles ärkama, siis saab seda teha ainult üksikasjaliselt järgmise unekorrani jäänud tunnid kokku arvutades. sealjuures ruulib magamine mitte ainult energiataastamise põhjustel. unenäod on ka väga vinged asjad. isegi kui nad pole tegelikust elust paremad (ja üsna tihti nad selleks siiski osutuvad), on nad kindlasti huvitavamad. hoolimata sellest, et meelde jäävad ainult kaheks hetkeks peale ärkamist. hea tunne jääb vähemalt kogu päevaks.

Antonio Carlos Jobim "Samba de una nota"

h

tänase enesemobilisatsiooni tulemus -- käisin ujumas + käisin pralletamas. oli vaikne, väljapeetud ning rohke veiniga üritus, mis hõlmas minu coetust ja leidis aset narva mnt. 27 ühikas. kadrimelli juures. kõige muu toreda ja põneva käigus sai näha ka kompromiteerivaid lapsepõlvepilte klassi- ja kursavennast, muul ajal ka kadrimelli onupoeg. muidu oli täitsa tore, sest täiesti ootamatult leidus üks turvaline keskkond, kus sai seltsi puudutavatest asjadest vabalt rääkida, ilma et mõningad täiesti loomulikud ideoloogilised vastuolud mängivaks saaks. ja ilma et oleks hirmu omaenda poolt väljaöeldu tagajärgede ees. sest kui asi puudutab seltsi, on meil siiski mingi keskmisest suurem solidaarsustunne -- meie positsioon on sama.

ja kohati on ikkagi tunne, et peaks lihtsalt muusikat kuulama ja värsket õhku hingama ja et mulle pole seda kõike vaja. nii kasvõi alateadlikult. sest kohati on vaja omaenda olemasolu tõestamiseks küll midagi öelda, aga kohati ei ole üldse mitte. enamik võitlusi ei ole minu võidelda ja kindlasti ei ole nad seda surmaohtu väärt.

Tracy Chapman "Fast Car"

h

niisiis. kogu selle meeliülendava teatrikuu vapustavaks krooniks leidiski aset festival intro. kõigi raske töö sai tasustatud parima kostüümi auhinnaga (kaunis hõbedakarva äratuskell). muuhulgas sai loomulikult autasustatud ka kõigi nende töö. kelle panus võib-olla nii suur ei olnud. kelle panus oli, võib isegi öelda, marginaalne. ise jõudsin järjekordselt veendumusele, et kuigi mulle isiklikult, määratud organisatsioonisisese peavastutajana, said osaks mitmed tunnustavad sõnad, ei sobi selline tangiroll mulle täiuslikult. samas lähen ikkagi, kasvõi omaenda vaimse tervise hinnaga, lõpuni. pealegi ei osutunud see siiski ka enesekasvatuslikult täiesti kasutuks kogemuseks. muud etteasted... üsna kõikuva tasemega. fp oma oli eelmisest aastast kõvasti kukkunud. amicadel oli täitsa hea. lembela oli positiivne üllatus. rotalia võitis, aga üsna ilmselt (ja suuresti ainult) tänu külalisesinejale põhjalast.

pärastine pidu oli ka peaaegu tasemel. kuigi umbes kell kaks tuli meeletu uni peale ja hakkas külm jne. pidasin lubadust ja valmistasin kaskpeidile maitsva singivõileiva, tänu sellele suhtus ehk veidi soodsamalt võimalusse minuga pidevalt tantsida. sits oli hirmkoleuhke oma akadeemiliste tütarde üle. enne poolt nelja sõitsin koos neti, helle, lauri ja kaskpeidiga koju. laur üritas tungivalt helle juures uut pidu püsti panna, aga helle enda näoilme ei olnud eriti veenev. see üritus jäi siis ära.

eile õhtul käisime kaariniga nimesid marmortahvlil vaatamas. kella kümnene seanss. lahkusime mõlemad segaste tunnetega. muidu oli üsna hea, aga sellise asja kohta, mille üle on nii palju kära tehtud, oleks ikkagi nagu rohkem oodanud. visuaalselt (kui geograafiline järjepidamatus välja arvata) üsna hea. sisult jäi kuidagi hüplikuks ja pinnapealseks. aga priit võigemast ja muidgi alo kõrve olid ikkagi nunnud. pärast läksime seltsi asja üle arutama ja jäime sinna poole neljani... raamatukogutoa põrand on muide pikutamiseks täitsa mugav.

kadri kirja sain ka täna, see oli kõige vingem.

The Beatles "Here, There and Everywhere"

h

ma eksisin, kui ma arvasin, et ma ei taha sellelt veel jäänud kahelt kuult midagi. võib-olla ei eksinud ka, võib-olla ei tahtnudki. aga nüüd tahan küll. pagana frustreeriv. ilmselt enam ei saa, ilmselt olen hiljaks jäänud.

h

jälle olen kuidagi hilja peale jäänud. hommikuks ei ole midagi süüa ka (kuigi pole hullu, ma ei kavatsegi hommikul üles ärgata), sest ma arvasin, et jõuan koju hoopis varem ja saan poest läbi käia.

rotalias kuulasin pulleritsu lahtise käega juttu. kust kumas siiski läbi ebasümpaatne noot, et meie, ajakirjanikud oleme jumalad ja äärmisel juhul, kui te meile väga meeldite või kui te meile miskitmoodi saate kasulikud olla, siis me tolereerime teie olemasolu ja ei keera teile lihtsalt pidevalt mingit hullu jama kokku. kõigil korporantidel olid värvilised mütsid ilusti peas ja nad küsisid koguaeg mingeid küsimusi, aga tegelikult ma siiski ei tunne, et ma oleks nende paari tunni jooksul eriti mingit elutarkust juurde kogunud. kõigelahedam oli kohal ja sama lahe kui ikka. ja see ühe teatud meesorganisatsiooni spooky, läbitungivate seasilmadega vilistlane oli ka kohal, nagu alati.

siis läksin üritusele, kuhu mul oli olnud null plaani minna ja tegelikult ma üldse ei kahetse. kuigi ükskell jõudis lihtsalt kohale see kahe päeva ebainimlik ülestõusuaeg ja tuli koju ära tulla. aga need poisid olid vähemalt ise selle ürituse heaks ka niimõndagi vaeva näinud ja viimaste kogemuste taustal (naised, me nüüd kutsume teid ja teie tulge kohale ja tehke kõik ära kuni meie lihtsalt passime ja pärast on teil vedanud kui me ei ütle, et mingid jamad naised saatsite) on see igatahes värske ja teretulnud. pealegi seal see poiss, kes kaariniga kõvasti jalga keerutas, laulis päris hästi. nüüd olen jälle kodus ja üritan korrespondetsiga rahuldavale tasemele jõuda.

Thelonius Monk "Round Midnight"

ja igakord ei peagi laulu olema. igakord polegi olnud. ma eile olin juba teinud ühe sissekande, kuhu ma panin laulu ja kahte laulu päevas ei saa olla.

h