kuna blogger on otsustanud lõpetada FTP kaudu üleslaadimise võimaluse pakkumise ja ma tõesti ei viitsi mingi muu blogimootori installeerimisega ja selgeksõppimisega tegelema hakata (vaadates, kuivõrd aktiivne on olnud minu blogimistegevus viimasel ajal, võib see osutuda väikeste hallide ajurakukeste, millega nagunii eriti hõisata pole, raiskamiseks), olen läinud hoopis järjekordse kolimise teed. mingit mõistlikku ja lihtsalt kasutajanime bloggeril muidugi pakkuda ei olnud, mistõttu oleme tagasi vana hea moonragesi juures (igavene tänu, dylan thomas): moonrages.blogspot.com

vanad asjad veel mõnda aega rahulikult siin edasi.

nüüd olen küll üleni ära sotsialiseerunud. eile õhtul lausa lahkusin mõneti ebaviisakalt söögilauast, et omaette diivanil vedeleda. tegelikult on kõik jube hästi ja elu on just praegusel hetkel kindlasti vaheldusrikkam kui ta seda juba mõnda aega olnud on. lihtsalt minu isiklik jätkusuutlikkus jätab siiski veel soovida.

ei saa nüüd just öelda, et mulle oleks selle blogi unarusse jätmist ülemääraselt ette heidetud (üritan mitte lasta ona õrna ego sellest väga kõigutuda), aga siiski. kui fotoprojekt juba mõnda aega tagasi mõneti ootamatult raginal käima läks, siis ma tegelikult ei arvanud, et need kaks lehte teineteist kuidagi välistama peaksid. tegelikult on sinna igaks päevaks midagi postitada leidmisele siiski nii palju auru ära läinud, et siia pole miskit jäänud. olen isegi väga üllatunud, et see seal juba pea 200 päeva vastu pidanud on.

aga täna algab töö kella 20.00 asemel hoopiski kell 21.30 ja võimalik lausa, et mul on üle tüki aja ka midagi öelda (aga see selgub siiski asja käigus) ja siin ma nüüd olen.

tänasega algab tegelikult järjekordse paneuroopa-skeemi viimane etapp, sest keskpäeval jõudsin oma majasuuruse kohvri ja pungitava fotokotiga zürichist strasbourgi, et siin mõned päevad tööd teha ja siis reede hommikul pariisi ja kopenhaageni kaudu koju lennata.

skeem algas kaks nädalat tagasi brüsselis, viis siis üheks õhtuks luksemburgi, kus ma vastu ööd kohtusin kunagise korterikaaslase katriniga, keda polnud poolteist aastat näinud. järgmiseks hommikuks nägi skeem ette luksemburgist zürichi poole teele asumise. prantsusmaal tegime väikese detouri vosgesi mägede alt, sest õiges kohas jäi maanteelt maha keeramata, mistõttu sattusimegi keset elsassi põlde, sarasid ja metsi maailmatuma pikka tunnelisse ja kui sellest väljusime, olimegi juba peaaegut šveitsis.

järgmisel hommikul jätkus skeem zürichist šveitsi prantsuskeelsesse osasse ja üles mäkke, üleni chalet'dest koosnevasse asumisse nimega nendaz ja sealt siis järgneva nädala jooksul igapäevaselt trossi käljes rippuva kasti sees natuke veel üles ja siis vahelduva eduga alla tagasi.

kuna mina olin mäesuuskadel enne veetnud võib-olla kokku paar tundi, siis on ilmselt mõistetav, et minu tugev külg selle reisi sportlike ürituste seas oli hoopiski wii-bowling, kus ma kõigile veenva tuule alla tegin. mäest alla tulemisega oli nii, et viimane päev juba täitsa tulin, kuigi teisel päeval hangitud suusainstruktor mike (esimene päev päädis viiekordse kukkumisega esimesest nõlvast alla tulekut üritades) ei tahtnud seda siiski kuidagi uskuda. see, et ma viimase kahe päeva jooksul kohati kogu seda värki isegi juba nagu nautisin, oli siiski peaaegu kogu ulatuses mike'i teene, missiis, et ma tema kahe instruktaažisessiooni käigus mitte hetkekski ei tundnud, et ma iseseisvalt selle kõigega võiks hakkama saada (põhimõtteliselt, nii kui mingi kiirus üles tuli, panin igaksjuhuks külje maha ja ilma suuska ära võtmata püsti enam ei saanud, mis oli ikka omaette frustreeriv ja ruineeriv; seevastu see viimasel päeval veidi järsemast nõlvast tehtud kümnemeetrine selili ja pea ees alla libisemine oli hoopis vingem -- pärast esimest ehmatust kippus juba veeremise käigus kõikehõlmav naer peale, sest et suusad olid ju ometigi suunaga taeva poole ja suusakepp koos vasaku kindaga kaugenes minust iga hetkega aina saavutamatumasse kaugusesse; mike, kes viimasel õhtul kohalikul suusabaasi tantsuõhtul mulle ka sinist värvi medali kaela riputas -- nädal aega suusakoolis käinud põlvepikkused lapsed said ka samasugused -- kuulas minu kirjeldust mõnda aega veidi ehmunult, aga siis nentis temagi, et kui juba peab kukkuma, siis pigem ikka veidi flamboiantsemalt, kui et lihtsalt puus hange asetada).

laupäevahommikuseks erivarajaseks lahkumiseks olid nii suve- kui talvekummidega autod kallakuga garaažiesisesse jäätunud. lõpuks said meesterahvad need sealt siiski lahti nikerdatud, aga seda ka praktiliselt oma elu hinnaga. igatahes olime laupäeva keskpäevaks tagasi zürichis, kust kõikehõlmav talv meid jälle kätte sai -- kui lahkudes oli seal olnud kümnekraadine kevadilm, siis nüüd sadas taevast alla kõiksugust lumesarnast ollust ja õhtul külla jalutades tahtis külm silmanägemise võtta.

eilne päev oli siiski tšill kolmetunnise brunchiga kunstihoone restoranis ja, suuresti kuna külm jätkus ja me olime juba seal, väikese ekskursiooniga kunstisaalis.

mitte, et nüüd midagi erilist öeldud sai, aga taustsüsteemi veidi ikka.

alles see oli, kui kümne aasta möödumise puhul kooli lõpetamisest toimus klassi kokkutulek. omamoodi õõvastav ja kummaline väljavaade, eksole (samas, ootamatult, üldsegi mitte eriti õõvastav ega... noh, üldse mitte eriti õõvastav kogemus). inimesed olid üldiselt sellised nagu neist oodata oligi, ilmselt oleme ka juba piisavalt vanad ja samas ka siiski veel piisavalt noored, et mitte tunda enam/veel erilist vajadust pissing contestide järele ja vaevalt kellelgi õnnestus sellest üritusest endale mingeid traumasid hankida (kui ehk järgmise päeva teatav pohmelus välja arvata).

eelmisel nädalal saabus minu postkasti aga e-mail, mis igast otsast vaadatuna on ikka kõvasti kõrgem pilotaaž, kindlasti ka õõvastuse ja kummalisuse poolest. ilmselt ongi kõige mõistlikum see siin unabridged ära tuua:

Tere vanad sõbard

Osasid teist nägin viimati aastal 1986 ja nüüd vist olekski mõnus jälle kohtuda. Lugu on nii, et meie kasvataja Hella töötab ikka veel lasteaias ja tal on 16. November (esmaspäev) juubel mille tähistamisele ta ka meie rühma ootab. Lähme eks? Viime lilled ja kingituse. Kellel lapsed võtke kaasa.

votnii. et siis mul on lasteaia kokkutulek. ma ei teagi nüüd, kas asjaolu, et ma sel päeval brüsselis tööd hoopiski vihun on hea või halb asi. sest ühestküljest ei ole mul nendele inimestele ju hoopiski midagi tõestada. ja teisest küljest -- einoh...

minu lasteaia-aegne boifrend, ilmselt siiani elu kõige diibim suhe, on igatahes nende inimeste hulgas, kelle aktsiooni algatanud inimene kadunuks kuulutas. ise kohtasin teda viimati aastal 1988, pärast esimest klassi koolinoorte tantsupeol.

h

kunagi sai trolliga sõidetud pikalt ja pidevalt, sest selleks, et mustamäe tagantotsast välja saada, oli ikkagi kõige mõistlikum trolli kasutada. peale selle olid lühemad trolliotsad lahutamatu osa ka eepilistest noolekamängudest (kirjutasime peatuses suurelt asfaltile, et "troll nr 5 2 peatust", see oligi kõige parem moodus lähenevatel jälitajatel eest lipsata) ja mõnikord istusime lihtsalt esimese ettejuhtuva trolli peale ja edasine sõltus juba sellest, kuhu see viis.

nüüd olen tänu saabuvale elukohale jälle paar korda trolliga sõita saanud ja peab tunnistama, et inimesed on seal ikka keskmiselt kõvasti agressiivsemad kui 16 bussis. neil laupäevaõhtustel vallatutel noormeestel, kes olid ilmselgelt napsitamisega juba lõuna paiku alustanud ja ühegi kaasliikleja eest saladuseks ei tahtnud jätta, et nad hirveparki teel on, oli valjuhäälseks agressiivsuseks vähemalt mõjuv põhjus -- ikka juhtub, et pärast teatavat kogust alkoholi hakkad endale jube vaimukas ette tulema. tänastel tütarlastel ei saanud küll mingit vabandust olla.

igasugused "aga ma talle ütlesin" lood mõjuvad mulle üldiselt nagu küüned piki tahvlit. ühestküljest on nende ütlemiste adressaadiks tihtipeale inimesed, kes on üsna lihtsaks märklauaks -- tavaliselt erinevad teenindajad või töökohustustest tulenevalt telefoni võtma sunnitud olnud ametnikud. teisestküljest, isegi kui inimene on kuidagi oma käitumisega sellise ütlemise ära teeninud, siis on ikka eriti nõrk ja madalalaubaline kohe rõõmsalt haarata võimalusest sama madalale laskuda.

ühe tänase tüdrukuga oli leidnud aset see üsna levinud intsident, kus täis trollis trügis nendele ligi keegi enese eest väljas vanainimene, kes siis oli tütarlapse all olevat istekohta endale nõudnud. mille peale (ja seda kuulutas tüdruk nüüd eriti uhkelt) oli tema teatanud, et ei kavatsegi liigutada, sest tema on pileti eest maksnud ja kavatseb kogu raha eest transpordikogemust saada ja "kuis a oled nii nõrk, et ei jaksa püsti sõita, siis ära roni ühistransporti."

see tänapäeva inimese üha süvenev ja üha põhjendamatum sense on entitlement mõjub minu zennile väga halvasti.

h

Blogged with the Flock Browser

täna on mul külas käinud kolm tugevat eesti poissi. eriti muljetavaldavad olid need kaks viimast, kes pesumasina kitsast keerdtrepist üles vinnasid. põhimõtteliselt, kui see krempel oleks veel sentimeeter laiem olnud, oleks see igavene jurakas samsung, mis eile teiseltpoolt raudteed euronicsist ostetud sai, sinna trepi vahele ka igaveseks kinni jäänud. poistele igaljuhul props.

oksana livingust saab selle eest propsi, et oskab täiesti spontaanselt täiesti korralikke kõnepostiteateid jätta. eesti inimene ikka tihtipeale kiilub kinni selle koha peal, kus talle öeldakse, et räägi nüüd natuke omaette. tuleb kõvast eeee-sid ja ömm-e. igatahes on diivan nüüd varsti kaks nädalat läinud olnud. ootan teda juba pikisilmi tagasi.

teisest küljest muidugi pakilist kiiret ei ole, sest köök, sealsamas kõrval, ei ole ikka veel oma lõplikku kuju omandanud. isiklik onu saab homme juba teist laupäeva järjest kipsplaadi tagant juhtmetega sorkida ja seejärel on vaja veenda kedagi, võimalik et köögipaigaldajat ennast, mõõduka lisatasu eest, seinast eemaldama ilmselt nõudepesumasina jaoks mõeldud kraani, mida minu nõudepesumasin ei vaja -- vastupidi, minu nõudepesumasinale jääb antud kraan ette.

ja noh, see on ka kõik isegi nagu okei, sest olemasoleva kodu kokkupakkimine kulgeb üsna vaevaliselt. muljetavaldav on siiamaani olnud ainult see, kui palju ma olen selle nelja aastaga suutnud väga väiksele pinnale asju mahutada. kui see pakkimisprotsess kõik läbi on (ja sellest on möödunud mingi kosutavalt mõistlik hulk aega), vaatan ma asjale kindlasti hellusega tagasi. tegelikult peaks igaüks aegajalt natuke kolima. saab nii paljust mõttetust kolast lahti.

h

Blogged with the Flock Browser

ma arvan, et see kastilabürindi tekitamine üle terve toa on üks minu moodus ärgitada ennast lõpuks ometi pakkimisega tegelema, sest vastasel juhul oleks tegemist lihtsalt puhtakujulise iseloomunõrkusega ja ei tahaks ju ikkagi, hoolimata kõrgest elueast ja aastatepikkusest kogemusest niimoodi uue eluetapi künnisel siiski iseenda suhtes täielikult lootust kaotada. igatahes olen ma nüüd kastistanud vähemalt kaks kolmandikku oma kirjutuslaua sisust ja... noh, olen kastistanud vähemalt kaks kolmandikku oma kirjutuslaua sisust.

ootan põnevausega seda lähipäevil saabuvat hetke kui mind tabab jalustrabav motivatsioonipuhang. järgmise kahe nädala jooksul tahaks siiski ära kolida.

Blogged with the Flock Browser

ma ei tea, kas see on mingi rusikareegel, et korteri sisustamisel ei tohi mitte ükski projekt laabuda päris nii nagu nad seda loogiliselt teha võiksid (noh, et lähed ütled vastava suunitlusega ettevõttele, mida sul vaja on, nemad ütlevad, et teeme ära, sina köhid neile pappi ja mõistliku ooteaja järel ongi toode sellisena nagu sa teda ette nägid sul apartemendil olemas). ainukese äärmiselt eeskujuliku ettevõttena kiidaksin siin kohe alustuseks mööblifirmat on24.ee, kes on juba korduvalt kohale toimetanud selle, mida ma tellisin sellisena nagu ma ta tellisin siis kui nad lubasid selle kohale tuua ja pealegi veel tasuta. üldise olukorra trööstitust näitab üsna ilmekalt ehk see, et au ja kiitust tuleb jagada täiesti tavalise normaalse tegutsemise eest.

pärast kahte kuud tundub, et umbes kahe kolmandiku peale on jõudnud minu suhtlus teise internetis tegutseva mööblipoe living.ee-ga. kunagi juuni alguses tellisin neilt nurgadiivani. antud mudel, eestis toodetud, oligi konkreetselt ainus siinmaal nähtuist, mis minu vajadustele vastas (ehk siis oli päris nurgadiivan, mitte selline nagu tänapäeval suur enamus, kus üks istekoht on lihtsalt siuke, kus saab jalad üles panna; ja samas oli ka lahtikäiv). diivanit müüdi ka paaris teises netipoes, aga seal oli ta veidi kallim ja oskamata üht teisele eelistada, valisin livingu. kui mujal olid sellest variandid a (parempoolse nurgaga) ja b (vasakpoolse nurgaga), siis livingu lehel oli lihtsalt öeldud, et nurk on mõlemat pidi paigaldatav. ja kuna livingu näidisel oli nurk minu jaoks valetpidi, siis saatsin kohe pärast tellimuse vormistamist livingule ka kirja, et soovin, et nurk oleks teistpidi kui näidisel. sealt helistati tagasi, kinnitati kõik üle ja lubati asi kuu lõpuks kohale toimetada.

saabunud diivan oli ikkagi valetpidi nurgaga.

seejärel selgitasime mina ja livingu-oksana kuu aega seda, kuivõrd mõlematpidi paigaldatava nurgaga see diivan siiski on. mina väitsin, et kruvikeerajast jääb sellest siiski väheseks, oksana jällegi arvas, et ei või olla. siis me, peamiselt siiski tema, tegeles veidi aega kokkupanemise instruktsioonide otsimisega, mina olin tükk aega prantsusmaal, tema telefonikõned jäid aina harvemaks. lõpuks, kuna selgus, et kokkupanemise juhendit siiski olemas polegi, andis oksana mulle anonüümse tootja telefoninumbri ja vestluses anonüümse tallinnas asuva tootjaga selgus päris kiiresti, et nurk on tõesti mõlemat pidi paigaldatav, aga siiski nende, mitte minu poolt. täna, umbes täpselt kuus nädalat pärast diivani saabumist, viis living ta nüüd lõpuks jällegi minema. ootame järgnevaid arenguid.

hoopiski huvitav oddball-võistlus käib garderoobisüsteeme ja liuguksi pakkuvate ettevõtete vahel. pika puuga tuleb siin võitjaks siiski ettevõte nimega tank. astusin sinna ühel juuli alguse esmaspäeval sisse, rääkisime noormehega minu vajadustest ja võimalustest, panime parameetrid enamvähem paika ja ta lubas mulle järgneval päeval kavandid ja pakkumise saata. seejärel oli vaikus kuni järgneva nädala reedeni (ehk siis kümme päeva hiljem) kui hommikul kell pool üheksa äratas telefonihelin mind mu pariisi hotellitoas ja toru teises otsas olev meesterahvas rääkis, kuidas see mees, kes minuga asju ajanud oli, on nüüd puhkusel, aga kui pole veel lootusetult hilja, siis tema ise tahaks nüüd mulle ikka need kavandid saata. ütlesin, et heaküll, saatke. tema lubas seda esmaspäevaks teha. sellest on nüüd möödas kolm ja pool nädalat. rohkem pole neist kuulda olnud. mistõttu tulebki mul ilmselt otsustada, kumb on väiksema kiiksuga, marivari või structo, ja vastavalt sellele siis ühe klinediks hakata.

mistõttu mul ei olegi homme saabuva köögi kohta mingeid selliseid illusioone, et tuleb ja paigaldatakase ja siis ongi sellega korras. ei oska nagu õieti ärritudagi selle tsirkuse peale. jube tüütu on lihtsalt.

h

Blogged with the Flock Browser